Andres Söödi autorifilm vaba aja veetmise probleemidest linnastumise tingimustes, jaanipäevade traditsioonilise sisu muutumisest ja linlase emotsionaalsest vaesumisest.
Suvine päikeseloojang toob kauge kajana minevikust meelde lõkkeäärsed laulumängud. Tänane linlane elab oma kivise korrusmaja kodus, teeb avatud aknal suitsu või kaeb niisama ilma, kuulab õuelt kostvat vaibakloppimist ja kipaka karusselli kriiksumist. Linlasel on alati kiire. Õigel ajal tuleb trügida kaubamaja uksest sisse, tõtata siia-sinna. Jaanipäev tuleb linlasele meelde peoplakatit silmates. Lapsed lõbustavad end sadama lähedal tühermaal roostes karussellil kõõludes. Lauluväljaku juures pakub rahvale meelelahutust Tšehhi lõbustuspark oma vaateratta, õuduste toa, kiikede ja erinevate karussellidega.
Harku järve äärde on tehtud lõkkeplats, kuhu õismäelastel on hea tulla. Rahvast koguneb kehvast ilmast hoolimata tasapisi, puhkpilliorkester mängib. Pirita jõekäärus toimub linlastele suurem pidu. Korda on tulnud hoidma nii miilits kui ka madrused. Keegi jahutab ennast juba jões, korravalvuritel on tegemist. Jaanituled süüdatakse. Lõkke ümber esinevad rahvatantsijad. Üks Aserbaidžaani noormees jagab lahkelt oma Eestis külasoleku muljeid. Imestab ta paljugi üle ning tõdeb, et eesti rahvas on küll kultuurne, kuid vaene. Lõkkesuits peletab inimesi tule juurest kaugemale. Rahvamass on tihedalt peopaigas, tantsitakse, juuakse õlut, otsitakse silmadega tuttavaid. Piduliste tuju aina tõuseb, lõkkesse loobitakse toikaid ja taarakaste.
Tõusev päike tervitab Piritalt linna poole minejaid. Lõketest on järel tukid, vedeleb prahti ja tühje pudeleid, mõni pink on katki. Üksik pudelikorjaja teeb oma tööd. Miilitsad lahkuvad. Õismäe akendemeri alustab jälle uut päeva, samasugust kui eelmine.
Vaata lisainfot selle filmi kohta