Neeme Järvi. Muusika üle kõige (2023)

Filmist meedias

Ia Remmel: „Kinodesse jõudnud „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ on eelkõige väga hea sisuline dokumentaalfilm ühest meie suurmehest. Rõhuga just sõnal „sisuline“, sest film keskendub eelkõige tema dirigenditööle.

Kui oled filmi näinud, tuled sellest välja rikkamana. See kontsentreeritud süvasisenemine dirigendi maailma avardab mõistmist sellest, mida dirigent õigupoolest teeb, milline on dirigendi tehnika, kuidas toimib orkester. Järgmistele orkestri kontsertidele saab minna palju suurema arusaamisega. Produtsent Heidi Pruuli ja režissöör-operaator Erik Norkroos on õigel ajal jäädvustanud unikaalseid hetki.

Sellistest filmidest rääkides tulevad esimesena meelde kaks selle žanri suurtegijat: Bruno Monsaingeon ja Christopher Nupen. Nupen mõtiskleb ühes intervjuus, mis on muusikadokumentaali tähendus: see suudab jäädvustada artisti nii nagu ei ükski teine viis – plaat, kontsert või raamat – ja kestab üle aegade.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7849005/neeme-jarvi-dokumentaal-film-millest-valjud-rikkamana
Remmel, I. (2023). Neeme Järvi dokumentaal: film, millest väljud rikkamana. Postimees, 6. sept, lk 17.

Aleksander Metsamärt: „Filmi suurim pluss on see, et enamiku ajast, mille veedame kaamerasilma vahendusel koos Neeme Järviga, on peategelane kaamera ja võttetiimiga avatud, vaba ja vahetu. Nii et publik saab näha suuresti seda, mida ta vaatama ka tuli. Maestro mõjub ekraanil šarmantselt ning tundub olevat vaba kaamera ees tekkivast universaalsest kohmetusest. Ei tea, kas see tuleneb nüüd portreteeritava enda kaamerasilma pilgu all elatud aastatest või filmitegija Erik Norkroosi aastakümneid lihvitud vilumusest operaatoritöös, ent filmis on Järvi kätte saadud igati usutava tegelasena, kes kujuneb välja kaadrites tegutsedes ja kaadrite tõttu, mis on temast võetud. Ekraani vallutab edukas, eneseteadlik ja väärikas, samavõrd tähelepanelik kui ka tähelepanu nautiv, jõuliselt füüsilise väljenduslaadiga, ent kolleegide suhtes tundliku muusiku figuur.

Sestap on kätte saadud see, mis ühes portreedokumentaalis kõige olulisem: ma usun, et inimene minu ees ekraanil on päris. Ma usun, et Neeme Järvi on selline, nagu ta ekraanil paistab, mitte et tegu oleks taktikaliselt kureeritud kehandiga, mõeldud kõditama klassikalise muusika publiku jalataldu ja rahakoti­raudu; on nähtud ka selliseid (näiteks ükskõik milline dokumentaalfilm André Rieust). Nautisin dirigendi toimetuste jälgimist ning tänuväärselt on pilk hoitud Neeme Järvil kui muusikul, mitte Neeme Järvil kui rahvuslikul aardel.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/dirigendi-portree-vana-mehena/
Metsamärt, A. (2023). Dirigendi portree vana mehena. Sirp, 8. sept, lk 35–36.

Kaspar Viilup: „Eelnimetatud dokumentaalid esindasid portreefilmide kummalisemat ja ekstsentrilisemat nurgatagust, kuid oli ka klassikalisemaid lähenemisi. Erik Norkroosi „Neeme Järvi. Muusika üle kõige” sobitub hästi kümnete Järvide perekonnast tehtud telesaadete ja filmide ritta, kuid eriti palju uut ta nendele juurde ei anna. Ka Jaak Järvise ja Karmo Kaasiku dokumentaal „Bariton Frakis” Georg Otsast rääkis lugusid, mida enamik meist juba teavad, mõjudes seetõttu kuidagi kuiva ja toorena. Muusikamaailma täiesti teist äärmust tutvustav „Yasmin. Selgus päevaks või kaheks” komistas samasuguste probleemide otsa: RnB-artisti Yasmini elu päeviku vormis jälgimine on fännidele kindlasti huvitav, kuid laiem üldistus jäi tegemata ja seetõttu ei avanud film ka tema muusikaga esimest korda kokku puutuvale vaatajale uksi, mis innustaksid Yasmini karjääri vastu edaspidigi huvi tundma.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.