Muinasteaduslikke väljakaevamisi Iru linnusel (1937)

Diktoritekst

Vana Tallinna sadama kohast idasse viiva tee ääres, selle kaitseks ning järelvalvajaks, asub Irus, Pirita jõe käärus, suur muistne linnus, rahvasuus nimetatud Linnapära mägi. See on neemikindlus, koosnedes ees- ning pärislinnusest, 250 meetrit pikk, jõepinnast kuni 20 meetrit kõrge.

1936. aasta suvest alates on teostatud kaevamisi eeslinnuse põhjaotsas ning seal asuval vallil. Kaevamine, sündides enamasti väikeste käsilabidatega, on ettevaatlik ning aeganõudev. Kaevamisel saadi rohkesti mitmesuguseid muinasleide ning avastati ehitusjäänuseid. Me näeme pildil rohkelt kividega kinnirammitud omaaegsete sammaste pesi. Sambad on toetanud vastu valli püstitatud ehituste katuseid. Ehituste ees leidub tuleasemeid. Linnust piiranud vall on tõenäolikult koosnenud kahekordsest palktarast, mis on vaheseinetega jagatud salvedeks. Põhjapoolne valli ots on olnud osaliselt laotud paeplaatidest. Eesti muinaslinnad olid oma aja kohta uhked ning tugevad ehitused.

Taustamuusikana on kasutatud muusikapala "Isamaa ilu hoieldes".

Neemiklinnus - linnus, mis püstitati mäeseljaku neemikuna lõppevale osale.

Iru linnamägi

Linnamägi on arheoloogiliselt kaevatud peaaegu 1/5 ulatuses. Vanimad asustusjäljed Irus pärinevad umbes ajast 2000 aastat e.m.a., kui siin on lühemat aega olnud asula. Palju hiljem, umbes 7. sajandil e.m.a., on mäele tekkinud hilispronksiaja ja varase rauaaja asula, mille ehitusjäänused - hoonealused, kolded jm. on kohati meetri sügavusel. See asula on ulatunud ka linnuse põhjaotsa ette. Leitud on savist valamisvorme, keraamikat, jahve- ja võrgukive, pronksnööpe, pronksist odaots, merevaigutükke, riibitud pinnaga ja tekstiilkeraamikat, samuti siledapinnaliste kausikeste tükke.
Iru linnus, mis oli looduslikult hästi kaitstud (nõlvade kõrgus kuni 18 m), jäeti maha 11. sajandil. Põhjuseks peetakse Pirita veetaseme alanemist maatõusu tagajärjel ja laevatamiseks ebasobivaks muutumist, samuti uue tähtsa asustutskeskuse esiletõusu praeguse Tallinna kohal.
Linnuse ümbruses laiub ulatusliku avaasula kultuurkiht. Iru asula on olnud kasutusel paralleelselt linnusega ja elanud selle nähtavasti ülegi.
Jõelähtme Vallavalitsus, http://www.joelahtme.ee/index.php?page=305&print=true (14.05.2011).

Toonane ajakirjandus Iru linnusest

Linnusel tehtud avastuste põhjal oletatakse, et suuruselt ja tähtsuselt oli Iru linnus Muinas-Eesti monumentaalsemaid, omades tähtsa asukoha ja koosnedes kolmest kindlusest. Ajaliselt on muinas-eestlased Irut kasutanud umbes kolme sajandi kestel – s.o. 8. sajandist kuni 11. sajandi lõpuni. Kuna Irust möödus Põhja-Eesti tähtsaim tee, mis oli rajatud peaaegu praegusele Narva maantee joonele, siis pole kahtlust, et Iru oli tol ajal Põhja-Eesti tähtsamaid kaubanduslikke keskkohti.

Võib oletada, et Iru linnust ei hävitatud, vaid jäeti lihtsalt võitluseta maha. Arvatakse, et merekaubanduse tõusuga kaotas Iru oma esmajärgulise seisukoha ja Lindanisa maalinnus, mis asus praeguse Tallinna kohal, arenes pikkamööda tähtsamaks keskuseks.

Iru linnuse asukoht on looduslikult väga soodus, kuna linnus asub jõe kääru sees ja oli seega vaenlaste eest kaitstud peale kõrgete vallide ka veega. Arvestades seniste väljakaevamiste tulemusi, võib oletada, et linnuse põhjapoolne osa on kõige vanem ja et see on omal ajal maha põlenud. Hiljem on mahapõlenud osa üles ehitatud ja linnust on laiendatud.
Iru linnus ehitatakse üles (1937). Uus Eesti, 21. aug.

Iru linnuse piirkonnas laiusid igivanad külad ja tema enese vallide taha oli koondunud arvukalt jõukaid asunikke. Viimased elasid kindlais palkmajades, mis eestpoolt löödud krohvmattidega ja varvavahed hoolikalt savitatud. Katuseks kasutati kisklaudu ning seinad toetusid maale asetatud kividele. Karjamajanduses kasutati hobuseid, veiseid, kitsi, lambaid, sigu, kanu, parte, koeri ja kasse. Metsad andsid lihalisa ja ka karusnahku. Kütiti rebaseid, oravaid, pruuni karu ja kobrast. Iru jõe käärud andsid hauge ja säinaid. Niisama tänapäeva pilti pakkus põllumajandus; kasvatati rukist, nisu, otra, kaera, ube, herneid ja naereid. Lähedalt soost toodi rauamaaki, mis sisaldas 46% rauda ning Iru linnuse sulatusahjus sulatati sellest rauda. Linnuses olid ka osavad sepad, kes rauakangidest sepitsesid ja valasid savist valemite abil vajalikke tarberiistu.

Mehed kandsid raud- ja pronksilustusi rõivastel. Eriti rikkalikult kaunistasid ehetega endid naised. Mehed ajasid habet (nagu nüüdki), kammiga rehitseti söödikud peast ja saunas käidi usinasti. Talvel seadis mees uisud alla ja liugles mööda jääpinda alla Pirita metsadesse küttima.
Iru oli vanadele eestlastele tähtsaks keskuseks (1937). Vaba Maa, 21. aug.