Jõulud Vigalas (1980)

1905. aasta jõulud Vigalas on kõike muud kui rahupühad. Mõis on talurahva mässus rüüstatud, õhus on tulekahju vingu ja vältimatu karistuse eelaimust. Talurentnik Bernhard Laipmanni naine palub teda ära sõita, sest rahva seas autoriteetne mees on võimudele nagunii pinnuks silmas. Laipmann kõhkleb. Teda innustavad vabaduse ja võrdsuse aated, kuid ta võõristab revolutsiooni vägivaldsust. Mõisa rüüstamisel ta ei osalenud, seega pole tal ju süüd. Ometi ta vangistatakse valekaebuse alusel. Ta on valmis halvimaks. Siiski tuleb tal veel kord valida ja selle otsustava valiku hetkel ta enam ei kõhkle.

Vigala rahvajuhi Bernhard Laipmanni saatus on saanud legendiks. 1905. aasta revolutsioon ja mõisate põletamine ning sellele järgnenud karistusaktsioonid on tänu tema loost inspireeritud Aino Kallase novellile "Bernhard Riives" jäänud eestlaste mällu ja rahvuslikku eneseteadvusse kui sakste ees selja sirguajamine pärast seitsmesaja-aastast orjapõlve. M. Soosaare tõlgendus lähtub Vigala sündmuste pealtnägija Jaan Limbergi mälestustest ja rahvapärimustest ning ühendab peategelase kujus paljude tollaste rahvavalgustajate uskumisi ja unistusi.