Otsingutulemused

Sõda Ukrainas tõi maailma tähelepanu ka NATO idapiirile Eestisse, kus põhirahva eestlaste kõrval elab arvukas venekeelne kogukond, kes veerandsada aastat pärast Eesti taasiseseisvumist elavad ikka veel paralleeluniversumites, milles inimeste suhted rahvuse põhjal on vägagi keerulised ja tihtipeale konfliktsed. Kas Krimmi stsenaarium saaks korduda ka Ida-Virumaal ja kuidas saaks seda ära hoida? Film käsitleb mineviku valu, uurib oleviku hirme ja otsib lahendusi, mis aitaks ehitada teineteise mõistmise sildu.

Sotsiaalpoliitiline analüüs Ameerika Ühendriikide hetkeseisust.

Kohalik korrapidaja avastab oma taluõuelt võõra mehe. Kaheldes nii seaduses, Võõras kui ka iseendas, peab ta otsustama, mida külalisega peale hakata.

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Paarile andekale tüdrukule toetudes asub kunagine Epp Mäe treener ja olümpiasportlane Arvi Aavik looma Eesti esimest maadlusnaiskonda, kus sportlased ja ka treenerid töötavad tema kujundatud treeningkava järgi. „Hulluks treeneriks“ kutsutud kompromissitu ja kirglik Aavik ei piirdu aga ainult spordiga, ta tahab luua midagi, mis on suurem kui sport. Ta tahab kaotada piiri treeneri ja sportlase vahel, et kokku võiksid saada inimene ja inimene.

Väike Tartu idufirma rakendab tehnoloogiat, et võita tagasi reklaami poolt reostatud linnaruum. SprayPrinter pole tavaline start-up, pigem meenutab see kirju seltskond metsikut rock-n-roll bändi. Nad ei järgi reegleid ja siiani on see toonud neile tähelepanu ja edu nii Eestis kui Räniorus. Kuid elu kahel kontinendil pole lihtne ja peagi põrkuvad nende suured unistused ja ambitsioonid vastu argielu reaalsust.

Filmituna looduses, Mehhiko ja Peruu troopilistes vihmametsades, püüab film filmilindile igavese elu ja surma tantsu nii, nagu seda tunnetavad portselanist võluelukad – loomad, linnud, putukad ja lilled – ühteaegu õrnad ja vastupidavad. Loodusliku valguse, kiirelt mööduva aja ning peene animatsiooni unikaalne kooslus loovad omapärase poeetilise reaalsuse, mis paneb meid märkama meie enda elava maailma maagilisust ja materiaalsust.

Filmi tegevustikku raamib Arno Tali poja Arnoldi naasmine kodumaile, mis puhub Paunvere noorte Tootside-Kiirte ja Teelede vahel lõkkele kirgliku armukolmnurga. Okupatsiooniaja piirangutest hoolimata prassitakse ja pidutsetakse, käiakse ehal ja kembeldakse, nooruslik uljus ei lase end ohtlikulgi ajal kammitseda. Filmis on oluline koht ka armastatud vanemal põlvkonnal, kus Teele, Kiir ja teised ammu tuttavad tegelased oma laste õnne nimel maid jagavad.

Mees kukub katuselt alla. Teine upub. Kolmas süttib põlema. Kuhu iganes vaatad, mehi langeb nagu loogu. „Olgu muld neile kerge!“ ohkavad mornid lesed endale ristimärki ette lüües. Selline on elu ja surm Viragos – külas, kus alates Teisest Maailmasõjast ei ole ükski mees elanud nii kaua, et näeks oma neljakümnendat sünnipäeva. Kuni tänaseni. Inspireerituna Lõuna-Eesti eluolust, kus kaasaegne karm reaalsus põimub müstilisega, räägib film loo virāgō’dest – naistest, kes omavad nii kangelaslikke kui vaenulikke iseloomujooni