1895 (1995)

Katkeid intervjuust Priit Pärnaga

Priit Pärn: Animafilmi ümberjutustamine oleks tänamatu töö. Animatsioon on küllalt a b s t r a k t n e, asjad ei tähenda alati seda, mida me näeme. Kui näeme porgandit, ei pruugi see sugugi tähendada, et see on porgand. Hakata animafilmi seletama oleks karuteene iseendale, kuna lausena väljaöeldud asjal on juba kindel tähendus. Liikuv pilt, kus on veel tekst ja muusika küljes - see ongi mu ütlemine. Film ongi see, mida ma tahan öelda.

Jaak Lõhmus: Oled teinud palju karikatuure, mis tuginevad sõnale, kalambuurile ja oled ka oma animafilmides väga huvitavalt, "põrpivalt" kasutanud sõnu.  
Karikatuure ma joonistasin küll väga ammu. Põhimõtteliselt sama asja olen üritanud ka filmides teha.
Näiteks "1895". Seal on hästi palju teksti. Kui teksti lugeda eraldi, on see täitsa tõsine tekst, võibolla isegi traagiline. Aga pildiga ühendatult tekib koomika. Kõik on tõsiselt tehtud, aga välja tuleb jabur lugu. Tekib uus tervik. Sõna ja pilt on teineteisest hästi kaugelt võetud, kokku panduna toimivad nad teisiti. Sama juhtub ka muusikaga minu filmides. /---/

"Porgandite öö" seltskond paistab olevat kaunis rahvusvaheline ja kirev?
Maailm on ju samuti rahvusvaheline. Film peaks ka alati olema rahvusvaheline. Filmi lugu võib paikneda väga spetsiifilises ruumis, väike rahvas võib teha filme oma probleemidest, aga alati peaks silmas pidama võimalust, et sinu filmi näidatakse terves maailmas. Alati see küll ei õnnestu, aga sellegipoolest ei tohiks filmi teha üksnes selle maa inimestele, kus ta on valmis saanud. /---/

Kas Sinu pikad filmid alates "Einest murul" on omavahel mingis loogilises järgnevuses?
Esimene selles reas oli "Kolmnurk", seal olid jutuks inimestevahelised suhted."Eines murul" olid impeeriumi-sisesed suhted. "Hotell E" kujutab kahe süsteemi, Ida ja Lääne, vahel olemist. Need olid kõik rasked, tumedad filmid.
"1895" on teistmoodi, eelmistega võrreldes koomilisem, iroonilisem, lõbusam. Seda tehes oli heas mõttes kerge, vaba tunne. Film tuli väga paljudele üllatav. Näiteks Channel Four'i filmidehankija oli pärast selle nägemist väga imestunud, tema ootas minult järge "Hotell E"-le. Aga aeg oli ju muutunud, polnud mõtet enam kadunukest jalaga togida.
"1895" ei räägi ainult kinomaailmast ja sellesisestest vihjetest. Võib öelda, et teatava nurga alt vaadatuna on see film Eestist ja Euroopast. "Porgandite öö" on küll tunduvalt keerulisema struktuuriga, kuid siiski loogiline jätk "1895"-le. Aga ta on rohkem lugu võrreldes "1895"-ga, mis koosnes küllalt vabalt üksteise otsa lükitud piltidest. /---/

Sinu filmide kohta on öeldud nagu Fellini omade kohta: Pärn teeb kogu aeg üht ja sedasama filmi?! 
Ei ole absoluutselt nõus. Selliseid tegijaid on tõesti küllalt. Ühelt poolt, ega enda eest ära ei lähe, ma olen igas filmis sees. Mind motiveerib filmi tegema ainult see, kui suudan välja mõelda mingi struktuuri või skeemi, mille suhtes ma pole kindel, kas see hakkab toimima - teksti ja sõna kokkupanek nagu "1895"-s. Teha asja, millest tead, et saad sellega hakkama, ei ole enam huvitav. Nagu näiteks "Ja teeb trikke" järel oli mul selge, kuidas teha multifilmilikke trikke, metamorfoose, ja otsekohe ei olnud see enam huvitav. Motiveerib see, kui kardad, et ei saa sellega hakkama.

Lõhmus, J. (1998). Porgandid Ottawas ja öös. Postimees: Kultuur, 2. okt, lk 10-11.

Priit Pärn:

Channel 4 Inglismaalt pakkus „Hotell E“ järel, et võivad toetada minu järgmist projekti. Ütlesin järjekordselt, et ei kavatse enam filme teha.

Läks aga nii, et ühel hetkel olin tegemas filmi nimetusega „1895“ kino leiutamisest.

Tegime seda suure lustiga. Tõenäoliselt ootas daam Channel 4st uut „Hotell E-d“, sest raha me igatahes ei saanud. Põhjendus: võib-olla on see huumor, aga mitte briti publikule. Meie põhimõte oli, et kuivõrd lugu on filmikunsti leiutamisele eelnevast ajast, siis ei ole selle aja kohta ka visuaalset liikuvat materjali. Järelikult ei saa keegi väita, et meie näidatu ei ole tõsi. Me võime rõõmuga valetada. Üritasime olla nii poliitiliselt ebakorrektsed kui vähegi võimalik, solvata kõike mis liigub; ajada segi kõik, mida annab segi ajada.

Juba „Eine murul“ ajal tegin täpselt nii, nagu tahtsin. See oli minu head aega Nõukogude Liidule … „Hotell E“ oli kahe süsteemi vahel olemine, üks neist iiveldama ajavalt kaunis ja teine jubedalt stagneeruv, aga sealjuures põnev. „1985“ oli aga eelnevaga võrreldes puhas rõõm, absurdse loo tegemise lust.

Teede, A. (2017). Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor [Priit Pärn meenutab oma filmide saamislugusid]. Sirp, 17. veebr, lk 30-31.