The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör (2021)

Filmist meedias

Joonas Ojap: „„Mina, Eesti režissöör“ on Manfred Vainokivi ühemehe-dokumentaalfilm ühest mehest, iseendast, kes teeb ühemehedokumentaalfilmi ühest mehest – iseendast. Kui see tundub kohatu ja nartsissistlik, siis olete filmi vaimulaadi juba päris hästi mõistnud: lühidavõitu linateos on enesesse sulguv tervik, nagu mees isegi.

Igal kangelasel on vaja antagonisti, kes tema teele takistusi seaks ja plaane nurjaks. Kuigi see on ses filmis olemas, ähvardades isegi peategelase alla neelata, on raske näpuga näidata, kes või mis see on. Võiks öelda, et see on reaalsus ise, kui see ei tunduks andetu ja saamatu võrdlusena. Uhkem oleks öelda „süsteem“ või hoopis „poliitiline korrektsus“, nagu väidetakse filmi lühitutvustuses. Jääb mulje, et režissööril on ideaalid ja kunstiline visioon, mida tõkestavad välised jõud, vaimuvaesed ja ametnikuhingega filmižüriid.“ /---/

Loe edasi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/veenvam-kui-kaufman/
Ojap, J. (2021). Veenvam kui Kaufman. Sirp, 17. dets, lk 29–30.

Raimo Jõerand: „Kuigi film tegeleb sihilikult mängu ja reaalsuse segiajamisega, näib seal ometi olevat üks stseen, kus autor on oma tegelasega üks. Seal ei ole enam liialdust, nad on samad oma raevukas püüdluses, olgu selleks siis Salieri soov leida eneses Mozart või soov saada vabaks poliitilise korrektsuse aina ahistavamatest piirangutest. Või lihtsalt jääda vabaks, mis on iga looja kohus. Eks te laske ennast siduda hullusärki ja püüdke sellest omal jõul vabaneda. See ei ole ju ette nähtud, see särk peab pidama. Manfred Vainokivil kulus selle ribadeks rebimiseks kaks ja pool minutit meeleheitlikku pingutust, aga ta sai sellega hakkama. Kaks ja pool minutit ilma igasuguse trikita oma võimete piiri ründamist. Ta oleks võinud ka ebaõnnestuda, kuid siis ta oleks saanud vähemalt öelda nagu McMurphy Miloš Formani kuulsas filmis: „Aga ma vähemalt proovisin!”“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/3808
Jõerand, R. (2022). Nähtamatu filmis ehk Manfredi dokumentaalteater. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 85–91.

Kaspar Viilup: „Kui üldse keegi võiks „The Best of Salieri” peale pahane olla, siis Manfred Vainokivi ise, kuna ta tegi selle protsessi käigus end korduvalt lolliks ja jättis endast mulje kui täiesti nõdrameelsest inimesest. Aga vaevalt see talle suuremat korda läheb, sest keegi teda ennast ju ei tea ja nagu näha, ega seda filmi ka keegi eriti vaatamas ei käinud. Võib siis isegi öelda, et eesmärk läks täide: vähetuntud eesti filmitegija tegi pseudodokumentaali sellest, kuidas on elada vähetuntud filmitegijana, ja see film ei läinud mitte kellelegi korda. Mida oligi tarvis tõestada.

Seda kõike arvesse võttes jääb ometi selgusetuks, kellele seda filmi siis ikkagi vaja on. Publik kinosaalidesse ei torma, enamik kriitikuid paneb filmile madalaid punkte ja teeb seda külma kõhuga maha ning ka filmitegija ise ei jõudnud oma filmi lõpuks ühegi põneva järelduse või lahenduseni. Seega, ratsionaalselt kõiki selle filmiga seonduvaid plusse ja miinuseid kõrvuti pannes võib tõesti jõuda järeldusele — mida ilmselt eriti paljude filmide puhul teha ei saa –, et tegemist on täiesti mõttetu filmiga, mida kellelegi vaja pole.

Kui lõpuks sellisele järeldusele oleme jõudnud, hakkab Vainokivi visioon ja idee end viimaks ka vaikselt lahti rullima. „The Best of Salieri” pole lavastatud mockumentary, vaid lavastatud metadokumentaal, mis teeb kõik endast oleneva, et läbi kukkuda, näidates sellega, kuivõrd naeruväärsed, läbinähtavad ja etteaimatavad on need karid, kuhu filmitegijad alatasa oma värskete teostega tüürivad. Seega ei olegi filmi fookuses mitte niivõrd Manfred Vainokivi ega ka anonüümne nimetu filmitegija, vaid hoopis kogu filmimaastik laiemalt. Tunni ajaga kihutab üks aastakümneid filmitööstuses eri ametites töötanud spetsialist läbi kõige selle, mida ta oma karjääri jooksul näinud ja kõrva taha pannud on, ja keerab selle lolliks naljaks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/3814
Viilup, K. (2022). Eesti oma Borat. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 92–95.