Viimane reliikvia (2023)

Filmi algustekst

"Jekaterinburg, Venemaa suuruselt neljas linn, asub Moskvast u 1000 km ida pool. Selles linnas hukati 1918. aasta juulis viimane tsaar Nikolai II perekonnaga. Nende hukkamise kohas asub nüüd Püha Vere kiriku altar. Rohkem kui sada aastat hiljem unistab enamik siinseid elanikke imperialistliku hiilguse taastamisest."

Filmist meedias

Vahur Laiapea: „Marianna Kaat rääkis mulle 2017. aasta alguses plaanist teha film tsaar Nikolai II ja tema perekonna hukkamisest bolševike poolt Jekaterinburgis 1918. aasta juulis. Selle mõrva tõlgendamisest tänapäeva Venemaal. Nüüd, kuus aastat hiljem on film valmis ja vallutab festivale.

Minu meelest on see film iseenda vangistanud rahvast, kes on hakanud vangikongi elutoaks pidama. Nagu Borat, kes soovis hotelli lifti elama jääda. Venemaa on nagu põgenemistuba. Sellist nägin mõne aasta eest mahajäetud Pärnu vanglas.

Miilitsavormis neiu paneb su koos kaaslastega raha eest kongi luku taha. Sul on tunnike aega, et peidetud koode dešifreerides ennast vabaks mängida. Päris põgenemistoast laseb mängujuht su lõpuks välja, kui sa ise ei suuda end vabastada. Venemaa on aga põgenemistuba, mida mängujuht väljast avama ei tule. Lepid sellega, et jäädki vangi. Seal sünnivad sinu lapsed ja lapselapsed. Sinna sa sured. Ja kui ka miljonid oma füüsilise keha Venemaalt ära viivad, võtavad paljud neist koos endaga kaasa ka põgenemistoa – et oma vaim mandunud Läänes sinna lukustada.

Marianna Kaadi filmis on kaks seltskonda inimesi, kes ei ole põgenemismängu katki jätnud, lootust vabadusele kaotanud. Ja palju inimesi nende taustal, kes mängivad mängu, et elavad vabaduses.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7772616/nadala-film-pogenemistuba-nimega-venemaa
Laiapea, V. (2023). Põgenemistuba nimega Venemaa. Postimees: AK, 13. mai, lk 16.

Miikael Raun: „Kuigi täielik objektiivsus on midagi tabamatut, jõuab dokumentaalfilm „Viimane reliikvia“ sellele märkimisväärselt lähedale. Film on õnnestunud selle poolest, et ei ole täis kunstlikke intervjuusid ega pealesurutud narratiivi. Inimesi on jälgitud nende loomulikus keskkonnas, milleks „Viimases reliikvias“ on imperialismi ja stalinismi nostalgias elav Jekaterinburg. Tegevus toimub niisiis Eestist tegelikult 2000 kilomeetri kaugusel, kuid ega see ei erine kuigi palju näiteks Jaanilinnas toimuvast.

„Viimast reliikviat“ hakati filmima 2017. aastal ja sellele pani lõpu Venemaa täiemahuline Ukrainasse tungimine. Filmitegijad tabasid seega pooljuhuslikult ära kriitilise hetke, mis lisas filmile täiesti uue mõõtme ja ainulaadsuse: sellist filmi ei oleks saanud teha varem ja ei saaks teha uuesti. Üheskoos imeilusate Jekaterinburgi linnavaadete ja Lauri-Dag Tüüri originaalmuusikaga (kasutatud on ka tema isa Erkki-Sveni loomingut) on tegu maailmatasemel filmiga.

Kaat on tabanud filmis imetlusväärseid hetki, näiteks väidetava poliitvangi vanglast vabanemise. Kaamerad olid lubatud koguni ühe protestija kohtuistungile. Istung teeb oma absurdsuses nn süvariiklusele iga kell silmad ette. Kuigi osa stseene paistsid veidi lavastatud olevat, siis üldiselt jättis filmis toimuv loomuliku mulje. On üksnes lihtsate inimeste lihtsad mõtted. Ei ole kedagi, keda võiks näha kangelasena. Õigemini ei ole üldse kedagi, kes võiks vaataja erilist poolehoidu võita. Lõputiitrites on küll ülevaade sellest, mis on filmi peaosalistest hiljem saanud, kuid see eriti ei kõiguta.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120189158/arvustus-viimane-reliikvia-jatab-vene-vastupanust-eriti-tabara-mulje
Raun, M. (2023). „Viimane reliikvia“ jätab Vene vastupanust eriti täbara mulje. Eesti Päevaleht, 18. mai, lk 15.

Andrei Liimets: „Viimasel aastal on palju arutatud, kuidas jaguneb selle korruptiivse triumviraadi tegude ja tagajärgede eest vastutus – kas Ukraina veretöödes on süüdi Putin ja tema lähikond või kogu ühiskond, kes on teadlikult või siis võimule mitte vastu astumise näol andnud oma vaikiva heakskiidu armutule terroristlikule „erioperatsioonile“.

Küsida on kergem kui vastata. Kuigi Marianna Kaadi „Viimane reliikvia“ ei pretendeeri ammendavale sissevaatele tänapäeva Vene ühiskonda, teeb film siiski ära suure töö täiemahulisele sissetungile eelnenud aastatel levinud meelsuse ajalukku talletamisel. Tähelepanu ei koondu siin võimuvertikaali tippu Moskvas, vaid vaadatakse hoopis spektri teise otsa ja uuritakse impeeriumi siseopositsiooni võimalikkust selle ääre­aladel.

Kui avalikkusele kehastab vastuhakku Gasparovi, Hodorkovski või Navalnõi nimi (kelle portreefilm võitis mäletatavasti viimatise doki-Oscari), siis Kaat suundus 2017. aastal tähelepanu keskpunktist Moskvast tuhande kilomeetri kaugusele itta – Venemaa neljandasse suurimasse linna, pooleteise miljoni elanikuga Jekaterinburgi.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/igavikku-vaakuv-vene-hing/
Liimets, A. (2023). Igavikku vaakuv veme hing. Sirp, 26. mai, lk 18.

Kaspar Viilup: „Samasugust julgust kiirgab ka Marianna Kaadi filmist „Viimane reliikvia”, mis Ukrainas toimuva sõja valgel omandab hoopis uutmoodi tähenduse. Filmi sissevaade Vene ühiskonda ei püüa otsida lahendusi, pigem sõuab Kaat selle düstoopilise absurdi keskel oma filmiparvega ringi ja laseb voolul end kaasa kanda. Ta ei karda midagi üles võtta, tema justkui juhuslikult avaneva filmi suurimaks vooruseks ongi situatsioonid, mis avanevad pikkamisi, kuid ootamatu puhangu ja tähenduslikkusega. Ühelt poolt on „Viimane reliikvia” ajakajaline, teisalt on sündmused veel liiga aktuaalsed, et selle materjali täit väärtust mõista.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.

Loe ka: 
Vseviov, D. (2023). Reliikvia või õlekõrs? Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 105–109, ill. https://www.temuki.ee/archives/8037