Poissmees ja Volga (2014)

Aljona Suržikova oma uuest filmist

„Üldist õnnevalemit pole olemas, ühe õnn peitub kodukoldes, teise jaoks on see pühendumine harrastusele, kolmanda õnneks on aga unistus, mille täitumine ei olegi tähtis. Meie uus film räägibki sellest, et kas me ikka tahame, et unistused läheksid täide. Tegemist on linateosega, mis kajastab reaalsete inimestega toimunud reaalseid sündmusi, ent film ja elutõde on erinevad asjad: elu ei peatu ning läheb edasi, film aga lõpeb. Sellepärast on tähtis pidada meeles, et ka kõige objektiivsem film on eeskätt autori kunstiline nägemus,“ selgitas enne esilinastust mitmete riiklike ja rahvusvaheliste auhindade omanik, režissöör-dokumentalist Aljona Suržikova.

http://nuusi.ee/01020220 (14.01.2015).

Filmist meedias

Teet Korsten, Põhjarannik: „Režissöör Aljona Suržikova tegi "Eesti lugude" sarja jaoks lõbusa ja südamliku filmi 32aastasest Narva koolipapast, kes ihkab endale Volga 2410 ja toredat naist.
2013. aastal täispika dokumentaalfilmiga "Suur-Sõjamäe" maha saanud Aljona Suržikova tahtis nüüdki esmalt nii-öelda rasketel teemadel kõnelevat filmi vändata.

"Suur-Sõjamäe" kõneleb inimestest, kellelt on kaks korda maa ära võetud - nii metafoori tasandil kui otsesemalt: esmalt N. Liit, siis omaaegse üleliidulise tehase jagatud aiamaa Tallinna lennujaama külje all.

Filmi alguses näeb ühiskonnaõpetuse tundi Narva 6. koolis, mis teoorias peaks ju riigikeelne olema, aga... "Siis saime aru, et on palju huvitavam ja mitte nii probleemne teema. Otsustasime teha portreeloo, sest Miša on nii tore karakter. Siis selgus, et mees tahaks leida naist, ja siis tuli välja ka tema Volga-armastus. Teadsin küll varem, et ta on kollektsionäär, aga ei kujutanud ette, et see kirg on nii tugev," rääkis Suržikova filmi idee sünnist.

Režissöör räägib, kuidas prooviski aidata seejärel Mišal naist leida. Esmalt kirjutas ta oma Facebooki lehel, et otsib vallalist naist, kes tahaks tutvuda huvitava mehega, ja siis kirjutasid talle kõik need naised, keda filmis näeb - neid on kolm -, ning veel kolmkümmend teist ja ta korraldas kohtumised nendega.

"Must Volga, mida filmi lõpu poole näeb, oli meie leitud, aga pärast seda ei saanud Miša enam magada - kuni helistas meile ja teatas, et ostis päriselt endale auto. Meil oli plaanis selline päris happy end, kus ta sõidab oma sõbrannaga mustas Volgas - kuigi see poleks olnud tõde, kuna see naine nendes kaadrites pole tema pruut. Aga siis tuligi kõik hästi välja: tegime lisavõtted juba sel ajal, kui film oli monteeritud, ja panime viimase osa juurde," kirjeldab autor finaali, kus naise asemel imetleb vanapoiss Volga 2410 - mis sest, et tolle mootor vaid turtsub!

Mihhail on filmis tõesti võrratu! „Miša on sündinud koomik ning selle pärast on film nii lõbus ja elav! Tore tegelane, meile väga meeldib ja tõesti loodan, et tema elu läheb paremaks. Üks tuttav teatrilavastaja ütles, et tahab Miša lavale kutsuda," räägib Suržikova mehest, kelle perekonnanime ei taha nimetada, aga lõputiitrites vilksatab, et see on Lopatkin. Autor tunnistab, et usub siiralt, et dokumentaalfilmiga saab maailma paremaks teha - või vähemalt mõne inimese elu.“ /---/

Korsten, T. (2015). Eesti lugude" uus film räägib Narva poissmehest. Põhjarannik, 21. jaan, lk 4.

