Rolle väljaspool Eestit

1983 Сломанная подкова (Poolik hobuseraud) (mängufilm), Lenfilm, näitleja (roll: Karl); režissöör Semjon Aranovitš

1968 Мертвый сезон (Vaikne hooaeg) (mängufilm 2 osas), Lenfilm, näitleja (episoodiline roll); režissöör Savva Kuliš

Teatrilavastusi

2024 Uus Testament / Ernst Enno / Jaan Tooming „Is(s)and“ (Valguse Teater, esietendus 13.04.2024 Pauluse kiriku krüptis)

2022 Mika Waltari / Jaan Tooming „Teekond Jumalasse“ (Toomteater, esietendus 26.02.2022 Pauluse kiriku krüptis)

2017 William Shakespeare / Jaan Tooming „Hamlet“ (LendTeater, esietendus 23.10.2017)

2015 J. Tooming „Joel ja Maria“ (lavastajad Jaan Tooming ja Jüri Kaldmaa, esietendus 23.11.2015 Tartu Linnaraamatukogus)

2013 Jaan Tooming Fjodor Dostojevski ja Clive Pontingu ainetel "Kalliskivi" (lavastaja Jaan Tooming, näitlejatöö Evald Aavik, esietendus 7.04.2013 Tartu Kirjanduse Majas)

2012 Jüri Kaldmaa "Ärdunsoldan 2012" (Vilde Teater, tegi ka muusikalise kujunduse koos Jüri Kaldmaaga, esietendus 01.04.2012)

2011 Heinrich Böll "Pilved nagu valged utetalled" (Raadioteater, esietendus 10.09.2011 Vikerraadios)

2008 Jaan Tooming "Ploomipuu õis" (Vanemuine, etendati Vanemuise väikese maja ovaalsaalis)

2008 William Shakespeare/ Jaan Tooming/ Anne Türnpu "Macbeth" (NO99, kaaslavastaja Anne Türnpu, esietendus 15.11.2008)

2008 Rabindranath Tagore "Pimeda toa kuningas" (EMTA Lavakunstikooli XXIII lennu diplomilavastus, lavastaja assistent Anne Türnpu, esietendus 18.01.2008 Rahvusooper Estonia kammersaalis)

2007 Jaan Tooming ("Kalevala" runode põhjal) "Väinämöise lugu" (Sagar Sagitta, kaaslavastaja Anne Türnpu, etendati 25.10.2007 Eesti Rahva Muuseumis)

2007 Leopold von Sacher-Masoch "Venuse armumängud" (Komöödiateater, esietendus 23.04.2007 EMA ooperistuudios)

2006 Rudolf Reiman, suvelavastus "Painaja ja tundmatud" (MTÜ Ludus Rusticus, kaaslavastaja Anne Türnpu, esietendus 14.07.2006 Leigo Järveteatri metsalaval)

2005-2006 etendused "Ajatud", "Issand halasta", "Tähenõid" (Sagar Sagitta, erinevates mängupaikades)

2005 Jaan Tooming/ Anne Türnpu "Lemminkäinen. Mäng Kalevala teemal" ("Kalevala" ning soome ja saami folkloori kogumike ainetel) (Pärimusteater Loomine, oli ka osaline, kaaslavastaja Anne Türnpu, esietendus 28.07.2005 Tartu Sadamateatris)

2005 Paolo Coelho/ Sigrid Tooming "Veronika otsustab surra" (Vanemuine, esietendus 11.03.2005 Tartu Sadamateatris)

2004 George Bernard Shaw "Tagasi Metuusala juurde" (V osa "Mõtte piiridele") (Vanemuine, EMA Kõrgema Lavakunstikooli XXI lennu diplomilavastus, esietendus 12.03.2004 EMA ooperistuudios)

2003 August Kitzberg/ Kersti Merilaas/ Jaan Tooming "Pilli-Tiidu võluvile" (Vanemuine, esietendus 16.11. 2003)

2003 George Bernard Shaw "Ullike ootamatuste saarelt" (Ugala, esietendus 25.01.2003)

2001 Kalju Kangur/ Talvo Pabut, laulumäng lastele "Timbu-Limbu ja lumemöldrid" (Vanemuine, esietendus 08.12.2001)

2001 Thornbjørn Egner "Kardemoni linna rahvas ja röövlid" (Vanemuine, esietendus 21.03.2001)

2001 Engelbert Humperdinck/ vennad Grimmid/ Adelheid Wette, lasteooper "Hansuke ja Greteke" (Vanemuine, esietendus 03.02.2001)

2000 Henry Fielding/ Osvald Tooming "Tom Jones" (Vanemuine, esietendus 16.09.2000)

1999 August Strindberg "Kummitussonaat" (Vanemuine, esietendus 19.08.1999)

1999 "Koera ja hundi lugu" (Vanemuine, esietendus ?09.04.1999 Vanemuise väikese maja ovaalsaalis)

1999 Josef ja Karel Čapek "Putukate elust" (Endla, esietendus 16.01.1999)

1998 Roger Vitrac "Victor ehk Laste võim" (Vanalinnastuudio, esietendus 31.10.1998)

1998 Henn Mikelsaar "Käiski Nuustakul ära" (Vanemuine, esietendus 21.02.1998 Vanemuise väikese maja ovaalsaalis)

1997 Jerome K. Jerome "Neljanda korruse Ajutine" (Vanemuine, esietendus 19.03.1997)

1996 Henrik Ibsen "John Gabriel Borkman" (Vanemuine, esietendus 22.09.1996)

1996 lord Dunsany "Jumalate naer" (Vanemuine, esietendus 08.02.1996 Vanemuise väikeses majas)

1995 Ben Jonson/ Stefan Zweig "Volpone ehk Rebane" (Vanemuine, esietendus 10.02.1995)

1994 Lembit Eelmäe "Otsides oma saart" (Vanemuine)

1993 Eino Leino "Jõulud" (Vanemuine, esietendus 21.12.1993)

1993 Tomson Highway "Me sõidame Torontosse" (Vanemuine)

1992 kompositsioon jaapani luulest "Vaata, kannike" (Tartu Linnateater, esietendus 01.12.1992)

