Otsingutulemused

Hiiglasliku nõukogudeaegse garaažikompleksi sisemuses keeb justkui teises paralleeluniversumis pulbitsev vilgas elu. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi meenutavad sipelgapesa. 1985. aastal ehitatud kolosseum on muutunud lihtsast garaažist utoopiliseks rajatiseks, kus leidub kõikvõimalikke asutusi. Kompleksis tegutseb saun, restoran ja isegi loomakliinik. Sipelgapesa on teiseks koduks ligi 700 mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Omamoodi salajases klubis saavad mehed elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Põgusad kohtumised kirjanik Arvo Valtoni ja tema kaasteelistega erinevatel ajahetkedel on filmi läbiv teema. Jäädvustatud on Valtoni sünnipäevapidu Kirjanike Majas, tema Märjamaa kodu ja vestlusi Sirje Kiiniga. Valton selgitab oma elu põhimõtteid ja räägib kirjanikutööst. Tiina Vallikivi on kirjaniku abikaasana olnud toetav ja mõistev naine ning suure pere hea haldjas. Kirjutamine on Arvo Valtoni kirg ja vabadus.

Unistamine on oskus. Lugu Paidest pärit kaksikvendadest, Rainer ja Ragnar Lusmägist, kel tekkis gümnaasiumis mõte asutada õpilasfirma. Idee sai alguse Ragnari kitarrimänguharrastusest. Ta tellis välismaalt plektroneid ehk medikaid, millega näppekeelpillide keeli tõmmatakse. 2011. aastal võitsid vennad Järvamaa noorte äriideede konkursi ja asusid arendama firmat, mis müüks muusikutele kitarritarvikuid. Edukas on ka nende ettevõte Praktikum, mis vahendab noori praktikakohtadele. Noored mehed julgevad mõelda mõeldamatust ja asuvad rajama teed kasvõi majandusministri ametikoha poole.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

Avaneb kauge ja tundmatu argipäev Helmandi provintsis Afganistanis, kus eesti poisid elavad missioonist missioonini, trotsides päevast kõrbepalavust ja öist külma, alalist stressi ja painavaid hirme. Kaks aastat tagasi missioonil jala kaotanud Andrei pingutab kogu hingest, et oma verevendadega sõjatandril taas ühineda. Ühe mehe vankumatu tahe vastandub Afganistanis teenivate sõdurite pingelise töö ja inimliku hirmuga endagi jalast ilma jääda. Mis viib noori mehi Afganistani tagasi, juba neljandat või viiendat korda eluga riskima? Lugu sõduri vastutusest oma rahva, omaste, relvakaaslaste, afgaanide ja iseenda ees.

USA California osariigi Piedmonti 39-liikmeline tunnustatud noortekoor koos dirigent Robert Gearyga saabub 2009. aasta üldlaulupeole Tallinnasse ETV tütarlastekoori dirigendi Aarne Saluveeri kutsel. Eestlasi ja laulupidu peegeldatakse California noortekoori, kahe dirigendi ja sõbra pilgu läbi. Kaadrid eesti ja ameerika noorte koorilauljate omavahelisest suhtlemisest ja laulupeost vahelduvad muusikute ja muusikaajaloolaste kommentaaridega, mis tutvustavad laulupidude ajalugu 1869. aastast tänapäevani. Hoolikalt valitud arhiivimaterjalid annavad filmile ajaloolise konteksti ja värvingu.

Film ei ole pelk meenutus saarte kunagistest hiigelaegadest, see jutustab ka saarte olevikust ja tulevikust. Viimsi saared olid endistel aegadel Tallinna kaitsemüür, mitte kauni loodusega puhkepaik või looduspark. Tänapäeval Viimsi saarestik Tallinnale enam sõjalist kaitset ei paku, küll aga pealinnas tööl käivatele inimestele rahulikku elu- ja pelgupikka. Saarel on tänaseks oma selge roll, näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Festivali näol Naissaarel, kuid see roll võiks olla suurem ja mitmekesisem. Filmis on rohkelt kasutatud ajaloolisi filmikaadreid, fotosid ja dokumente.

Eesti Üliõpilaste Selts on andnud olulise panuse eesti rahvusliku eneseteadvuse arengusse, kultuuri- ja haridusellu ning Eesti riikluse edenemisse. Filmis tuleb põgusalt juttu EÜSi ajaloost ja 1944. aasta suurele põgenemisele järgnenud pagulusaastatest. Pikemalt peatutakse seltsi kodumaise tegevuse taastamisel 1980. aastate lõpus ja selle rollil tänases Eestis. Kõnelevad seltsi vilistlased ja tegevliikmed, oma kommentaare lisavad asjatundjad väljastpoolt seltsi.

Kihnu saarel hakkab toimuma suurüritus, kolmepäevane ehe kihnu pulmapidu. Meelis Leas on käinud kosjas Raili Oadil ja juulis 2007 saab neist seaduslik abielupaar. Esimesel päeval, reedel registreeritakse pruutpaar Pärnu perekonnaseisuametis. Sealt edasi sõidetakse paatidega Kihnu, kus sadamas on just abiellunud noori vastu võtmas pea kogu saarerahvas. Edasi minnakse pruudi sugulastega nooriku ja peigmehe sugulastega peiu koju. Peale pulmaliste kaasatoodud söögi nautimist on aeg minna kirikusse, kus laulatusel teenivad metropoliit Stefanus ja Kihnu koguduse õpetaja Viktor Ivask. Pidu kõigi traditsiooniliste pulmakommetega kestab kolm päeva.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.