Kolm savipotti (2016)

Soome-ugri rahvad pääsesid joonisfilmidesse

Eesti Rahva Muuseumi uue soome-ugri püsinäituse „Uurali kaja“ tarbeks on valminud arvukalt joonisfilme soome-ugri ja põhjarahvaste kultuurist, eluolust ja uskumustest. ERM tegi videod koostöös stuudioga Joonisfilm OÜ, kaasates projekti Eesti tuntumaid joonisfilmitegijaid.

Joonisfilmide vahendusel saab muuseumikülastaja aimu meie hõimurahvaste ainulaadsest elulaadist, kirjeldatakse nende kombetalitusi, müstilisi maailmatekke lugusid kui ka kogukondlikku moraali. Iga lugu või muinasjutt kannab endaga kaasas suulisel pärimusel põhinevaid õpetussõnu tulevastele põlvkondadele. Ehk on ka tänasel generatsioonil midagi neist teadmistest kõrva taha panna. 

Kolm Savipotti – Kristjan Holm – KOMI muinasjutt
Karude tekkimine – Heiki Ernits – UDMURDI muinasjutt
Kuidas üks piiga kolmele peiule meheks anti – Mattias Mälk – MARI muinasjutt
Taat ja Memm – Ülo Pikkov – ERSA muinasjutt
Jumal küsib teed – Valter Uusberg – VEPSA muinasjutt
Vahetatud naine – Mait Laas  - VADJA muinasjutt
Kalapüüdja naine ja karu – Priit Tender – SAAMI muinasjutt
Silmadeta jahimees – Priit ja Olga Pärn – HANDI muinasjutt
Karu hindab Pruute – Martinius Klemet – MANSI muinasjutt
14. 03. 2016
Eesti Rahva Muuseum

Vaata lisaks:
http://vvv.erm.ee/et/Uudised/756/soome-ugri-rahvad-paasesid-joonisfilmidesse

Ümbernurgalugude jahil

Vähemalt visuaalse poole pealt läksid ootused täide. Kui välja arvata mari lugu, mis näis pigem lähtuvat saksa ekspressionismi vaimus Kesk-Euroopa esteetikast kui harjumuspärasest soome-ugri kujutlusest, ja paljuski ülestiliseeritud mansi lugu (binokliga karu jms), siis ülejäänud animatsioonide pildikeel oli ootuspäraselt ugrimugrilik. Mõni rohkem, mõni vähem naivistlik, aga igatahes pigem nappide vahenditega ja mitte ülemäära viimistletud ega kirjumirjud. Ent kas neis kajastus ka ugrilik mõtlemine – teistmoodi vaimsus, mis meid kõiki siia on toonud ja viiks kindlasti ka edasi, kui need germaanid-romaanid oma hävitusliku kultuuriga nii hirmsasti meid ei survestaks, või oli see napp naivism pigem haltuuramaiguline? /---/

Kuigi jah, näiteks handi, ersa ja komi, aga ka saami ja vadja lood jäid ka pärast korduvat vaatamist üsna hoomamatuks. Miks- ja kuidas-küsimustele ei tahtnud need kuidagi alluda. Need lood näisid kandvat seda ümbernurkset, tunnetuslike sümbolite keeles mänglevat vaimsust, kus põhjarahvaste pingestatud argirutiin otsib väljapääsu läbi naeruse ebamääratamise.
Triksterliku lustakuse asemel tõmbab neis lugudes suunurki ülespoole aga pigem looduse stiihiate lakkamatu surve, mis viibki hoopis teistlaadi reaktsioonideni – raskusi trotsiva leppimiseni, millest on meite praeguses pragmaatilise progressi usus maailmas üsna raske aru saada. /---/

Ootuspärased olid ka enamike lugude rõhuasetused, kus loeti kas üsna lihtsakoelist moraali (saami, vepsa) või siis anti antropotsentristik seletus mingite nähtuste tekkimise kohta (vepsa, udmurdi, vadja). Elus hakkamasaamine lähtub aina märkide lugemisest ja tõlgendamisest. Paras hardcore semiootika on see ugrielu. Väga kaalukas roll selles maailmas on loomadel, ja seda mitte pelga toiduallikana. Saami, mansi ja udmurdi lugudes kohtab karu, kellest täpselt aru ei saa, kas ta üldse on karu, ja mis asju ta üleüldse ajab.

Lauri Laanisto, ökoloog

Loe lisaks:
Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, http://blog.erm.ee/?p=9157

Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada — Sirp
Sepp, E. L. (2017). Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada [Uurali kaja. 9 animeeritud juttu soome-ugri naistest ja meestest]. Sirp, 26. mai, lk 19.