1992 Franz Werfel "Ainsal ööl" (Vanemuine, esietendus 19.10.1992)

1992 Jakob Mändmets/ Osvald Tooming "Maarahvas ehk Kui valgus tuli" (Vanemuine, esietendus 12.05.1992)

1991 John Boynton Priestley/ Jaan Tooming "Ma olen siin varem olnud" (Vanemuine)

1991 kompositsioon eesti folkloorist "Ristitud mets" (Tartu Lasteteater)

1991 Franz Werfel "Külaline Elüüsiumist" (Tartu Lasteteater)

1991 lord Dunsany "Öö kõrtsis" (Tartu Lasteteater)

1991 Jakob Mändmets "Ebajumal" (Eesti Televisioon)

1991 Ronald Duncan "Proov" (Vanemuine)

1990 Henrik Ibsen "Metspart" (Vanemuine)

1989 Harold Mueller "Surnuparv" (Vanemuine, esietendus septembris 1989)

1989 Tankred Dorst "Graal" (rühmatöö Jaan Toominga juhendamisel) (Vanemuise draamastuudio, esietendus 28.04.1989)

1989 Thomas Stearns Eliot "Mõrv katedraalis" (Vanemuine, esietendus 21.01.1989)

1988 John Boynton Priestley/ Jaan Tooming "Kolmas vaatus" ("Jenny Villiers") (Vanemuise draamastuudio, oli juhendaja, esietendus 17.04.1988)

1987 George Bernard Shaw "Androkles ja lõvi" (Ugala, esietendus 13.09.1987)

1987 Thornton Wilder/ lord Dunsany "Mis kasu on inimesest" (Vanemuise draamatuudio, kaasjuhendaja Enn Hango, esietendus 13.02.1987)

1986 Anton Hansen Tammsaare/ Osvald Tooming "Tõde ja õigus" (Joensuu Linnateater)

1986 Carl Orff/ vennad Grimmid "Kuu" (Vanemuine, kaaslavastaja-ballettmeister Ülo Vilimaa, esietendus 21.09.1986)

1986 Karel Čapek "R.U.R." (Vanemuine, esietendus 26.01.1986)

1985 August Kitzberg/ Jaan Tooming "Viina vanne" (Vanemuine, esietendus 13.10.1985)

1985 "Naljahammas" (Isaac Asimov "Naljahammas"/ George Bernard Shaw "Kuidas ta valetas Aurora mehele") (Ugala, esietendus 12.05.1985)

1985 August Strindberg "Unenäomäng" (Vanemuine, oli ka Indra (hääl), esietendus 10.02.1985)

1983 Maksim Gorki "Põhjas" (Ugala, esietendus 06.03.1983)

1982 Friedrich Dürrenmatt "Vana daami külaskäik" (Vanemuine, esietendus 19.12.1982)

1982 Charlotte Brontë/ Osvald Tooming "Jane Eyre" (Ugala, esietendus 31.01.1982)

1981 Eduard Vilde/ Osvald Tooming "Rahva sõda" (Ugala, mängis von Helffreichi, Mahtra mõisnikku, esietendus 29.12.1981)

1981 Louize Labé "Eleegiad ja sonetid" (Vanemuine, esietendus 27.12.1981)

1981 Maksim Gorki "Põhjas" (Joensuu Linnateater, esietendus 06.11.1981)

1981 Aleksis Kivi/ Osvald Tooming "Seitse venda" (Vanemuine, esietendus 02.04.1981)

1981 Osvald Tooming "Musta Mandri kasupoeg" (Vanemuine, mängis Albert Schweitzerit, esietendus 09.01.1981)

1980 Jaan Kruusvall "Jõgi voolab" (Ugala, esietendus 16.11.1980)

1980 Mihhail Vorfolomejev "Pühak ja patune" (Ugala, esietendus 19.10.1980)

1980 August Kitzberg/ Jaan Tooming vabaõhulavastus "Libahundimäng" (Vanemuine/ Ugala, oli ka osaline, esietendus 20.07.1980 Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis)

1980 Juhan Smuul "Kihnu Jõnn" (Ugala, esietendus 06.03.1980)

1980 Edgar Lee Masters/ Jaan Tooming "Spoon Riveri koolnud" (Vanemuise draamastuudio, oli juhendaja, esietendus 23.02.1980)

1980 William Wymark Jacobs "Ahvikäpp"/ John Millington Synge "Mäekuru varjus" (Ugala, esietendus 05.02.1980)

1979 Aleksis Kivi/ Osvald Tooming "Seitse venda" (Potsdami teater Saksamaal)

1979 kompositsioon "Kolm vana meest" (Vanemuine, esietendus 21.03.1979)

1979 Ain Kaalep "Mäe veri" ("Totomauna") (Vanemuine, esietendus 10.03.1979)

1978 A. H. Tammsaare/ Osvald Tooming "Tõde ja õigus" (Vanemuine, esietendus 21.05.1978)

1977 Juhan Smuul "Kihnu Jõnn" (Joensuu Linnateater)

1977 August Kitzberg "Kauka jumal" (Vanemuine, esietendus 04.02.1977)

1976 Jerzy Andrzejewski/ Jaan Tooming/ Rein Heinsalu "Polonees 1945" ("Tuhk ja teemant") (Vanemuine, mängis Wagat, Armia Krajowa kaptenit, esietendus 17.10.1976)

1976 Ernst Enno/ Jaan Tooming "Veli Joonatan" (Vanemuine, mängis jutustajat, esietendus 15.02.1976)

1976 A. H. Tammsaare/ Osvald Tooming "Põrgupõhja uus Vanapagan" (Vanemuine, mängis kirikuõpetajat, esietendus 25.01.1976)