Tõnu Karjatse: "Mitte midagi erilist pole ka selles, kui 30ndates eluaastates mees endale naist ja autot otsib. Seda teemat on lahanud oma filmis „Poissmees ja Volga“ kogemustega dokumentalist Aljona Suržikova. Südamliku ja humoorika lähenemisega tehtud film tugineb peategelase, 32aastase kooliõpetaja Miša karakterile. Miša nõudmised on kõrged, sest naine peab olema kena ja arukas ning auto Volga … Siin on tunda hoopis teistsugust visuaalset loojutustamise traditsiooni kui teistes „Eesti lugudes“, seletamatut tungi suurejoonelisusele, aga ka siirast vahetust inimliku saamatuse edasiandmisel. „Poissmees ja Volga“ oleks sobiv aines romantilisele tragikomöödiale, seda enam, et filmi peategelasel on ka potentsiaali see roll ära mängida. Oma taotluslikus meelelahutuslikkuses ja sisulises pehmuses jääb film aga alla veidi teravama käsitlusega „Eesti lugudele“."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Jah, ideega on kõik korras. Aga filmist aimub lavastuslikkust. Jälle ootab Mihhail uut pruuti ja jälle hoiab punast roosi selja taga. Jälle viib tee kohvikusse, kus püütakse pealiskaudselt sõnu seada ja hoida rõõmsat tooni. Mõte, et olukord muudkui kordub, pole paha, kui see poleks tehtud. Praegu ei tundu asi päris, aga pole ka mängufilmilik, vaid kipub režissööri mõtte illustratsiooniks.

Et kõik filmitavad on Eestist, aga venelased, kes elavad oma maailmas, hakkab kummitama natuke pärast filmi lõppu. Ma ei usu, et lavastaja oleks teemale mõelnud, aga tõesti, need inimesed ei suhestu kuidagi Eesti ega eestlastega ja ehk ka mitte suuremat Venemaaga. Neil pole poliitilisi huve ega hoiakuid, nad on euroopalikud. See on rahvusrühm, kes elab meist erinevas maailmas (või siis vastupidi). Me ei tea (ega tahagi teada?) neist ja vist nemad ei vaja otseselt ka infot meist.

Lavastuslikkus pole dokis keelatud ega pruugi olla miinuseks. Aga tegelikkuse instseneerimine peaks andma uue kvaliteedi, nihke, tähenduse. Siin piirdub asi tegelikkuse vähe värvikamaks ja huvitavamaks võõpamisega. Mihhail sõidutab uut pruuti Tallinnas kes teab kust saadud Volgaga ja kiidab hiljem, et see oli ta unistus, mis täitus (ja ilmne on, et ka selle daamiga jääbki asi ühe-korra-randevuuks). Hm, on Mihhail tõesti nii lapsik sinisilm? Või on kaadri taga iga kord intiimkohtumine, mida meile ei näidata ja mis ongi sellise donžuani eesmärk? No ega vist.
/---/

Ehk sai nüüd pilt liigkriitiline. Aljona Suržikova plussid on südamlikkus ja oskus surve all hoida vedru, mille vallapääsemist me ootame. Kui sinna lisanduks ehedus ja siirus, ekraanil näeks rohkem tegelikkust kui tegelikkuse etendamist ja autori ideede illustreerimist, oleks asi täiesti plusspoolel. Ja nagu viidatud, on vooruseks ka Eesti seest ühe omamoodi Eesti rahvagrupi elu esiletoomine. Nad kuulavad sama rock’n’roll’i kui meie ja elavad kõrvalkorterites — aga me oleme verstade kaugusel üksteisest.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/05/eestis-lugusid-jatkub-i/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), I [„Eesti lood“ 2014: „Poissmees ja Volga“, „Kahe maailma vahel“, „Järjekord“, „Vennad Karuputked“, „Lusmägi INC.“, „Kellele lüüakse pulsikella“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-95.