Liivakellade parandaja (2003)

Filmi saamisloost ja võtetest

1992. aasta detsembris teatab ajaleht Postimees uudise, et Kultuurkapitali telelavastusprojektide võistluse võitis Exitfilm, kes hakkab tegema telelavastust Urmas Lennuki näidendi «Liivakellade parandaja» põhjal. Näidend võitis viimasel Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel auhinna. "Kultuurkapital toetab telelavastuse tootmist 100 000 krooniga, projekti kogu eelarve on 220 000 krooni. Esitatud ajakava kohaselt toimub telelavastuse salvestus juulis ja valmis saaks see järgmiseks aastavahetuseks, mil võiks toimuda ka esilinastus. Seniste lepete kohaselt võib «Liivakellade parandaja» esilinastus toimuda ETV-s. Võistluse žüriina töötanud Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali liikmete üksmeelse arvamuse kohaselt oli Exitfilmi projekt teistest peajagu üle – valitud oli huvitav uus algupärane materjal, tegijateks on tunnustatud lavastajad-näitlejad. Telelavastuste kavandite võistluse korraldas Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital, et elavdada telelavastuste tootmist Eesti televisioonides."
Kultuurkapitali telelavastuse võistluse võitis Exitfilm (2002). Postimees: Kultuur, 9. dets. 

Filmi võtted algasid 2003. aasta juulis Mahtra vallas asuvas lagunenud Väike-Lähtri õigeusukirikus ja kestsid sama kuu lõpuni.
Linaloo tootmisdirektor Andres Arro ütles Lääne Elu ajakirjanikule, et film räägib noorte inimeste täiskasvanuks saamisest, nende maailmavalust ja muredest. „Liivakella parandaja on sümbol. Liivakell on ju asi, mida ei saa parandada. Samamoodi ei ole võimalik kurjaga maailma parandada,” rääkis režissöör Anu Aun filmi ideedest.

Filmi võtted toimuvadki ainult Väike–Lähtru kiriku varemetes. „Sõitsime läbi 16–20 Eestimaa kirikut, aga see oli kõige huvitavam,” ütles Aun Lääne Elule. Selle eeliseks olid siinsed rohked filmimiseks sobivad tasandid ja sopikesed.

Üks peaosalisi, Ugala näitleja Karol Kuntsel rääkis, et napi eelarve tõttu (umbes 100 000 krooni) enamik 20-liikmelisest tiimist palka ei saa, lisades, et TPÜ telerežii tudengid töötavad siin entusiasmist, üksnes kõhutäie ja magamiskoha eest.
Sander, M. (2003). Väike–Lähtrus algavad filmivõtted. Lääne Elu, 26. juuli.

Noor režissöör Anu Aun, kes aasta tagasi enne filmiga alustamist lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikoolis telerežii eriala, oli usutluses Sakala ajakirjanikuga võtetega väga rahul. Peaosaliste Karol Kuntseli ja Maria Soometsa kohta ütles ta, et "juba lavakunstikooli ajal koos mänginud näitlejatena klapivad noored ideaalselt", lisades, et mõne stseeni lavastamisel on teda aidanud ka teater Ugala lavastaja Peeter Tammearu.
Vaarik, K. (2003). Ugala näitlejad mängivad uues filmis peaosi. Sakala, 30. juuli.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Anu Auna „Liivakellade parandaja“ on pesuehtne näidendfilm, mis tegelikult suuresti Urmas Lennuki näidendile ka tugineb, vaadelduist poole pikem tükk, mis tuleks saata vastavale festivalile. Lagunenud kirikus tagasivaatavalt ja seejuures selgesti arusaadavalt lahti mängivat lugu võiks vastavas kultushoones ka lavastada. Linaloos valitsevad keskplaanid ja tihedam dialoog. End kirikus varjav meespeategelane Tim (Karol Kuntsel) mõjub kui sundmõtteline revolutsionäär, ta on ideeline õigluse eest seisja ja haub kättemaksu kohtunikule, kes tema venna kord alusetult mõrva eest vangi mõistis. Kannatanud vend on surnud, ema häbis, elu tagasi kerida ei saa. Kohtuniku tütar Hea (Maria Soomets) saavutab Timiga usaldusliku sideme, hea ja südamlik Hea hakkab mässajat salaja toitma. Luuleliselt ja initsiatsioonina mõjub nende laulatuse neljasilmne etendamine küünaldega täidetud kõledas kirikus. Mõtteainet pakuvad hiired (tegelikult rotid), kes kirikus krõbistavad ja kord kohtuniku piiblit närisid. Võimu ja vaimu ning õigluse ja seaduse vastuolud põimuvad ning kiht-kihilt neid suhteid ja ühtlasi ka lugu lahti kooritakse. Nelinurk aga pingestub, Timi vintkärbik on laetud ja kohtunik (Peeter Tammearu) võetakse kaarte avava dialoogi käigus ka kirbule… kuni lõpus kõlab hoopis üks teine lask ja näidatakse ka selle tulemust. 

Kas ma pean veenduma jälle ühe idealismi karilejooksus ja selle vastu protesteerima? Õnneks pole „Liivakellade parandaja“ üheselt mõistetav, vaid väikeste sümboolsustega tempereeritult psühholoogiline ja ka traagiline lugu, mille lavastamisega on Anu Aun oma režiivõimet ja oskusi piisavalt tõestanud. Näitlejad on tööle saadud, tüübi taga võib aimata karakterit, montaaž korralik, lugu selge ja igav ei hakka."
Teder, T. (2004). Sillarti "lapsed" said käe valgeks. Sirp, 11. juuni, lk 17.