Otsingutulemused

Dokumentaalfilm portreteerib hinnatud laulupidude dirigenti ja muusikaõpetajat Lydia Rahulat, kes on lastesse muusikaarmastust süstinud juba üle viie aastakümne. Kuid tema elutöö on siiski Tallinna Poistekoor, kus Lydia taktikepi all on meesteks sirgunud mitu põlvkonda poisse. Lydia ei aja taga ainult noote, lisaks lauluoskuse treenimisele on ta neist kasvatanud ka härrasmehed. "Päris suur hulk Eesti meestest on tänu temale palju paremad mehed," ütleb filmis dirigent Siim Aimla, kes laulis Rahula käe all RAM-i ettevalmistuskooris. Nende meeste seas on ka paljud tänaseks tuntud lauljad ja muusikud, nagu Koit Toome, Karl-Erik Taukar, Uku Suviste, Artjom Savitski, Mikk Saar ja muidugi Lydia poeg, Tomi Rahula. ...

Imelapseks olemise aeg on piiratud ja seda kujundavad eelkõige vanemate ambitsioonid. “Väikeseks Pavarottiks” kutsutud Alexander Prior esines juba 10-aastaselt maailma muusikaeliidi ees. Inglasest isa finantseerib poja õpinguid Peterburis ning venelannast ema korraldab tema esinemisi ja saadab teda igal eluhetkel. Vanemad üritavad leida muusikamaailmas seda õiget rada, mis aitaks Alexandril tippu tõusta. Alex ise naudib muusika sees olemist. Temas on nooruslikku ülevoolavat kirge ja samas sügavat igavikulist mõistmist loomisest. 15-selt dirigeerib Alexander enda kirjutatud muusikat balletile "Mowgli". Tee suurte heliloojate jälgedes võib alata.

Euroopa Kultuuripealinna Segakoor on noor tegutsev koor asjalikest kultuuri- ja kunstiinimestest, kelle südameasjaks on laulu abil tutvustada maailmale Tallinna kui 2011. aasta kultuuripealinna. Saanud Laululahingu saatest tuule tiibadesse, esineb koor Helsingis, esindab Eestit Kooride Olümpial Hiinas Shaoxingis ja EXPO maailmanäitusel Shangais. Motivatsiooniks on rõõm laulmisest, tahtmine tegutseda ning hea seltskond. Segakoori paneb suurepäraselt toimima positiivsusest pakatav koorijuht Veronika Portsmuth ja eks iga koor ole just oma juhi nägu!

Ants Paju on teoks tegemas teda aastaid saatnud unistust püstitada kündva Kalevipoja kuju kõigi kunagiste põllupidajate mälestuseks ning eesti rahva ühendamiseks oma maa ja minevikuga. Tallinn-Tartu maantee 127. kilomeetril seisev hiigelskulptuur on Antsu kingitus oma isamaale ja rahvale. Ühest küljest on see portree mehest, kes teeb teoks oma idee, teisest küljest aga üldistus sellise suurprojekti elluviimise raskustest. Ants Paju ülevoolav energia on kaasanud rohkelt annetajaid, omavalitsuse- ja kultuuritegelasi, sportlasi ja kohalikke inimesi, kuid muutnud seejuures mehe enda mõtlikuks ja tundeliseks.

Vaatluse all on turumajandusliku ühiskonna oluline vundamendikiht – müügitöö. Üha tähtsamaks on müügitöös tõusnud emotsioon, imago ja müügimehe karisma. Peamine pole, mida sa müüd, vaid kuidas sa müüd. Mis muudab müügitöö nii ahvatlevaks? Kumb on olulisem: mida sa müüd või kuidas sa müüd? Millega ennast motiveerida? Kuidas olla edukas? Kas kogu elu on müümine? Vaatlusprojekti käigus jälgitakse paralleelselt mitme tegelase elukäiku, lihtsast müüginaisest eduka koolitusguruni. Inimlik kroonika ajastust, kus edukus on tõusnud elunormiks ja kiirelt muutuv ühiskond omastab turumajaduse kõige imepärasemaid vorme.

Eesti keele üht lähemat sugulast - liivi keelt suudab tänapäeval kõneleda ehk paarkümmend inimest. Aga inimesi, kes liivi keeles laulda oskavad, on palju rohkem ja neid tuleb üha juurde. Kas rahvus elab, kui selle keeles veel lauldakse? Kas liivlased saavad oma iseolemise läbi laulmise elus hoida, ennast rahvusena ehk taasluuagi? Jälgitakse noore liivi laulja Julgī Stalte elu mitmete keelte ja kultuuride kokkupuuteväljas. End liivlasena identifitseerinud, on Lätis sündinud Stalte võtnud kohuseks omal moel, lauldes väikese rahvakillu eest seista.

Tänu naisele suitsevad vabrikukorstnad, töötavad tootmisliinid ja värdjalikult väike mees saab ennast valitsejana tunda. Naise mäss lõpeb koos energiaga, mida annab reite vahele paigutatav patarei. Selle vahetamine on mehe pädevuses, niisiis on kogu süsteem mingil määral mõlemast sõltuv. Tervikuna ei ennusta see siiski mitte midagi head.

Valgamaal, Hargo talus elab sakslanna Ute Wohlrab ja kasvatab hobuseid. Saksamaa ajalehtedes ja televisioonis on Ute kangelane, kes elab võõral maal ja püüab päästa võõrast kultuuri - tori tõugu hobuseid. Tänapäeval on eesti hobusekasvatajad läinud ajaga kaasa ja aretanud tori hobuse kergemaks sporthobuseks ning jätnud vanatüübilise tori hobuse saatuse hoolde. Ute on aga just sellise tõu fänn. Mõttekaaslasi leiab ta pigem kodumaalt kui Eestist. Naine ei jäta jonni, ostab kokku just neid hobuseid ja võitleb selle eest, et vana-tori hobune leiaks tunnustust ka Eesti riigilt ja kuulutataks ohustatud tõuks.

Frantšeska Vakkum on Kuressaare Avatud Noortekeskuse projektijuht. Tema igapäevane töö seisneb tavapärasest pisut probleemsemate lastega tegelemises. Lapsed kutsuvad Frankat Kuressaare noorte emaks, naine ise aga nimetab end nende täiskasvanud sõbraks. Ühes on Franka surmkindlalt veendunud: noorsootööd tohivad teha ainult missioonitundega inimesed. Hetkekski ei ole Franka kaotanud usku, et ta suudab lapsi mõista, aidata ja seeläbi maailma paremaks muuta.

Ajakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.