28.05.1896–30.08.1951

Filmioperaator ja eesti filmikunsti rajajaid Konstantin Märska sündis 28. mail 1896. aastal Liivimaa kubermangus Volmaris (Valmiera). Filmimehe karjääri alustas ta teismelise noorukina Kuressaares kinomehaaniku abilisena. Oma esimesed filmiülesvõtted olevat Märska omaehitatud kaameraga teinud juba 15-aastaselt. Koos vend Theodori ning vendade Johannes ja Peeter Parikasega asutas ta 1919 osaühingu Estonia-Film (filmiettevõte tegutses 1932. aastani). Theodor Märska (1889–1961) emigreerus peatselt Ameerikasse. 1925 sõitis ka Konstantin Märska ära Saksamaale, töötas seal UFA ja Paramount'i ringvaateoperaatorina, kuid naasis siiski 1928 kodumaale sooviga kasutada omandatud kogemusi kodumaise filminduse edendamiseks.

Lisaks Eesti esimesele täismahus ajaloofilmile "Mineviku varjud" (1924) valmisid Märska osalusel salongi- ja külalood "Dollarid", "Vigased pruudid" ja "Jüri Rumm" (kõik kolm valmisid 1929 stuudios Konstantin Märska Filmproduktsioon), aga ka esimene eesti laulu- ja helifilm "Kuldämblik" (1930, heli oli salvestatud grammofoniplaadile). Kui Eesti filmitööstus 1930. aastatel mängufilmide tegemisest peamiselt ainelistel põhjustel loobus, jäid Märska osaks Eesti Kultuurfilmi arvukad kroonika- ja sündmusfilmid. Konstantin Märskast kujunes kümnendi kesksemaid filmiloojaid, üks isikupärasema käekirjaga kaameramehi. 1938–39 oli ta Soomes mängufilmide "Isoviha" ja "Simo Hurtta" operaator. 1941 töötas Kinokroonika Eesti Stuudios ja 1947. aastast Tallinna Kinostuudios; oli üks kaameramehi esimese sõjajärgse Eesti mängufilmi "Elu tsitadellis" võtetel. 1940. aastate lõpus jätkas valgustuslike ja kultuurfilmi traditsioonidega dokumentaalfilmide tegemist. Tema parimaid filme iseloomustavad leidlikud reportaaživõtted ja poeetiline loodustunnetus. 1949 anti talle dokumentaalfilmi "Eesti põlevkivi" eest Nõukogude Eesti preemia. Märska suri 30. augustil 1951 Tallinnas. 1975 kirjutas TRÜ filoloogiateaduskonna üliõpilane Mart Taevere diplomitöö "K. Märska filmiloojana".

"Konstantin Märska jõudis kolmekümne aasta jooksul tegelda nii dokumentalistikaga kui katsetada ka mängufilmitegijana. Tema taotlused ja stiilivõtted avanevad kõige selgemalt Eesti Kultuurfilmis valminud dokumentaalloomingus, millest suurema osa moodustavad mitmesugused reportaažid: "Tallinna–Riia magistraaltee ehitamine" (1935), "Pühadeturg Tallinnas" (1936), "Pilte Tallinna kurgi- ja marjaturult" (1937), "Pilte Tallinna õunaturult" (1937) jne. Märskat kui dokumentalisti iseloomustab oskus tabada hetke ja situatsiooni, reportaažlik visandlikkus, kuid tervikuna poeetiline üldistusjõud. Omaette märgina ehib Märska loomingut poeetiline dokumentaalfilm "Kalurid" (1936), milles operaatori spetsiifilised võtted (valgus, võtterakurss, kaamera liikumine) avavad kõige vahetumalt Märska elutunnetust.

Filmiajaloolane Veste Paas on Märska stiili iseloomustades tõmmanud paralleele Pallase maalikoolkonna kujutamislaadiga – mõlemas on olulisel kohal olustiku kujutamine selle igapäevases lihtsuses, lüürilise meeleoluga maastikud, individualiseeritud intiimsed portreed, vaikelud vormi ja värvi ilus. Dokumentalistina huvitab Märskat pigem vahetu meeleolu loomine kui sündmuse ametlik jäädvustus või sotsiaalsetele probleemidele osutamine."

[väljavõte Karol Ansipi artiklist "Sissevaateid eesti dokumentaalfilmi I", Teater. Muusika. Kino, nr 6, 2007]