Otsingutulemused

Eri Klasi elu juhtmotiiv on rõõm – rõõm tööst, sõpradest, kolleegidest, eelkõige aga perekonnast ja kodumaast. See rõõm on kaasakiskuv ja ammendamatu, hoolimata sellest, et tema saatus pole olnud pilvitu. Ajaloo käik ja isiklikud kaotused, töötempo ja rahvusvaheline tuntus võivad inimese sisemises muusikas tekitada ebakõlasid. Eri Klasi kõla on jäänud puhtaks.

Eestis sündinud ja Iisraelis tuntuks saanud helilooja Avi Benjamin tõi 2004. aasta maikuus Tallinna oma muusikali ”Devil in Moscow”, mille eest pärjati ta 2000. aastal Iisraeli Aasta Helilooja tiitliga. Muusikal kõlas Tallinna Kammerorkestri ja Tel Avivi solistide esituses. Avile oli see erakordne sündmus - tagasitulek koju.

Filmitegijad Artur Talvik ja Priit Valkna jälgivad viie aasta jooksul Tõnu Kaljuste tegemisi ooperisaali ehitamisel Naissaarele, kunagise leiutaja Bernhard Schmidti talumaadele. Idee on pöörane, saarel puudub regulaarne laevaühendus ja elekter ning seal elab vaid kaks püsielanikku. Kes seal etendustel käima hakkab? Karismaatiline Tõnu Kaljuste tahab kõigi kiuste ja hoolimata üldsuse ning rahamaailma vastuseisust rajada sinna omanäolist kultuurikeskust, kus kohtuksid traditsioonid ja kaasaeg, ooperi kõrgstiil ja looduslähedus. Näib, et dirigendi idee on sama hull, nagu omal ajal leiutaja Schmidti loodud vastutuulelaev, ent 2006. aasta suvel saab Kaljuste unistus teoks.

Rahvamuusika on selle filmi suur ühendaja, keskmes helilooja Veljo Tormis. Lauljad ja näitlejad valmistuvad lavale tooma Veljo Tormise „Eesti ballaade”. Dirigent Tõnu Kaljuste teeb muusikutega proove, jaapani koreograaf Aki Suzuki juhendab lavalist liikumist, lavastaja Peeter Jalakas aga püüab lahti sõnastada regilaulus peituvat väge. Vanad külalaulikuid leelutavad vanu laule. Regilaulu ja akadeemilise muusika ühendaja Veljo Tormis ise aga istub oma maakodus laua taga, selg vastu klaverit, räägib muusikast ja ilmast ning naudib vaikust. Meister ei kirjuta enam muusikat, aga meister on mõtetega muusikas.

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...

Portreefilm helilooja Arvo Pärdist sisaldab hetki tema elust ja loomingust, mis filmiprelüüdidena moodustavad koos heliseva maestro-nimelise fuuga. Huvitava kompositsiooniga filmimosaiigis näeb heliloojat tema teoste proovides, interpreetidega suhtlemas, esiettekannetel, seminaridel ja kohtumistel ning kuuleb tema mõtteid muusikast, mälestusi, paeluvaid lugusid lapsepõlvest ja teoste katkendeid. Paatosevaba film avab nüüdisaja ühe hingeliselt intensiivsema helilooja siseilma ja muusikalist mõtlemist, kutsudes vaatajat tunnetama seda maailma, milles elab ja loob Arvo Pärt.

Hingeminev ja ülitugevat emotsionaalset laengut kandev film parimas loomeeas maailmakuulsast dirigendist Eri Klasist ja tema eluõhtusse jõudnud emast, pianistist ja klaveripedagoogist Anna Klasist. Lugu täis ilusat muusikat ja ema-poja liigutavaid suhteid. Kõigil tuleb kord aeg minna, ent siia maailma jäetud jäljed ei kustu iialgi lõplikult.

Film heliloojast, dirigendist, organistist ja muusikapedagoogist Roman Toist 1990. aasta üldlaulupeo päevilt, kui Laululava ühendas kodueestlasi väliseestlasega mitmelt mandrilt. Ligi 45 aastat oli koduvärav Roman Toile suletud, kuid ka paguluses jätkas ta eesti muusika ja kooriloomingu teed ning oli kodu-Eestiga kontaktide loomise ja läbikäimise mõtte üks järjekindlamaid teostajaid.

1980. aastal emigreerus Arvo Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini. Dorian Supin jälgib helilooja päevi, ikka õhtust hommikuni. Kõlab muusika. Kontserdid mitmetes riikides, ühiskondlik tunnustus ja avalik elu. See, mis näha-teada kõigile on kui veepind – tihti ebatäielik, muutlik, vahel tegelikkust moonutav. Sündmused, kohad ja üksikasjad helilooja elus on vormiks, kus looming on meile jälgitav. Proovime näha rohkem. Kodune miljöö, helilooja mõtteterad. See on kui vees tahta näha põhja, kui peegeldus ei sega. Sügavuse määramine osutub aga sageli silma abil teostamatuks.

Eestimaa kevad-suvi 1988 oli kordumatu kõigile ja igaühele eraldi. Alo Mattiisenile tõi laulva revolutsiooni aeg tuhandete poolehoiu, lisaks veel kõrgkooli diplomi ja volikirja õpetajatelt-kolleegidelt tulevaseks loominguks.