Lumi Punasel lagedal (2017)

Kasutatud materjale

Filmis on kasutatud Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjale "Punase Lageda saaga. Eesti kultuuripäevad Sotšis" (1989), "Sajandiring" (1985) ja "ÜhesHingamine. XXV Laulupidu: I kontsert" (2009).

Fotod: A. H. Tammsaare majamuuseum Estosadokis

Vahetiitrid filmi alguses:

"19. sajandi lõpul jättis 63 Eesti perekonda maha oma kodumaa Läänemere ääres, praeguse Eesti Vabariigi. Eestlased põgenesid vaesuse eest ning püüdsid leida paremat elu."

"Pärast rasket 13-aastast rännakut leidsid nad fantastilise maa Musta mere äärsetes mägedes."

"Venemaa soovib korraldada Sotšis 2014. aasta taliolümpiamänge."

Vahetiiter filmi lõpus:

"Ants Paju mälestuseks."

Filmist kriitiku pilguga

Vahur Laiapea: „Film on ühetooniline, deklaratiivne. Idee ja ideoloogia, mis seda kannab, on tüdimuseni tuttav, loetud, nähtud ja kuuldud juba mitmete aastate vältel. See, et eestlaste järeltulijailt võeti vägisi ära maad ja kodud ning olümpiarajatised ehitati nende peale, kuigi oleks võinud need püstitada ka mujale. Et Punase Lageda eesti kogukonna juhi Valter Germani sõnul osales protsessis neli kihti vargaid. Kuidas oleks see Venemaal teisiti üldse võimalik? Valter German saab filmis kõige rohkem sõna, aga autor esitab teda paraku üheplaaniliselt. Enamasti seisab ta kusagil, mäed taustal kumamas ja esitab soravalt oma mõtted selle kohta, kui ebaõiglaselt on käitutud kogukonna ja külaga. Tõepoolest, me teame seda. Teadsime juba ammu.
Ekskavaatorid, veoautod, ehitajad puutumatu looduse vastu, vabapidamisel sead ja „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“ külaklubis paari külanaise esituses. Must-valge dualism.

Mis oleks võinud filmi päästa? Minu meelest ainult see, kui autor oleks leidnud võimaluse jõuda oma tegelastele väga palju lähemale sellest kohast, kuhu ta jäi. Isiklikkus. Liikumine teemalt inimesele, mis toob kaasa kunstiteose loomise üheks eelduseks oleva ambivalentsuse, laseb vaatajal materjali tõlgendada; olla kaaslooja, mitte neelata valmistoitu. Jõudmine skeemidelt viideteni inimese ja elu kummalisest ja saladuslikust olemusest.

Aimdus võimalustest sinnapoole liikuda kumab läbi lõigus, kus jälgitakse Vilmat, üht vanemat külaelanikku, kelle kodu oli hakanud olümpiasangaritele ette jääma. Olen veendunud, et keskendumine Vilmale tema kodus, mõne võtte­päeva jooksul, paari aasta vältel oleks toonud kodu kaotamise hirmu ja valu esile nii, et ka mina oleksin saanud vaatajana seda valu tema ja autoriga jagada. /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/suubub-oh-sumbub-see-hoog/
Laiapea, V. (2017). Suubub, oh sumbub see hoog. Sirp, 10. märts, lk 23.