1974 Alexandre Dumas/ Osvald Tooming/ Jaan Tooming "Musketäriana" (Vanemuine, esietendus 18.03.1974)

1973 Henrik Ibsen "Väike Eyolf" (Vanemuine, esietendus 29.04.1973)

1972 Osvald Tooming "Külvikuu" (Vanemuine, esietendus 20.02.1972)

1971 A. H. Tammsaare/ Jaan Tooming "Kuiv nurk" (Eesti Televisioon, kaaslavastaja Virve Aruoja, esietendus 27.09.1971)

1970 Aleksandr Kuprin/ Jaan Tooming "Elujõgi" (Tallinna Televisioonistuudio, esietendus 14.09.1970)

1969 Gustav Suitsu teatraliseeritud luuleõhtu "Ühte laulu tahaks laulda" (kaaslavastaja Evald Hermaküla, oli ka ise osaline, esietendus 22.01.1969 Tallinnas Kirjanike Majas)

1969 August Kitzberg "Laseb käele suud anda" (Vanemuine, esietendus 14.12.1969)

Teatrirollid

1995 esitaja – luulekava "Elulootus" (etendati Vanemuise väikese maja ovaalsaalis)

1986 Andres Paas – A. H. Tammsaare/ Ago-Endrik Kerge "Aeg tulla, aeg minna" (Vanemuine, lavastaja Ago-Endrik Kerge)

1982 Jegor Bulõtšov – Maksim Gorki "Jegor Bulõtšov ja teised" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1977 Kelin Ababi – Ion Drutse "Pühamast püham" (Vanemuine, lavastaja Kaarin Raid)

1977 Taavet, jumestaja – Valter Ojakäär/ Mart Raud "Suveöö ilmsi" (Vanemuine, lavastaja Kaarel Ird)

1976 Kuningas – Jevgeni Švarts "Tavaline ime" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1976 Ralf – August Jakobson "Elu tsitadellis" (Vanemuine; lavastaja Epp Kaidu)

1975 Nikolai Fajunin – Leonid Leonov "Vallutusretk" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1972 Kisselnikov – Aleksandr Ostrovski "Mülgas" (Vanemuine, lavastaja Juri Hmelnitski)

1971 Sina, kes sa... – Leonid Andrejev/ Mati Unt "Sina, kes sa saad kõrvakiile" (Vanemuine, lavastaja Evald Hermaküla)

1971 Üliõpilane – A. H. Tammsaare/ Virve Aruoja "Viiul ehk ühe seltskonna pihtimus" (Eesti Televisioon, lavastaja Virve Aruoja)

1971 Lucifer/ Minister/ Sõjamees/ Milo/ Kannupoiss/ Famulus/ Timukas – Imre Madách "Inimese tragöödia" (Vanemuine, lavastaja Epp Kaidu)

1970 lord Babberley – Brandon Thomas/ Mati Unt "Charley tädi" (Vanemuine, lavastaja Kuno Otsus)

1969 Jaan – Irene Haak "Armastus, armastus..." (Tallinna Televisioonistuudio, lavastaja Evald Hermaküla)

1969 Imelik – Oskar Luts/ Voldemar Panso/ Mari-Liis Küla "Kevade" (Noorsooteater, lavastaja Voldemar Panso)

1968 Satin – Maksim Gorki "Põhjas" (TR Konservatooriumi lavakunsti kateedri III lennu diplomilavastus, oli koos Kalju Komissaroviga ka lavastaja assistent, lavastaja Grigori Kromanov, esietendus 28.03.1968 Noorsooteatris)

1967 Jiřka/ kitarristide trio liige – Vratislav Blažek/ Ladislav Rychman "Humalakorjajad" (TR Konservatooriumi lavakunsti kateedri III lennu diplomilavastus, lavastaja Vello Rummo, esietendus 14.12.1967 Noorsooteatris)

1966 Erariides Isik – Jerzy Broszkiewicz "Ma jutustan teile oma loo" (Noorsooteater, lavastaja Grigori Kromanov)

Kohtumine kommunistiga

Tekst: Jaan Tooming

Oma rohkem kui pool sajandit kestnud elus olen pidanud taluma mitmeid kommunistebolševikke. Kõige markantsem neist on olnud muidugi Kaarel Ird. Kui ma 1969. aastal Vanemuise teatrisse tulin, oli Ird juba 60aastane. Ma ei teadnud tema minevikku, polnud näinud tema lavastusi ega lugenud tema kirjutisi. Tegelikult pakkus mulle huvi töötada koos Evald Hermakülaga, kellega varem olime ühiselt teinud Suitsu õhtu ning kelle telelavastuses "Armastus, armastus" mängisin peaosa. Ird oli haiglas, kohtusimegi seal. Jalutasime väljas. Mul pole enam meeles, mida ta rääkis, kuid kõne all oli minu tulek Vanemuisesse. Leppisime kokku, et sügisel 1969 lavastan Kitzbergi "Enne kukke ja koitu", mis lõpuks sai pealkirja "Laseb käele suud anda". Selle näidendiga algas mu lavastajatee.

Enne Vanemuisesse tulekut ei teadnud ma sellest teatrist midagi. Selleks, et valida oma lavastusse näitlejaid, vaatasin mitmeid etendusi. Nii tutvusin Evald Aaviku, Raine Loo, Herta Elviste, Ants Anderi ja teiste näitlejatega – neist said Vanemuise aastatel mu kaaslased. Minu esimesest lavastusest jättis meeldiva mulje Lembit Eelmäe, kuid tookord ma veel ei aimanud, et temast saab mu tulevaste lavastuste peaosatäitja. Irdiga polnud meil küll mingit suulist ega kirjalikku lepet selle kohta, et mängin edaspidi osi, mida antakse, ja lavastan, mida tahan. Aga nii kujunes see välja küll. Ei tundnud me sugugi end sel ajal orjana, nagu ütleb Tooming Hermakülale Ivar Põllu lavastuses "Ird, K.". Õnneks olid ka rollid talutavad, välja arvatud muidugi Jakobsoni tendentslik "Elu tsitadellis", Leonovi "Vallutusretk" ning Gorki "Jegor Bulõtšov ja teised". Jaan Krossi tõlgitud Madachi "Inimese tragöödiast" kujunes aga 1971. aastal võidukäik Ungarisse. Olin väge täis ega hoolinud oludest. Muidugi, mind päästis ka tutvus Uku Masinguga, sest mul oli võimalus võrrelda: ühelt poolt bolševik Ird ja teiselt poolt teoloog Masing.

