Otsingutulemused

Pime inimene ei ela pimeduses. Kui inimene on sündinud nägijana ja nägemise elu jooksul kaotanud, elavad tema vaimusilmas lood, pildid ja mälestused kunagi nähtust. 34-aastane Hedy kaotas nägemise noore täiskasvanuna. 2012–2013 osales ta tantsuprojektis Fragile, millest võtsid professionaalsete tantsijate kõrval osa ka nägemispuudega inimesed. Vahur Laiapea jälgib Hedy, Jaani, Kärdi ja lavastaja Ajjari koostöös valminud tantsulavastuse „Plexus” sündi alates esimestest proovidest kuni etendusteni Lissabonis, Oslos ja Tallinnas.

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.

2012. aastal toimus Eestis rahvaloendus, mille käigus esitati inimestele ka mitmeid veidraid küsimusi. Sama kummalised olid ka vastused nendele küsimustele. Film vahendab ehedaid, ilustamata kaadreid n-ö lihtsatest inimestest „omas mahlas“, vastamas küsimustele eluruumide, tööhõive, elatusallikate, usutunnistuse jms kohta.

Nukufilm "Eine murul" on oma nime saanud Édouard Manet' kuulsalt maalilt. Tegijad on rämekoomilise filmi sõnumi koondanud sügavalt iroonilisse lausesse "On vaja 99% tööd ja 1% annet, et sünniks meistriteos!"

Ühel täiesti tavalisel sumedal ööl kogunevad ühe täiesti tavalise kortermaja elanikud oma maja hoovi. Tekkinud situatsiooni kasutab ära kahtlaste kavatsustega kodanik. Lõpp on loomulikult etteaimatav.

Nagu öeldakse, ripub inimese elu juuksekarva otsas. Iga hetk, iga sekund, esimesest hingetõmbest viimaseni, öösel ja päeval, suvel ning talvel, haiguses ja tervises võib see juuksekarv katkeda. Selleks pole kuigi palju vaja. Usaldustelefonile helistamine on inimestele viimaseks lootuseks ja sidemeks maailmaga. Depressioon, üksindus, lootusetus, väljapääsmatus – need on kõnede põhiteemad. Usaldustelefoni nõustajad on tähelepanelikud kuulajad ja muremõtete hajutajad. Nad on otsekui head inglid, kes kutsuvad minejaid tagasi elule.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist tutvustab rahvapille ja räägib oma folklooriteemalistest publikatsioonidest. Ta jagab selgitusi rahvariiete kandmise põhitõdede ja rahvamuusika kohta. Intervjueerib režissöör Mati Viiul.

Isa Peeter, ema Pille ja tütar Heleen Vennikas sõidavad Soome osalema iga-aastasel 24 tundi kestval ultramaratonil. Kannatusterohkel kestvusjooksul Espoo sisestaadionil läbitakse ühes ööpäevas sadu kilomeetreid.