Vasaku jala reede (2012)

"Näitlejad jäid püstijalu magama. Aga töötasid tasuta!"

Filmi režissöörid Arun Tamm (22) ja Andres Kõpper (21) on parimad sõbrad. Nad on tuttavad juba esimesest klassist saati ja töötavad koos nagu tiim. Teismeeas hakkasid klassivennad huvi tundma filmimaailma vastu – kogusid Hollywoodi kassahitte ja proovisid ka ise pisikese käsikaameraga klippe toota. Tänaseks on sõpradest sirgunud mehed, kes tahavad Eesti filmimaastikule veidi värskust tuua.

Mis oli selle filmi juures kõige keerulisem?
Arun: Meil oli filmis kollane Mercedes, mis põimub loost läbi erinevate tegelaste kaudu. Kahjuks läks see staarauto, mis on osalenud mitmes filmis, katki, ja pidime seda slepis teise auto taga vedama. Kõige keerulisem oligi filmida Priit Loogiga, kes pidi samal ajal teed vaatama, et eesolevale autole mitte tagant sisse põrutada, ja näitlema ka. Slepinöör katkes vähemalt kolm korda, tekitades alati ohtliku olukorra.
Andres: Kui meil olid klubistseenid ning kaasrežissöör pidi näitlema, siis jäi kogu taustajõud minu õlule: kuidas paigutada rahvast, et jätta täisklubi mulje, juhendada näitlejaid ning samal ajal kontrollida, kas pilt on visuaalselt ilus. Korduvalt lubati meile ka politsei kutsuda, kui me filmisime öistel Lasnamäe tänavatel või paugutasime püssi kesklinna kandis. Luba oli meil kõikide toimingute jaoks olemas, aga ega siis elanikud seda ei tea.

Teil olid siis üsna karmid tingimused?
Arun: Päeva lõpuks ei jõudnud sõna otseses mõttes püsti seista. Võrreldes mingi suure eelarvega filmiga, siis millest tõesti puudust tundsime, olid toolid, mille peal vahepeal istuda. Sellised, kus oleks režissööri nimi peal olnud.
Andres: Kõige raskemad olid kahekümnetunnised tööpäevad, pärast mida sai vaid paar-kolm tundi magada.

Milliseid äpardusi ette tuli?
Arun: Eesti filmi traditsioon nõuab, et pärast esimese eduka kaadri filmimist lööksid kõik tiimi liikmed taldriku vastu statiivijalga puruks. Selline õnnesümbol. Aga kaasrežissöör Andres lõikas juhuslikult sel moel klaasikilluga ära tükikese oma sõrmest.
Andres: Järsku vaatasin, et sõrmest lihtsalt pulbitseb verd välja. Keegi ütles, et kuule, tõsta käsi üles – siis tuleb vähem –, aga selle peale valgus hoopis kogu käsi verd täis. Asfaldile tilkunud veri jättis mulje, nagu oleks keegi seal tapetud ja ära lohistatud.

Sai ikka nalja ka?
Arun: Üldiselt oli võtteplatsil kogu aeg naljakas. Lemmikuks jäi see, kuidas Ott Lepland laulab oma äsja tekkinud uuele neiule armastuslaulu. Et see stseen saaks üldse filmitud, pidime vaikselt inimesi võtteplatsilt ära saatma, kuna keegi ei suutnud naeru kinni hoida. Ott oli minu arust vapustav ja mis oli veelgi ägedam – me küll suunasime Otti, aga enda rollikangelase oleku ja väikesed nüansid mõtles ta ise välja.
Prits, L. (2012). "Näitlejad jäid püstijalu magama. Aga töötasid tasuta!". Õhtuleht, 17. veebr.

Lõbus meenutus massistseenis osalemisest:
Bollywoodist Hollywoodi, http://aliceimedemaal.wordpress.com/2011/08/02/  (21.11.2012).