Appi, ma vajan armastust (2017)

Režissöör oma filmist

Katkeid intervjuust Minna Hindiga:

Minna, kuidas sa Matiga tutvusid ja sattusid seda filmi tegema?
Mati võttis minuga ühendust 2012. aasta kevadel. Ta oli tol ajal BFM-i režiieriala tudeng ja näinud minu eelmisi dokumentaalfilme, mis meeldisid talle. Näiteks olin teinud filmi, kus otsisin vastust õnne teemale. Kuigi tal oli erinevaid ideid, kõnetas mind just armastuse idee.

Kas Mati nägi ideed pakkudes ka ise, et sellest tuleb tema enda portreefilm?
Jah, see oli algusest peale kavandatud autobiograafiliseks looks Matist, süütust 25-aastasest noormehest, kes pole armastust kogenud. Juba esimene proovivõte oli minu jaoks intrigeeriv ja huvitav. Nägin, et ta on teemaga palju tegelenud. Mulle tundus huvitav just tema enda lähenemisnurk ja see, et mehed tavaliselt armastusest ei räägi. Olin rohkem kuulnud oma sõbrannade lugusid ja mind huvitas, kuidas seda teemat läbi mehe pilgu lahti võetakse. Samuti paelus mind Mati julgus ja siirus. Siin ilmselt aitas kaasa ka see, et ta õppis filmi ja oli filmikeelega kursis. Ta teadis, millesse ennast paneb.

Teema on tõesti mõneti stigmatiseeritud. Kunagi oli süütuse hoidmine oluline, tänapäeval on vastupidi: mida kiiremini sellest lahti saad, seda parem.
Ma tahangi rõhutada, et on täiesti okei 25-aastaselt süütu olla. Selles ei ole midagi häbenemisväärset.

Mis oli Mati eesmärk selle filmiga?
Vähemalt alguses oli Mati eesmärk tunda, kogeda armastust ja leidagi endale tüdruk. Tal oli reaalne probleem või vajakajäämine, mis pani teda seda otsima.

Kaaslast ei pea ju otsima kaamera ees.
Ta oli ennegi proovinud ja ju talle tundus, et see oleks järgmine samm. Peale selle arvas ta, et sama probleemiga inimesi on veel, see pole ainult tema, vaid ühiskonna probleem. Mati arvas, et saab kõnetada või aidata teisi endasuguseid.

Kuivõrd kaalusite teiste inimeste ja nende kogemuste kaasamist?
Esialgu oli igasuguseid variante, aga otsustasime, et tema jääb keskseks. Seda enam et ei ole lihtne leida inimesi, kes oleksid sel teemal nõus nii avameelselt rääkima. Meid ei huvitanud lihtsalt inimesed, vaid ka see, milliseid teenuseid ja lahendusi ühiskonnas selle probleemi puhul pakutakse. Selles mõttes ei ole tegemist ainult portreelooga, sest ma käsitlen Mati elust ainult seda konkreetset teemat. Peale portree on see ka teemafilm, kus avaneb ühiskonna üldisem teemasse suhtumine.
/---/

Mati on ka filmi stsenarist. Kas teil loomingulisi erimeelsusi ei tekkinud?
Mati stsenaariumis oli esialgu kirjas kolm lõppu. Aga erinevalt mängufilmist läheb dokumentaalfilmi puhul enamasti teistmoodi, kui oled ette näinud. Palju otsuseid tuleb instinkti põhjal teha: mida jälgida ja mida mitte. Aga kõik algimpulsid tulid Matilt, ma küll soovitasin asju nagu armastuse kool, aga kui tal huvi poleks olnud, poleks see käiku läinud. Kõik tutvused loob ta filmis ise ja minul oli pigem raske, sest kõik inimesed ei soovinud filmis olla ja mõnda asja tuli rohkem markeerida.