Uku Masingult õppisin ma palju, Irdi ma lihtsalt talusin kui inimest, kui teatrijuhti, kes võimaldas mul teha huvitavat tööd. Räägitakse, et Ird "lasi poistel möllata". Ei möllanud me midagi, me tegime loomingulist tööd, ning arvan, ega Ird nii loll ka olnud, et poleks taibanud meie tegude olulisust. Venemaa kriitikud ja noored teatritegelased tormasid meid vaatama ning Ird eputas meiega. Irdi flirtimine Vene võimuga oli loomulik, kui mõelda tema bolševikumentaliteedile. Tuginedes vene kriitikutele ja võimule, sai ta nähtavasti suruda läbi ka seda, mis teistel ei õnnestunud. Küllap ka uue teatrimaja ehitamine läks tal korda tänu oma bolševikustaatusele. Hermaküla kirjutas hiljem, et Ird oli väga hea lavastaja. Mina nii ei arva. Püüdsin ta lavastusi vaadata, aga need tundusid nii igavad, et ma ei suutnud ühelgi korral lõpuni saalis istuda. Samuti ma arvan, et näiteks "Tagahoovis" oli suuresti mõjutatud Töölisteatri lavastusest, mida Ird oli omal ajal näinud. Irdi ei saa nimetada näitejuhiks, sest tema proovis näitlejaga koos rääkimine ja intonatsioonide dikteerimine oli igasuguse tõelise näitejuhtimise vastand. Ird oli repetiitor, mitte lavastaja. Praegu on repetiitorid (ja olid ka Irdi ajal) balletilavastuste juures tantsijate drillijad. Muidugi, Ida teatris tehti ka sellise meetodiga vägevaid tegusid, kuid siis pidi repetiitor olema absoluutse kuulmisega ja väga hea näitleja. Kas Ird oli seda?

Jah, Ird elas päevad läbi teatris, tellis kõiki tolleaegseid ajalehti, kasutas psühhotroopseid tablette; ta oli peaaegu pidevalt meeleolus, mis tihti kasvas raevuhooks. Mind on pannud järele mõtlema Uku Masingu abikaasa Eha Masingu ütlus, et Ird on intelligentne. Mind vaevab siiani, kas ta mõtles seda irooniliselt või tõsiselt. Kuigi peab tunnistama: endine maalripoiss oli suutnud end harida korralikult eesti teatrit ja kirjandust tundvaks isikuks. Aga ega ta peale teatri ja marksismi suurt midagi rohkem teadnud ka. Kes oleks Ird praegu? Ilmselt keskpärane kunstnik, aga võib-olla hoopis mõne ehitusfirma edukas juht. Selliseid mõlgutusi äratas minus Ivar Põllu komponeeritud, kokku kirjutatud ja lavastatud "Ird, K.", mis äsja võitis mitu teatri aastaauhinda. Tõepoolest irooniline, peenelt irooniline lavastus, mis ei lasku groteski. Ka traagika on antud läbi iroonia prisma – ja see teeb etendused kaasakiskuvaks.

Peaaegu pidevalt tahaks muiata ja naerda, imestama paneb aga see, kuidas lühipiltidest saab lõpuks kokku kena tervik. Näitlejate mängustiil on uuel tasemel. Pole just kerge mängida irooniliselt, siin pole mingit Stanislavski psühholoogilist realismi, on tüüpide ere ja meisterlik kujutamine, ja me naerame, hoolimata sellest, et oli ka aegu, mis olid karmid, kuid see tulenes rumalusest. Ja kui me rumalate võimu üle ei naera, siis oleme vangid, ühiskonna vangid, ja see ahistab meid.

Lavastus "Ird, K." näitab selgesti, et nii nagu tehti teatrit Irdi moodi, see teater püsima ei jää, tulevad noored, kes püüavad leida uut nii hingele kui ka meelele. Siit iroonia mineviku suhtes, iroonia, mis vabastab naeru kaudu, et ei korduks aeg, mis hävitab loovuse ja rõõmu. Et ei korduks aeg, kui võimul on rumalad ja võimuahned hullud. Selle uue teostamiseks soovin Tartu Uuele teatrile loomingulist väge.

(Sirp, nr 14, 08.04.2011)

Inimene, kelle mõtlemine on viskunud lõpmatusse

Tekst: Ülo Tonts

Eesti teatrikunsti uuenemisel oli teisigi noori eestvedajaid, aga tagasivaates paistab küll, et kõige mõjuvama sõna ütles selles asjas oma lavastustega kunagi just Jaan Tooming.

Just niisuguse pealkirja all olen Jaan Toomingast kui teatriloojast, näitlejast ja lavastajast, korra juba kirjutanud. Tegin seda oma teatrilukku vaatavas raamatus "Kolmkümmend aastat teatriehitamist" (2006), kus jutustatakse Vanemuisest kui sõnateatrist aastatel 1955–1986. Tolle ehitamise arhitekt ja eestöötegija oli teatrijuht Kaarel Ird. Aastal 1969, aasta pärast lavakunstikooli lõpetamist liitus Vanemuisega noor näitleja Jaan Tooming. Näitlejana tõusis Tooming Vanemuises ja üldse eesti teatris üsna kohe hästi nähtavale, talle pakuti väga erilaadseid ja nõudlikke ülesandeid ning ta ei vedanud kunagi alt. Eesti teatrile laiemaltki tuntust toonud kordaminek oli näiteks Luciferi roll Imre Madáchi "Inimese tragöödias" (Epp Kaidu lavastus, 1971). 1975. aastal esimest korda välja antud Ants Lauteri nimelise noore näitleja preemia sai Tooming Fajunini rolli eest Leonid Leonovi "Vallutusretke" lavastuses. Kes mäletab tolleaegset teatrit, sellele tuleb küllap tuttav ette, et Toomingale ei pandud ei laval ega ka saalis pahaks, kui ta mängis oma rolle ansamblist irdu ja teistmoodi. Näitlejalooming jäi tal mahult napiks, lõputähiseks Andres Paas, keda tahaks küll nimetada kulunud sõnaga "monumentaalseks" (Ago-Endrik Kerge lavastus "Aeg tulla, aeg minna", 1986).

