Järv ja linn (2010)

Tootja sünopsis

Eesti suuruselt kolmas järv Ülemiste asub riigi kõige tihedamini rahvastatud piirkonna vahetus naabruses. Kuivõrd tegemist on Tallinna veeallikaga, on Ülemistel staatus, mille sarnast ühelgi teisel Eesti veekogul ei ole. Ühest küljest üritab inimene pea kõike reguleerida – vee puhtusest ja hulgast kuni selleni, kellel on õigus järves elada. Teisest küljest hoitakse keeldudega suuremat osa inimestest järvest piisavalt kaugel, mis loob puutumatu looduse illusiooni. Kujundlikult on iga tallinlane veetorustiku kaudu ühenduses järvega, jagades kõige otsesemalt sama elukeskkonda mikroorganismide, kalade, lindude, loomade ja molluskitega.
www.vesilind.ee (25.03.2014).

Ülemiste järv

Ülemiste järv, varem Järveküla järv, Mõigu järv, asub Tallinna kesklinnast kagus Harju lavamaal Lasnamäe klindineemiku läänepervel. Järve kõrgus merepinnast on normaalveeseisu korral 36,62 m, pindala 9,75 km², kaldajoon 15,3 km, pikkus 4,8 km, laius 3,2 km, suurim sügavus 5,2 m ja vee hulk 32,87 miljonit m³. Peamine juurdevool (maksimaalne läbilaskevõime vaba voolusängi korral 6,5 m³/s) Vaskjala–Ülemiste kanali kaudu Pirita jõest.
Tallinn on järvest joogi- ja tarbevett saanud alates 14. sajandist. Järve majandab AS Tallinna Vesi. Ülemiste järv ja tema kaldavöönd on külastamiseks suletud sanitaarkaitseala. 21. sajandi hakuks on Ülemistest saanud looduslikust oluliselt erinevaks muudetud režiimiga eutroofne, suure valgalaga järv, millele on iseloomulik vähene põhjataimestik, suur lepiskalade biomass ja hilissuvine sinivetikate põhjustatud veeõitseng. Järv on vähese läbipaistvusega ja rikas orgaanilise aine poolest. Ülemiste järv (2003). Eesti Entsüklopeedia, 12. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 706; entsyklopeedia.ee/artikkel/ülemiste_järv1‎(25.03.2014).

Lennuõnnetused Ülemiste järvel

1938. aasta septembris kukkus järve Poola purilendur Zbigniew Olenski oma ühemootorilise RWD-ga. Lendur sai õnnetuses selgroovigastuse.
1966. aasta jaanuaris maandus järve jääle Tallinn-Saaremaa liini reisilennuk IL-14.
18. märtsil 2010 tegi järvejääle hädamaandumise Poolale kuuluv AN-26 tüüpi lennuk, mis vedas DHLi saadetisi. Lennukis viibis kuus inimest, üks piloot sai kergelt viga.
et.wikipedia.org/wiki/Ülemiste_järv ‎(25.03.2014);
Mäekivi, M. (2010). Lennukit lahutab Ülemiste kaldast paarkümmend meetrit. Postimees, 19. märts.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: "Mulle on Riho Västriku loodusfilmid ikka meeldinud, ta teeb neid hästi. Ent „Järve ja linna” vaadates jäi mind segama üks mõte: mis siis, kui tegemist on veefirma tellimusteosega, esindusfilmiga, mis kiidab Tallinna joogiveemonopoli? /…/

Siis jälle mõtlen, et teen ehk autorile liiga, sest kunstilisi etteheiteid mul sellele poolsõnatule filmile pole. Miks poolsõnatule? Aga sellepärast, et räägivad ainult veefirma laborandid, kes kõik teatavad meile, et Tallinna joogivesi on kole puhas. Inimesed on vastandatud lindudele järve ja lennuvälja kohal, viimased nokka jutuks ei paota. Tinglikkuseklass on selline. 

Dokumentaalis, mis peegeldab üksüheselt reaalsust, pole sihuke trikk lubatud. Aga siiski – kui üksüheselt?

Kas võime uskuda tellimustöös kuuldud deklareeringuid veefirma palgalistelt? Mis sest, et kinnituseks tuuakse mitmesugused tabeleid, näidatakse aparaate, mis vee keemilist koosseisu pidevalt mõõdavad. Aga just see teeb asja kahtlaseks.

Dokumentaalfilmis võib teatavasti pildiliselt demonstreerida mida tahes (dokumente, seadmeid, näitusid), vaataja jääb uskuma ikka seda, mida kuuleb filmitavalt inimeselt või mida saab teada diktoritekstist või subtiitritest. Kui mõõtelabor välja jätta, siis on tegemist muusikalise piltjutustusega (või peaks ütlema kaaderjutustusega?) Ülemiste järvest, mida  autorite poolt Internetis levitatavas sünopsises nimetakse Eesti suuruselt kolmandaks, mis aga pole õige ei pindala ega sügavuse poolest. Film algab Poola postilennuki hädamaandumisega Ülemiste järve jääle. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, kuna ükski inimene ei hukkunud. Pärast lennukivare koristamist tekkis loomulikult küsimus, kas kannatas ka järv, kust enamik tallinlasi saab oma joogi-, köögi- ja vannivee?       

Rohkem Poola lennuki avariist juttu ei ole ja see on imelik. Käivitav põhjus annaks nagu lubaduse asja põhjalikumaks käsitluseks, kuid seda ei tule. Ehk on filmi ülesandeks veenda vaatajat, et ärgu kartku, õnnetusele vaatamata vesi ei kannatanud! See on aga liiga tühine ja madal põhjus viisaka filmi tegemiseks, sobiks vahest uudisenupu või telesaate sisuks.   

Muidu on kõik kombes, Västrik näitab enda kui loodusautori kõrget taset. Vastandatud on inimene ja loomariik, kõigil on järve ja maad vaja. Ja loomad segavad inimest. Lennuväljalt tuleb kajakaid paugutamisega tõrjuda, et lennukid alla ei kukuks. Inimesed häirivad loomi, konnad ja koprad on ärevil. Või oli see vee-elukas saarmas? Ei ole ma nii suur looduse asjatundja, et pildi järgi vahet teeks. Teksti kah ei ole, mis takkuspeale asja selgitaks. Mõtestan filmisõnumi lahti niimoodi: inimesed on õigel teel, kui jäljendavad loodust, viivad oma imikud vette nagu konn teeb oma  kullestega. Veest oleme ju kõik pärit." 
Remsu, O. (2011). Möödaarmastus ning linnud ja lennukid. Sirp, 21. apr, lk 22.