Kui te osalt filmi koos tegite, siis kes otsustas, mis materjal sisse läheb ja mis mitte?
Selle otsustasime alguses ära, et on üks režissöör ja see olen mina. Mina otsustasin, mis läheb ja kuidas läheb. Aga minu eesmärk oli ka see, et ma ei kuritarvitaks materjali, ma ei tahtnud kellegagi manipuleerida. Ma üritan alati anda oma tegelastest võimalikult ausa pildi.
/---/

Intervjuu terviktekst:
Dokfilm armastusest: magavale kassile hiir suhu ei jookse - Eesti ...
Rebane, K. (2017). Dokfilm armastusest: magavale kassile hiir suhu ei jookse [intervjuu dokfilmi "Appi, ma vajan armastust" režissööri Minna Hindiga]. Eesti Päevaleht, 25. jaan, lk 11.

Filmist meedias

Andres Maimik: „Minna filmi visuaal on kaunis ebaühtlane, sest intiimsed olukorrad nõuavad ka intiimset jäädvustust. Aga kui lugu kannab, siis annab vaataja andeks ka tehnilised konarused. Režissöör on leidnud ka õige tasakaalu peategelase esitlemiseks – kui tõsta mõni element teise kohta (näiteks panna stseen, kus peategelane esitleb oma arvutisse katalogiseeritud lemmiktüdrukute pilte, filmi algusesse), siis võib jääda kogu filmi varjutama mulje Matist kui salaperverdist. Nüüd on meil aga portree ühest armunäljas ja suhtlemisprobleemidega üsna sümpaatsest noorest mehest.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Armastuse tumedamad varjundid - Eesti Ekspress - Delfi
Maimik, A. (2017). Armastuse tumedamad varjundid [dokumentaalfilmidest "Armastus..." ja "Appi, ma vajan armastust"]. Eesti Ekspress: Areen, 15. veebr, lk 48-49.

Filipp Kruusvall: „Kui tavaliselt on filmide peategelased või suured artistid ekspressiivsed, nende tunde- ja mõttemaailm kõigile näha, siis Mati sees toimuvale on nii režissööril kui ka vaatajal väga raske ligi pääseda. Tundub isegi, et ka tal endal. Kujundlikult on tegu peategelasega, kes on nagu suletud merekarp, ning režissöör võtab ta kaasa ja tassib teda läbi kõikvõimalike närvikõdi pakkuvate kogemuste lootuses, et karp õnnestub avanema meelitada ja selles peituv pärl välja tuua. Kokkuvõttes aga on ümbritsev maailm ja kõrvaltegelased palju värvikamad ja erutavamad kui peategelase sisemaailm, mis jääbki kuidagi looritatuks. Nagu filmi lõpus näeme, poleks ka pikemast ootamisest ilmselt kasu olnud. Jerzy Sladkowski mõneti sarnases filmis „Don Juan” on meie ees samuti raskustega ühiskonda sulanduv noormees, 22-aastane Oleg, ent tema näol on tegu ekstraverdiga, kes samuti kentsakate inimeste ja juhtumite keskel avab siiski oma keerulise sisemaailma haarava selgusega.

Mati puhul on huvitav see, et ta oli filmi tegemise ajal ise BFMi tudeng ning temast doki tegemine oli paljuski tema enda idee. Nii et tegu oli sellise n-ö merekarbiga, kes ennast ise avada püüdis, ning režissöörist sai talle täiendav tööriist. Seetõttu ongi filmis nii palju väga isiklikke, osaliselt muidugi ka lavastatud stseene, mis mõjuvad intiimselt ja ausalt. Ent lõpuks ei vii see eriti kuhugi välja ning Mati vahekord režissööriga, milles puudub selgus, kes mida teeb, jääbki ambivalentseks.“ /---/
Kruusvall, F. (2017). Armastust lahti kangutamas. Dokfilmi peaategelase ja autori suhteväljast kahe kodumaise dokumentaalfilmi näitel [filmidest "Appi, ma vajan armastust" ja "Armastus...". Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 91-95.