Oma lavastajatöö varju jääma kippuvat näitlejaloomingut on Tooming kommenteerinud 2007. aastast pärit usutluses: "Jah, tõesti – ma loen ennast ametilt näitlejaks, olen näitleja, lavastav näitleja". Samas kinnitab ta, et ei ole kunagi pidanud näitlemist ja lavastamist tööks: "Need on olnud mulle alati rõõmu allikaks, kus saab astuda argipäevast välja teisele tasandile. Ma pole kunagi mänginud loomulikul, argirealistlikul tasandil. Need on tõstnud mind, isegi kõige realistlikumad osad, on ikka tõstnud mind tasandile, kus ma järsku tunnen, et olen mingis imelikus joovastuses, teises seisundis." (Jaan Tooming, "Religioossed motiivid minu loomingus", 2011, lk 124).

Tolle noore näitleja pea oli juba Tartusse tulles lavastamismõtteid täis. Lavastaja Toomingal kulus enese kogumiseks ja leidmiseks küll omajagu aega, aga teatrijuht Ird uskus noore mehe andesse (väesse, kui pidada etemaks toomingalikku keelepruuki). Ird oli nõus ootama ja tal ei tulnud pettuda. Seitsmekümnendate aastate teisel poolel ja kaheksakümnendate algul valmisid Vanemuises ja seejärel ka Ugalas lavastused, mida vaatajad tahtsid näha ja arvustajad kiitsid kõrgele. Tähele pandi neid ka eesti keelepiirist kaugemal. Eesti teatrikunsti uuenemisel, millest tollal palju kõneldi ja kirjutati, oli teisigi noori eestvedajaid (Evald Hermaküla, Kaarin Raid), aga tagasivaates paistab küll, eriti kui pidada oluliseks vaataja kaasatulemist, et kõige mõjuvama sõna ütles selles asjas oma lavastustega kunagi just Jaan Tooming.

Tagasivaates on Tooming rohkem kui korra eitanud soovi ja kavatsust oma loominguga eesti teatrit uuendada. Eesti teatrikunsti muutmine ja rikastamine on aga midagi, mida paljud vaatajad kogesid ja mäletavad. Ei puudu ka teatrimehe enda tunnistus selles asjas: "Tõeliseks uuenduseks oma loomingus ja eesti teatris pean ma tagantjärele vaadates järgmisi lavastusi: "Põrgupõhja uus Vanapagan", "Veli Joonatan", "Tuhk ja teemant" (1976, Vanemuises), "Rahva sõda ehk Valge laev" (1981, Ugalas). Kõik mu eelmised lavastused olid vaid astmed minu kui lavastaja arenguteel” ("Evald Hermakülast, endast ja muust", Sirp 8. II 2002).

Tasemeliseks murdepunktiks tõuseb siis 1976. aasta jaanuaris lavale tulnud "Põrgupõhja uus Vanapagan" – sobib hästi sellega, kuidas vaatajad ja hindajad on Toominga teatri arengule kaasa elanud. Tolle rikka ja rõõmsa teatriaja ühe kaasaegsena tunnen soovi lavastaja pakutud valikut täiendada. Vaataja emotsionaalne mälu pakub lavastaja enda nimetatutele lisaks "Kauka jumalat" (1977) ning "Tõde ja õigust" (1978) Vanemuises, Ugala mängukavast aga veel "Jõgi voolab" (Jaan Kruusvalli näidend) ja "Kihnu Jõnni" (mõlemad 1980). Hilisemates teatriaastates on lavastaja Toomingal oma tipud ja kordaminekud, mille kätteleidmine ja põhjendamine oleks üksjagu raskem.

Aga mispärast on sellel sõnavõtul ikkagi niisugune, nagu peidetud tähendusega pealkiri, ja pealegi veel kordusena? Leidsin selle toda Vanemuise raamatut kirjutades ühest Toominga enda tekstist. Tundub, et nende sõnade tähendus ega maht ei ole vahepealses ajas kadunud ega kahanenud, pigem vastupidi. Mõistmiseks on muidugi oluline kontekst, nagu Tooming ise selle "Põrgupõhja uue Vanapagana" lavastamise aegu kirja pani: "Teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igaveste nähtustega. Oletan, et teater saab taas kunstiks, kui vaimsus saab peamiseks, kui psühholoogitsemine asendub arenenud ja sügava isiksuse psühholoogiaga, kelle maailm ei piirdu inimestevaheliste suhetega, vaid tema mõtlemine on viskunud lõpmatusse nagu näitleja pöördumine iseendasse. "Iseduse" ja "lõpmatuse" vahelised suhted määravad teatri taassünni. Kirgastav elamus on seeme, millest võrsub kunsti lõhnav õis." ("Religioossed motiivid minu loomingus", lk 150).

Niiviisi mõtles ja kirjutas Jaan Tooming 1976. aastal, mida peame oluliseks nii tema lavastajaloomingus kui ka eesti teatriloos. Kas essee "Natuke teatrist", kust need mõtted võetud, on Toominga kirjatööde seas enesepeegeldusena kõige sisukam? Toominga alles üsna värsket raamatut "Religioossed motiivid minu loomingus" võib kõikidele teatrihuvilistele soovitada, selle haare on tublisti avaram, kui võib järeldada pealkirjast. Tiheda sissevaate Toominga teatrisse pakub ka Jaak Rähesoo äsja ilmunud mahukas ülevaade "Eesti teater I".

