Katkeid intervjuust
Kriitikud küsivad, miks on selles filmis esitatud ainult toidupäästjate vaatenurk ja pole vastasseisukohti.
Anna: Kunstnikuna on mulle väga oluline omada autoripositsiooni ja seda mitte varjata. Millegipärast arvatakse, et dokfilm peab olema „Pealtnägija” tüüpi lugu, kuigi tegelikult leidub dokfilmi maailmas praegu minu jaoks kõige huvitavamaid loomingulisi eneseväljendusi. Kui mul oli pool tundi, et valgustada ühe subkultuuri tegemisi, näidata, mida üks toidupäästjast ema iga päev teeb ja mis talle prügikastist otsa vaatab, keskendusin sellele. „Pealtnägija” saade saab sellest teha oma lõigu, aga see film on minu kui autori lugu.
Oled ise toidupäästjate kogukonna liige. Kas see hõlbustas filmi tegemist või vastupidi?
Minu jaoks on see ainuõige tee – ma ei kujuta end ette tegemas filmi, kus ma ei püüa mõista neid, keda filmin, ja nende sekka sulanduda. Režissöörile on suur tunnustus, kui sinu portreteeritavad sind usaldavad. Dokfilmis ei pea olema uuriva ajakirjanduse kombel sada vaatenurka ja null emotsiooni. Mina teen iga filmiga end nähtavaks ja haavatavaks.
Miks on selle filmi tegelased peale täiskasvanute ka lapsed?
Selle filmi tegelased on prügikastist toitu päästvad emad ja nende lapsed, kes seda toitu iga päev söövad. Tahtsin kuulda, mida lapsed selle kohta räägivad. Kuidas nad maailma ja toiduteemat tajuvad.
Kas lapsed pandi filmis n-ö tanki, et vanemaid mitte näidata?
Anna: Ma mõtlesin selle üle ja arutasin ka lastega. Me ei ole negatiivset tagasisidet saanud, koolis ja lasteaedades on lapsed saanud pigem positiivset tähelepanu, olnud omamoodi toidupäästmise misjonärid. Ka mu 14-aastane tütar oli väga huvitatud filmis kaasa lööma. Idee emadest ja lastest sündis ikka loomingulise visioonina, mitte vajadusena näidata kellegi nägusid. See on huvitav kontrast, mille üle mõelda: lapsena me ei varja end, aga hiljem hakkame sotsiaalse surve tõttu maski kandma.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/92280969/intervjuu-keskkonnarevolutsioon-algab-prugikastist?utm_source=Delfi_Newsletter&utm_medium=email&utm_content=Article_block&utm_campaign=Delfi-Daily
Kruus, T. (2021). Keskkonnarevolutsioon algab prügikastist. Eesti Päevaleht, 18. jaan, lk 12.
Hendrik Alla: „Õilsa sõnumi kuulutamist pärsib kõvasti sotsiaalne häbi: oma näoga esinevad filmis vaid lapsed, kes päästetud produktidest valminud maitsvaid sööke süües väga tarka juttu ajavad. Kangelased ise jäävad anonüümseks; identiteedi varjamiseks sulelisi karnevalimaske kandvad prügituukrid mõjuvad väga šikilt, kuid lavastatult.
Korraga ilmuvad konteineritele tabalukud ning vapraid prüginaute hakkab öösel jälitama salapärane must auto. Siin on põnevad konfliktialged, kuid sellega Hints ei tegele, tema film on oma elustiili propaganda, sest ka režissöör ise kuulub sellesse subkultuuri. Vaatajana huvitab mind ka prügi omanike – täiesti kõlblikku toitu hävitavate kaubanduskeskuste – ja miks mitte ka politsei seisukoht, aga nagu Eesti lood enamasti, on „Homme saabub paradiis“ tehtud pärikarva paitavas, konfliktivabas stiilis.
Eriti võimsate lõpukaadrite eest – lapsed köögiviljadega poseerimas – saab film aga nii mõndagi andeks.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7153226/rase-naine-otsib-prugikastist-toitu
Alla, H. (2021). Rase naine otsib prügikastist toitu [„Eesti lugude“ 18. hooaja neli esimest filmi: Anna Hintsi „Homme saabub paradiis“, Meelis Muhu „Kasuemad“, Kaupo Kruusiaugu „Murust“ ja Aleksandr Heifetsi „Muusika, mida ma veel ei tea“]. Postimees, 12. jaan, lk 18–19.
Loe arvustust:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/hoolest-ja-armust/
Metsamärt, A. (2021). Hoolest ja armust [„Eesti lugude“ 18. hooaja neli esimest filmi: Anna Hintsi „Homme saabub paradiis“, Meelis Muhu „Kasuemad“, Kaupo Kruusiaugu „Murust“ ja Aleksandr Heifetsi „Muusika, mida ma veel ei tea“]. Sirp, 15. jaan, lk 36–37.
Vaata lisainfot selle filmi kohta