Otsingutulemused

Kääriku talus Viljandimaal elab üks eesti tekstiilikunsti alustalasid, hinnatud tekstiilikunstnik ning õppejõud Anu Raud koos oma eaka ema Valda Rauaga ning mõtiskleb elu ja surma üle.

Metallikunstnik Enn Johannes (1936) on eesti medalikunstnik, kelle kujundatud ja valmistatud on Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja Konrad Mäe maalipreemia medalid. Loomingulises kõrgvormis kunstnik ja õppejõud on sunnitud loobuma Tallinna korterist, õppejõu tööst Kunstiakadeemias ja elab nüüd vaid üksikute vanakestega asustatud külakeses Hiiumaal. Iga-aastased kunstipreemiate ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab.

Erki Kasemets teeb oma kunsti hävingu ääre peal. Ta tõmbab oma ideid väärtusetute asjade hulgast nagu mängukaarte suurest pakist ja heidab need sinna jälle tagasi. Tema loomingusse kuulub isikliku elu dokumenteerimine, polügoonteater, prügikunst ja perfomance’id, masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine. Kasemets on keskkonnakunstnik. Tema näitustest ei jää midagi järele, tema kunst on kokku pandud tsivilisatsiooni jääkidest, pärast eksponeerimist galeriis rändavad tema teosed pahatihti prügimäele tagasi. Kasemetsa kunstis on tähtis kontekst: tema kunsti ei saa tarbida, aga saab selles osaleda.

Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Raul Rajangu saabus 1980ndate keskel sensatsioonina eesti kunsti ja kõigutas seal valitsenud väärtusi. Tema maalid erinesid kõigest sellest, mida meie auväärsed näitusesaalid olid oma seintel kandnud. Kohati lapselikud, olid need täis fragmentaarseid mälupilte 1950ndatest. Aastatel 1990-92 maalis ta oma kodus Viljandis, hiljem taandus metsa, andes maad müütidele iseendast. Film tahab neid müüte purustada. Kunstnik räägib oma loomingust, pihib oma pikaajalisest võitlusest deemonitega ja nende teraapilisest vaigistamisest.

Dokumentaalfilm läbi aegade eesti parimaks maastikumaalijaks peetud Konrad Mägi (1878-1925) loomingust. On järgitud kunstniku teed Tartust Peterburi, Helsingisse, Ahvenamaale, Norrasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse. Kunstnik on olnud viljakas, kuid suurem osa tema töödest jääb muuseumioludest tingituna veel pikemaks ajaks hoidlasse. Palju Konrad Mägi töid on erakätes nii Eestis kui välismaal. Film püüab neid vaatajale nähtavaks teha, olla teejuhiks kunstniku mõistmise teel.

Kunstnik Lemming Nagelil (1948) on olnud küljes positiivses mõttes halva poisi maine. 1990ndate keskpaigast peale on ta toonud oma töödesse maalivälist materjali, loonud kollaaže, assamblaaže ja asunud maali lausa füüsiliselt analüüsima. Ta on esitanud ühel pinnal väga erinevast loogikast lähtuvaid fragmente, teinud lõuendisse auke, osutanud mitmete (väljamõeldud) maailmade sümbioosile, liikunud absurdimaailma. Lemming Nagel pole seltskondlikult nii aktiivne kui varem, aga tema kunst on muutunud talle omases absurdivõtmes sotsiaalselt tundlikumaks.

Maalikunstniku ja Tartu Ülikooli maalikunsti professori Jaan Elkeni (1954) loomingu aineseks on peamiselt nüüdisaegne urbanistlik keskkond, varasema hüperrealistliku motiivikesksuse on asendanud jõuliselt ekspressiivne abstraktne laad. Tema loomingut on omandanud mitmed muuseumid ja kunstikollektsioonid Eestis ja kaugemal, seda on tunnustatud ka mitmete autasudega. Elkeni loomingut tutvustatakse kolmel aastal (1997 – 1999) toimunud näituste kaudu, kunstniku loomingut kommenteerib kunstitedlane Harry Liivrand.

Eestis skulptuuriõpingutega alustanud, kuid sõjakeerises võõrsile elama asunud eesti skulptor Maire Männiku (1922 - 2003) põhilooming sündis Pariisis. Rein Raamat ongi jäädvustanud teda Pariisi ateljeedes töötamas ja oma mõtteid filmiloojatega jagamas. Kommenteerivad Harri Liivrand, Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar ja prantsuse kunstiajaloolane Emmanuelle Corcellet-Prévost. Film on ühtlasi hüvastijätt 2003. aastal lahkunud Maire Männikuga.

Lühifilm kunstnik Laurentsiusest valmis 1999. aastal, mil tema looming väljendas kriitikute sõnul ehedaimal kujul MTV-põlvkonna kunsti. Teda on nimetatud meie aja apokalüpsisemaalijaks ja küüniliseks visionääriks, kes valdab perfektselt maalitehnikat. Laurentsius (Lauri Sillak) pälvis 1996. aastal koos oma toonase koostööpartneri Tommyga Vaal galerii aastapreemia. Eesti Kunstnike Liidu tellimusel valminud videofilm annab lühiülevaate Laurentsiuse loomingust.