(Sirp, nr 8, 23.02.2012)

Mida õppida Jaan Toomingalt?

Tekst: Jaak Allik

Jaan Tooming, Religioossed motiivid minu loomingus. Eesti Teatriliit, 2011. 270 lk.

Jaan Toominga elutöö on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud.

Olen pidanud Jaan Toomingat oma õpetajaks alates sellest 1976. aasta jaanuari hommikupoolikust, kui sisenesin Vanemuise suure saali vasakpoolsesse, nn Irdi looži ning sattusin maailma, mis võttis esimesest hetkest hinge kinni. Käis "Põrgupõhja uue Vanapagana" peaproov. Lavale ehitatud tilluke maailm tõusis, langes, pöörles ja purunes tohutu lillakas-punaselt pulseeruva kosmoselöövi all, saali vallutavaks helitaustaks tol ajal täiesti erakordne ja seetõttu müstiliselt mõjunud elektrooniline muusika (Valeri Serebrovski), ning kahe maailma vahel heitlesid inimesed: Lembit Eelmäe Jürka, Heikki Haravee Kaval-Ants ning põrgueidena pidutsev Liis Bender. See on jäänud minu elu üheks kahest suuremast teatrielamusest. Teine, samuti proovist saadud, oli Andrzej Wajda "Nastasja Filippovna".

1976. aastal me polnud Jaaniga veel otsetuttavad, kuigi mul oli jätkunud jultumust "arvustada" tema lavastusi "Laseb käele suud anda", "Väike Eyolf" ja "Musketäriana". Tookordse proovitungimise eesmärk oli teha 30aastaseks saava noore lavastajaga intervjuu ajakirjale Kultuur ja Elu, kus oli otsustatud avaldada pildiseeria äsjasest Lauteri preemia laureaadist. Tolle intervjuu viimase küsimusena palusin: "Ütle midagi neile, kes on sinust poole nooremad." Mõeldes 15aastaste peale, lausus Tooming: "Kui ümbruskonnas pole enam kedagi, kes teie küsimustele vastata suudaks, ei peaks siiski käega lööma. Seepärast ongi väga oluline leida inimene, õpetaja, autoriteet, keda te usaldate täielikult, kes isegi siis, kui ta ei suuda vastata, autoriteediks jääb, sest te mõistate, et olete jõudnud küsimusteni, millele ei olegi veel vastust. Kõige rängem on elada teadmisega enda lõplikkusest, aga ometi otsida vastust! Kui lihtsalt libiseb üle huulte: elul ei ole mõtet. Aga see, et meie, surelikud olendid, pole veel tähendust taibanud, ei vähenda ränka süükoormat, mis tuleneb just meie taipamatusest. Sest kui elu meile juba kingitud on, siis oleks rumal tegu seda kingitust tühiseks pidada... Ja ikkagi, tähtis on küsida: milline on inimese koht Universumis, mis mõte on inimkonna 6000aastasel tsivilisatsioonil miljonite galaktikate "taustal"?" Olen kindel, et mõeldes nüüd juba 30aastastele, ütleks Jaan praegu niisamuti. Sellele küsimusele vastuse otsimine on läbinud kõiki tema lavastusi ning läbib ka äsja ilmunud ja senist elutööd kokkuvõtvat raamatut.

Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo "Toominga teatriusk" ("Teatralnaja vera Toominga"), kus sõna "usk" tähendas just seda, mida see igale normaalse ühiskonna liikmele tähendabki.

Mul on olnud õnne näha enamikku Jaan Toominga lavastusi, tänased kolmekümnesed on saanud neist näha paremal juhul vaid hilisemat veerandit. Perioodist 1969–1983 pole ju säilinud ka midagi lindistatut peale Peeter Toominga "Põrgupõhja" telefilmi, kus legendaarne etendus on küll enam-vähem jäädvustatud, kuid ilma katarsise võimaluseta. Seepärast on küsimus, mida tänane noor näitleja, lavastaja, teatriteadlane või lihtsalt teatrisõber peaks arvama, teadma, õppima Jaan Toomingalt, kindlasti õigustatud ja valus. Mingid vastused leiab äsja ilmunud raamatust.

Enne selle lugemist tasub kõigepealt vaadata seal avaldatud fotosid nii lavastajast kui ka tema lavastustest. Mulle tundub, et see võimas pildivalik annab aimu väest, mis oli/on selles mehes ja tema töödes.

Raamatu esimeses osas on autor neljakümnel napil trükileheküljel kirjeldanud ja hinnanud nii oma loomingulist elukäiku kui ka enamikku oma kaheksakümne kolmest lavastusest. Ta on teinud seda üsna rangelt läbi enda valitud vaatenurga "religioossed motiivid minu loomingus" ning küllap annab see vaatenurk ka põhjenduse, miks siiski pole peatutud kõigil töödel. Muidugi oleks iga teatriloolane kirjutanud ja kompileerinud neist lavastustest vähemalt 800 lehekülge ning me oleksime talle tänulikud. Toomingale peame olema tänulikud pealiini väljapuhastamise eest, selle sihikindla ranguse eest, mis on kogu elu olnud tema loomingu ülim mõte ja mõtestus, eesmärk ja põhjendus ning mille ta on ise sõnastanud oma raamatu lehekülgedel korduvalt. Olgu või nii: "Teatri eesmärk peaks olema luua ainukordne ja huvitav maailm, ta ei sõltu selle maailma argipäevast... ning püüab vastata tõelistele probleemidele..., mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud" (lk 168).

