Apteeker Melchior. Timuka tütar (2023)

Arvamusi

Andrei Liimets: „„Apteeker Melchiorit“ võib laias laastus vaadelda kolme mõõtme kaudu: loodud maailm, selle keskmes tegutsevad tegelased ja neid siduv lugu.

Nagu populaarse algmaterjali põhjalt võib aimata, on triloogia suurim tugevus kahtlemata sündmuspaik. Ehkki mõned katteplaanid hakkavad kolme filmi peale korduma, on veenvalt taasloodud keskaegne Tallinn paeluvalt paheline paik. Kolmandas osas ei hoita vormilise küllusega tagasi: juba avastseen end linna veerel sisse seadnud karnevaliga on meeleolukas ja meelitab vaataja nagu eelmisteski filmides kohe „Apteeker Melchiori“ maailma.

Küllaga kiitust väärivad kunstnik Matis Mäesalu ja kostüümikunstnik Kristine Jurjane. Melchiori apteegist raesaalide ja linnatänavateni on läbi kolme filmi loodud elav ja hingav aegruum. Küllap on keskaegse Revali eripära ka peamisi trumpe, mis on aidanud filme hittsarja „Troonide mäng“ tuules pseudoajaloolisi fantaasiaid otsival rahvusvahelisel turul võrdlemisi edukalt müüa.

Tugevatest dekoratsioonidest üksinda ei piisa siiski pooleteise, ammugi nelja ja poole tunni jooksul tähelepanu köitmiseks. Selleks peab vaataja olema valmis suunama oma tähelepanu ja hoole tegelastesse, kes loodud maailma sisustavad.

Sümpaatsel moel valiti Melchiorit kehastama noor ja toona veel üsna tundmatu näitleja Märten Metsaviir. Ehkki raamatu-Melchior on märksa vanem ja karusem, on võimalikuks pidepunktiks Nüganeni sajandialguse sõjadraama „Nimed marmortahvlil“, mis panustas verinoortele Linnateatri talentidele eesotsas nüüdse tippnäitleja Priit Võigemastiga. Toona jaotus aga koormus rohkemate tegelaste vahel, praegusel juhul on lõviosa raskust Metsaviiru noortel õlgadel. Välja kanda seda ei õnnestu ja kaasa ei aita ei puine dialoog ega tegelaste segasevõitu motiivid, ennekõike aga just terve triloogia korraga filmimine. Kolme juhtumiga peaks Melchior tegelasena alustavast kutsikasilmadega apteekrist tõeliseks jäljekütiks karastuma. Seda arengukaart ei õnnestu filmides kuidagi välja mängida. Esimese osa esimeste ja viimase osa viimaste stseenide erinevused on minimaalsed, vahepeale jääb üsna ühtlaselt tasapaks laibaslaalom. /---/

Noorte näitlejate teekonda ei tee lihtsamaks filmide suurim komistuskivi, Hargla, Nüganeni ja Olle Mirme stsenaarium, milles kootud müsteeriumites pole parimate krimilugude väärilist pinget. Kolmandas osas on seda tänu senisest tumedamale tonaalsusele küll varasemast märksa rohkem, kuid selle eest tuleb tänada ennekõike kõrvalosalisi ja nende märkimisväärselt kurjakuulutavaid rollisooritusi. Andres Mähar üle näo armi kandva ja pilgus küdeva põrgutulega mungana võiks siit astuda otse mõne Bondi-filmi kurjami kingadesse. Meeldejääv on ka Markus Luik ähvardava inkvisiitorina.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120171992/arvustus-kolmas-apteeker-melchior-on-triloogia-parim-kuid-kas-sellest-piisab
Liimets, A. (2023). Kolmas „Apteeker Melchior“ on triloogia parim. Kuid kas sellest piisab? Eesti Päevaleht, 13. apr, lk 14.

Tõnu Karjatse: „Elmo Nüganeni/Indrek Hargla „Apteeker Melchiori” triloogia viimane film „Timuka tütar” on filmilikum kui triloogia esimesed osad, kuid ka seda kummitab teatrilavastustele iseloomulik dialoogikesksus ja õhustikku rikkuv koomikataotlus. Kui Hargla algmaterjal on pigem kriminaalromaanidele omaselt hämar ja pingeline, siis Nüganeni ekraniseeringutes on ilmselt laiema vaatajaskonna huvides koomiliselt rõhutatud foogti (Alo Kõrve) ebapädevust. Meeldejääva kõrvalrolli teeb filmis aga Jaan Rekkor Keterlyni isana, andes puhtalt miimikaga edasi tütre kaotanud isa vaoshoitud emotsioone leinast kättemaksuraevuni.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.