Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat (2016)

Filmi moto: "Kes armastab lilli, käib südame järgi". N. Roerich

Film on üles võetud Haapsalus ja selle lähiümbruses sama meeskonna poolt, kes tõid mõne aasta eest vaatajateni lühifilmi "Distants", mis linastus Locarno Filmifestvalil ning mitmekümnel festivalil üle maailma. 

Filmist kriitiku pilguga

Laurence Boyce: „2012. aasta lühimängufilmis „Distants“ on Janno Jürgens mänginud maagilise realismiga, et rääkida isa ja poja pingelisest suhtest. Uues filmis „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“ on Jürgens veelgi laiendanud perekondliku konflikti uurimise areaali ja heitnud pilgu isa ja tema järeltulija suhtesse seekord nii, et keskmes on eri generatsioonide vastandlikud väärtushinnangud.
 /---/

Näitlejatööd on enamasti väga head. Evald Aaviku Aleksandrist kumab habrast väärikust, mis on austusväärne, kuid kohati ka valulik. Tiina Tauraite mängib Marjut nüansseeritult ja vaikse meeleheitega, mistõttu Marju on karakterina kokkuvõttes midagi enamat kui üheplaaniline negatiivne tegelane.

Peaaegu 40minutise filmi narratiiv on märkimisväärselt ökonoomne. Palju jäetakse tegelaste vahel ütlemata. Napp ekspositsioon jätab vaataja kanda perekonnasuhete allteksti avastamise. Lühifilmi (milleks seda teost võib veel ääri-veeri pidada) on keeruline teha, aga Jürgensil on õnnestunud tasakaalu saavutamine hästi. Mõned stseenid filmi lõpupoole tunduvad küll üleliigsed. Ta oskab maailma näha nii teravalt realistlikuna kui ka veidi maagilisena (näiteks Aleksandri kodu kõrgub üle teiste, jättes mulje, et asub keset tühjust, mälestusmärgina kadunud aegadele).

Kahjuks tähendab 40minutine kestus ka seda, et filmile on raske leida kohta näitamiseks väljaspool Eestit. Liiga lühike, et kinno panna, ja liiga pikk paljude lühifilmifestivalide kava jaoks. „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“ kuulub ähmasesse keskmise pikkusega filmide kategooriasse (mid-length films) ja sellistel pole lihtne vaatajaid leida. Kahju, sest see film näitab, et Jürgens on andekas režissöör. Tema lood räägivad Eesti ajaloo eripärast ja põlvkonnast, kes on vabana unustanud mineviku õppetunnid.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/tasakaal-toob-lunastuse/
Boyce, L. (2016). Tasakaal toob lunastuse. Sirp, 9. sept, lk 12.

Katariina Rebane: „Lühifilm on liigutav ja hästi tehtud. Lihtne idee on pakendatud usutavalt, piisava sügavuse ja suurte ülepingutusteta. Meenus tänavusel Cannes’i filmifestivalil nähtud Kleber Mendonça Filho „Aquarius”. See räägib vanemast naisest, keda tahetakse kodust välja ajada, et ehitada luksuslik moodne elumaja vana mereäärse korterikompleksi asemele, kus ta on jäänud ainukeseks elanikuks. Kuid naine keeldub seda müümast – korter pole talle lihtsalt elukoht, vaid kogu tema elu ja mälestused. Ka Jürgensoni lühifilm rõhub uue ja vana konfliktile ning püüab selle kaudu näidata, mis on tegelikult elus oluline ja kuidas osa väärtusi meie kapitalistlikus maailmas kaduma kipuvad.

Sümpaatne on ka lühifilmi mitmekihilisus. Lugu keerleb ümber Aleksandri, kelle surma mõnes mõttes oodatakse, et tema kodu puhkemajaks muuta, ent filmi on pikitud muudki. Tegelased ei ole esitatud üheplaaniliselt: hea vanake vs. kurjad ahned lapsed. Läbi kumab ka Aleksandri jäikus, tema tütre Marju (Tiina Tauraite) püüd hoolitseda põikpäise isa eest ja õe-venna omavaheline mõru suhe (kes on isa eest rohkem hoolitsenud, kes peaks maja endale saama?). Seda kõike on näidatud justkui ridade vahel. Omal kohal on ka kõrvaltegelane, Marju elukaaslane (Timur Ilikajev), kes eriti ei räägi ja tuimalt nutitelefoni näpib. Samuti on oma rollis veenev lapselaps (Oliver Linnas), kes lapseliku süütusega ei aja ainsana mingit omakasu taga.
/---/

Lühifilmi 39 minutisse on õnnestunud pikkida hulk elulisi teemasid, rohkem, kui on paljudes täispikkades filmides. Kui miski filmi puhul häirima jäi, siis juba mainitud heli ja muusikaga loodud rõhutud atmosfäär, mis vaatajale algusest peale kurjakuulutavalt kuklasse hingas. See näis ainsana ülepingutatud, sest teemad oleksid esile tulnud selletagi.“

Arvustuse terviktekst:
Lühifilmi vormis mõtisklus elu väärtustest - Eesti Päevaleht
Rebane, K. (2016). Lühifilmi vormis mõtisklus elu väärtustest. Eesti Päevaleht, 8. sept, lk 10.

Aurelia Aasa: „“Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“ ei annagi täpseid kirjeldusi või vastuseid. Lühifilmi formaat lubab endasse püüda vaid emotsioonid ja põhitõed. See on peresuhete virvarr, millele on juurde mängitud nostalgiline, lapsepõlves maal veedetud suvede energia. On hingestatust, kurbust, hoolivust. Alltekstina jääb kostma betoondžunglite kriitika. Kohati sünge stsenaariumi põhimoraal on siiski ilus. Film tuletab meelde, kui oluline on olla hooliv, lahke, siiras, sest ilma headuseta ei sünni maailmas midagi.“

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3829753/parandi-jagamise-kurbmang
Aasa, A. (2016). Päranduse jagamise kurbmäng. Postimees, 9. sept, lk 20.

Vaata ka:

http://www.facebook.com/theysaytomatoesloverockmusic/ 
http://www.tomatid.ee 
https://www.instagram.com/theysaytomatoesloverockmusic/