Ma ei tea eesti teatris ühtegi teist lavastajat, kelle kogu looming oleks niivõrd allutatud ühele selgele pealis-pealisülesandele, ja kuidas ka Tooming ei põlasta (minu meelest pisut ebaõiglaselt ja lapsikultki) Stanislavskit, on just see Stanislavski mõistesüsteemi kroon kõige täpsemalt rakendatav tema enda kohta. Nii kogu elu pealis-pealisülesandele allutamine kui ka iga konkreetse loomeakti selge mõtestamine on üks olulisemaid asju, mida Toomingalt õppida. Oma esimesest lavastusest (mille juhtmotiiv oli laul "Misse Jumal meid on loonud?") kuni viimaseni on ta olnud täiesti ilmselt sõnumiga lavastaja ning sellega kahtlemata mõjutanud tervet põlvkonda oma kolleege. Tema kõrval ja tema ajal töötades, näinud tema võimsaid lavastusi, oli nagu piinlik lihtsalt niisama segast panna – ja seda pole ka kunagi teinud tema eakaaslased Raid, Komissarov, Trass, Normet ega ka tema lavastuste mõju all lavastama hakanud Karusoo, Peterson, Pedajas, Nüganen ja Tammearu.

Üheksakümnendatel ja nullindatel astus eesti teatriilma põlvkond teatriteadlasi ja lavastajaid, kes polnud näinud Toominga 1970.–1980. aastate lavastusi ja kelle iidoliks sai Toominga algusaastate teekaaslane Mati Unt. Undi vormivõttestikus, kujundisüsteemis ja koguni tema juhendatud näitlejate mängulaadis oli selgelt tunda mitte ainult Toominga mõju, vaid näha ka lausa jäljendusi. Mida aga polnud, see oli pealisülesanne, sest Unt oli põhimõtteline antikontseptualist, tegelikult postmodernne mängur teatrilaval. Tooming hindab seda suunda aga üsna ühemõtteliselt: "Intellekti, tarkuse, vaimsuse ja sisukuse puudumine on viinud mõttetusse ja vormiga mängimisse, mida suvatsetakse hüüda postmodernismiks. Kuid igasugused "ismid" on kunstivälised nähtused. Suurt kunsti ei saa kuhugi lahterdada, ta on iseseisev uunikum, mida ei saa keegi korrata. Kordamisel või jäljendamisel sünnib plagiaat, koolkonna tekkimisel suure eeskuju lahjad koopiad" (lk 170). Mis parata, aga tänapäeval näen meie lavadel küllalt palju lahja koopia veelgi lahjemaid koopiaid ja loen oma noori kolleege neid kiitmas. Ka selle üle võiks mõelda Toominga raamatut lugedes.

Põgusalt oma elukäigul peatudes rõhutab Tooming tormilisele algusele (1969–1975) ning Vanemuise suurlavastuste perioodile (1976–1979) järgnenud Ugala aastate (1979–1983) rõõmu ja parimat loomingulist vormi. Tõepoolest, "Kihnu Jõnn", "Rahva sõda" ja "Põhjas" on lavastused, mis kindlasti pole ununenud ühelgi neid näinud inimesel.    Just 1976.–1983. aasta Toominga lavastustega oli eesti teater selgelt tolle aja Euroopa teatrikunsti kõrgliigas, seal, kuhu praegu on jõudmas Ojasoo, Semper ja NO-trupp. Tol ajal elasime küllaltki suletud maailmas, kuid kuuldused levisid ning nende lavastuste nägemiseks võtsid teatraalid ette teekonna Tartusse ja Viljandisse. Lavastust "Põhjas" mängisime 1986. aastal Moskvas ning "Kihnu Jõnni" Moskvas ja Riias, ka Rootsis, Saksamaal ning taastasime selle enam-vähem vaid ühe prooviga 2000. aastal Ugala juubeliõhtuks Mait Malmsteniga tema isa poolt "maha jäetud" Jurnase rollis.

Aastaid 1984–1996 nimetab Tooming ise raske depressiooni ajaks, millele 1996. aastal järgnes väe taasleidmine ning Ibseni "John Gabriel Borkman" tõi ka aasta parima lavastuse auhinna. Huvitavad olid tema tööd Vanalinnastuudios (Vitraci "Victor ehk Laste võim") ning Endlas (Čapeki "Putukate elust"), väga sugestiivne aastatuhande vahetuseks Vanemuises loodud Strindbergi "Kummitussonaat".

Järgnesid lahkarvamused Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa ning hiljem ka teatrijuht Aivar Mäega, mis taandasid ta aastaiks 2001–2004 Vanemuises lastelavastuste loojaks ning viisid lõpuks koduteatrist lahkumiseni. Ugalas valminud Shaw' "Ullike ootamatuste saarelt" (2003) ja EMTA lavakunstikooli XXI lennuga loodud "Tagasi Metuusala juurde" (2004) ning XXIII lennu diplomilavastusena Tagore "Pimeda toa Kuningas" (2008), nagu ka Leigo järvedel mängitud Reimani "Painaja" (2006) andsid selget tunnistust Toominga meisterlikkusest ja väest, kuid jäid mitmel põhjusel ilma laiema publiku ja ka kriitika tähelepanust.

Tooming ise ei puuduta oma viimaste aastakümnete loomingu vaatajahuvi vähenemise põhjusi, õigemini kirjutab selle ühiskonna ja teatri üha kiireneva kommertsialiseerumise arvele. See nähtus pälvib tema raamatu lehekülgedel palju teravaid hukkamõistusõnu. "Kuritegelik majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tühjuses. Pole midagi uut, sest inimene on langenud nõmedusse. Kas on näha kuskil mingit päästeteed? Ärimaailm kuulutab majanduslikku kasvu ja konkurentsi, kultuur "läheb peale" ning kustutab viimsegi valguskiire pilkases pimeduses. Vaikust ei ole, on plära ja müra. Ja kogu selles kaoses peavad süütud lapsed leidma oma tee. Kas see on võimalik, kui ajuloputus algab juba algkoolis (või veel varem)? Me ei otsi enam tasakaalu ega rõõmu, vaid sensatsiooni. Me ei otsi rahu, vaid võitlust. Eluvõitlust igal alal. Teadmata, mis see "elu" on, teadmata, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me ei küsigi enam. Me tormame edasi, pimedad ning kurdid, kuni sein tuleb ette. Ja kui pea puruneb seina vastu, siis imestame, kuid on juba hilja... Lõpp on käes ja keegi ei juhi meid seina taha" (lk 156). Need 2004. aastal kirjutatud sõnad on veelgi täpsemad tänapäeva kontekstis ning siit on kindlasti õppida, kui jäägitult otsekohene saab ja peab tõeline kunstnik olema oma ühiskonna vastu ka siis, kui selle ühiskonna juhid ja ka valijate enamus tunduvad olevat endaga ülimas rahulolus.

Kuid ma poleks aus, kui jätaksin tähelepanuta, et 1985. aastast peale on publitsisti ja heas mõttes jutlustaja positsioon hakanud Toominga töödes prevaleerima kunstniku üle.

Loomulikult on see olnud tahtlik. Parim sellekohane näide on tema paljude lavastuste autoritekstiga võrreldes "ümber tehtud" lõpud, millest ta ka oma raamatus avameelselt räägib. Tooming kuulutab, et "ainult ime võib veel päästa meie maailma" (lk 83), ja nii ta näitabki oma lavastuste lõppudes seda "pääsemist", seda "imet", seda "kaunist teispoolsust". Ta on veendunud, et teatri missioon pole näidata mitte sellist elu, nagu see on tihti oma räpasuses, vaid sihti, millele elu peaks olema suunatud. Iseloomulik on tema soovitus näitlejale: "Negatiivset energiat kiirgava osa esitamisel küsigu ta, mis lunastab selle eksinud hinge. Milline on tema pääsetee? Kui näitleja teab ja usub seda kindlalt, nimelt lunastusteed, siis negatiivset energiat kiirgava osa esitus läbistub valgusest, mida näitleja kannab endas, kujutades seda osa" (lk 166).

Kuigi see, nagu ka konfliktivaba dramaturgia rõhutatud eelistamine, sarnaneb lausa sotsialistliku realismi põhipostulaatidele, kas saab seda lavastajale ette heita? Maailmavaateliselt kindlasti mitte. Asi on vaid selles, et vahel muutus selline näitamine liialt otseütlevalt didaktiliseks. Loomingu esimesel perioodil suutis Tooming oma maailmavaadet sisendada spetsiifiliste ja võimsalt elamuslike kunstiliste kujundite kaudu, mille tähenduslikkuse mõistmiseni jõudis vaataja alles n-ö koduteel või palju hiljem, seetõttu ka sügavamini. Viimaste aastakümnete loomingus on Tooming asetanud end küllalt teadlikult eetilise jutlustaja ja ka prohveti positsiooni, mis on osa vaatajaist ja ka ennast mitte otsesõnu õpetada lasta tahtvast teatriavalikkusest temast eemale viinud. Arvan, et ta ei kahetse seda, sest selline ongi olnud tema valik. Aga ka siin on tema raamatut lugedes seda, mille üle mõelda ja millest õppida.

Teose teise ossa on koondatud autori eri aegadel antud intervjuud ning trükis avaldatud teatrimõtted. Võime järeldada, et kunagise "totaalse" lavastaja teatrinägemus on erakordselt näitlejakeskne, näitlejat armastav ja austav. Vaevalt et siin mingist olulisest muutumisest võib rääkida, sest just sellisena mäletavad kolleegid Toomingat ka Ugala päevilt. Seejuures on tema nõuded näitlejale nii häälelise, kehalise kui ka hingelise valmisoleku kohta väga kõrged. Tooming ei tunnista tegelaskujude loomist näitleja elukogemusest või emotsionaalsest mälust lähtudes, ta eitab mõistuslikku analüüsi. "Tõeliselt andekas näitleja ei kasuta oma töös analüüsi, ta taipab vahetult osa olemust, kujutlus saab kohe sobiva kuju ning peamine on välkkiire moondumisvõime" (lk 155). "Kui näitleja tahab tõeliselt uut luua, siis peab ta kõigepealt tühjaks saama. Peaksid kaduma kõik eelarvamused, õpitu ja loetu, kõik varem kogetu, nii et järele jääb vaid tühi vastuvõtlik meel ning paindlik keha, tundlik igale osast tulevale impulsile" (lk 161). Arvestades, et soovitused tulevad mehelt, kes kunagi näitas oma rollides lausa erakordset ümberkehastumisoskust või Toominga keeles siis täielikku tegelaskuju meele sisse minekut, võiksid need olla praegustele teatritudengitele kindlasti kuldaväärt.

Teatri kui tervikorganismi mõistmisel tõstab Tooming esile ühisele tegemisrõõmule rajatud koostööd ja eitab lavastajakultust, küll aga rõhutab, et näiteseltskonna kokkukutsujal peab olema selge, milleks ta seda teeb. Just sellisena sündis 2005. aastal religioossete lavastuste loomiseks Sagar Sagitta, mille hingelisest pühendumisest kantud miniatuuridest oli mul võimalus Tallinna Jaani kirikus osa saada. Praegusel ajal, kui nn projektiteatreid sünnib tihedalt, on Toominga õpetus ja kogemus eriti oluline mõistmaks, et teatri sünd ei saa olla "projekt" selle sõna üheski tähenduses.

Last but not least, tulles tagasi 36 aastat tagasi öeldud õpetussõnade juurde Õpetaja tähendusest noorele hingele, näeme läbi kogu teose, kuidas Toomingal on olnud õnne leida endale see Õpetaja Uku Masingus. Arvan, et autorile oleks kõige suurem rõõm, kui tema raamatu lugemine annaks tänastele noortele impulsi uurida selle suurima eesti rahvusest mõttetarga filosoofilisi, teoloogilisi ja ilukirjanduslikke teoseid.

Eesti Teatriliit ja Eesti Lavastajate Liit esitasid Jaan Toominga kultuuri elutööpreemia kandidaadiks. Tema elutöö, mis on jäädvustunud tuhandete põlvkonnakaaslaste hinges ja leidnud nüüd ka lühikokkuvõtte raamatus, on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud.

(Sirp, nr 2, 13.01.2012)