Vaba raha (2023)

Filmist meedias

Kaspar Viilup: „Kui Rannu eelmiste filmide juures võib näha veel rohmakust, teravaid nurki ja pealtnäha isegi juhuslikkust, siis „Vaba raha“ on küllalt täpse käega välja mõõdetud. Film kipub vägisi vaatajal näppude vahelt libisema, sest neidsamu karaktereid, teemaarendusi, tüüplahendusi ja süžeepöördekesi on juba lõputult nähtud: vaesed saavad rikkaks, rikkad jäävad vaeseks – klassika.

Rain Rannu hoiab aga režissöörina ohje tugevalt peos ning teab täpselt, kuhu suunas liikuda tahab. Tihe montaaž, Ants Tammiku peen operaatoritöö, nutikalt lihtsakoeline stsenaarium ja loomulikud näitlejatööd on kõik osa filmi võlust, mis ei lase sel kordagi muutuda pelgalt sisuks audiovisuaalses meelelahutusmeres. Esteetiliselt on see oht muidugi olemas, sest suur filmikunst „Vabast rahast“ vastu ei vaata. Sellel on potentsiaali olla ideaalne otse-Netflixi toode, millesarnaseid tuleb igal nädalal otsekui vorste lihatööstusest. Õnneks on aga Rannu filmides alati sees mingi kodukootud knihv, ainult talle iseloomulik totrus, mis kisub ilusti kokku liimitud terviku just parajal määral liigestest lahti.

Seesugune kirjeldus pädeb vist üldse kogu Tallifornia toodangu puhul: filmid on paberil sirgjoonelised, lahjendatud ja lihtsustatud, kuid protsessi käigus keeratakse ootamatult paar nuppu maksimumi ja tekib mingi kummaline fluidum. Kõigis neis filmides toimetatakse pealtnäha sellises maailmas, mis on peaaegu meie reaalsuse sarnane – Tallifornia multiversum! –, aga midagi jääb kripeldama, kuskil on mingi viga sees. „Vaba raha“ on seejuures ilmselt kõige realistlikum ja normaalsem Tallifornia film, kuid mingi pehme naivism on siingi käivitavaks jõuks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/harjutused-iseseisvaks-eluks/
Viilup, K. (2023). Harjutused iseseisvaks eluks. Sirp, 8. sept, lk 36–37.

Martin Oja: „Mul on hea meel, et „Vaba raha“ on võrsunud insaideri sulest ja visioonist. Pole kindel, kas rahamaailmast kaugemale jääv stsenarist suudaks sedavõrd orgaaniliselt teemat kujutada, rääkida krüptokultuuri võludest ja valudest kohati muheda huumori, siis jälle eneseiroonia ja mõnusa küünilisusega (lapselaps paneb vanaema säästud finantsvõimenduse toel huugama ja sinna asi jääbki). Kui „Tähtsates ninades“ luuakse pinget peamiselt binaarses võtmes, siis „Vabas rahas“ on tegevusliine ja karaktereid rohkem, ent siingi kujuneb välja isa-poja, naise-mehe, võimude ja kelmide vaheline rindejoon. Mõnes stseenis on tunda, et lavastaja on katsetanud viimase kümnendi menusarjade stilistikat: ühe peategelase, küberavantürist Maximillioni (Miklós Bányai) Ida-Euroopa sidekick Branimir (Einar Kuusk) mõjub oma tüpaažiga viitena Jesse Pinkmanile seriaalist „Halvale teele“.

Näitlejate koosseis on ühtlasem ja annab välja isegi tugevama keskmise kui „Tähtsates ninades“. Juba mainisin orgaanikat: hoogsale jutustusstiilile vaatamata tuleb see välja just tegelaste repliikides, miimikas ja žestides – taas on tabatud midagi nii omast inimese (ja tänapäeva eestlase) olemises. Steffi Pähn ja Amanda Hermiine Künnapas mõjuvad naistegelastena niimoodi, et nendega lausa peab arvestama, Ivo Uukkivi karikeerib delikaatsel moel vana kooli pangameest, kes vastandub krüptohullusele ja seisab kaljukindlalt oma mikrotootlusega fondide eest. Ei puudu ka taksojuht (Mikael Meema), kellega Nassib Talebki hea meelega juttu puhuks. Tuusad minirollid teevad Peeter Koppel, Indrek Kasela ja lavastaja ise.

Eesti teeb Hollywoodile ühes kategoorias kindlalt ära: meil on nimelt kaks Matt Damonit, neil ainult üks. „Vabas rahas“ mängib Piusi-vendadest Märt, kes kehastab maapoisilikku progejat Taavit, kelle kaudu tuuakse dramaatiline iroonia ka seda filmi kandma. /---/

Ka „Vaba raha“ on märk uuest hingamisest eesti filmihelis. Hiphopi ja globaalse bassi produtsent Bert on Beats lõi nu-džässi, afrobiidi ja käreda kitarri-funk’i piiril kulgeva heliriba, mis astub dialoogi nii 70ndate lõpu ja 80ndate eesti filmisaundiga kui ka tänapäeva maailmaheliga. Filmi keskmes on pala, mis saadab Piusi rattasõitu: juba pelgalt sellistes komponentides nagu hipster, Kalamaja ja jalgratas on piisavalt hõllanduslikku, et osavalt varjata: loo seisukohalt pole sel rattasõidul suuremat tähtsust. Heliriba liigendavad järsud üleminekud, mis vastavad kohati filmi episoodidele. See on osa eelmainitud stilistikast, aga ka lühiajalise tähelepanuvõime ilming.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ninadest-rahast-ja-kiiruse-kirglikust-kergusest/
Oja, M. (2023). Ninadest, rahast ja kiiruse kirglikust kergusest [filmidest „Tähtsad ninad“ ja „Vaba raha“]. Sirp, 3. nov, lk 36–37, ill.

Tõnu Karjatse: „Rain Rannu asutatud Tallifornia näitas end selgi aastal sõltumatu filmitootja ja arvestatava erarahastajana. Tallifornia rahastusel valmis 2023. aastal isegi neli täispikka mängufilmi: Rain Rannu enda lavastatud „Lapsmasin” ja „Vaba raha” ning kaasrahastusel Rainer Sarneti „Nähtamatu võitlus” ja Tanel Toomi „Viimane vahipost”. Pooleldi ingliskeelsete „Lapsmasina” (valminud 2022, kinodes 2023) ja „Vaba raha” ühisnimetajaks on didaktilisus — mõlemad filmid käsitlevad ka nooremale vaatajale tänapäeva inforuumist tuttavaid teemasid, võttes vaikimisi ülesandeks hoiatada noori tehnoloogia arenguga seotud ohtude eest. Rannu on eesti filmis ilmselt ka esimene, kes tegeleb krüptoraha ja tehisaru temaatikaga, kusjuures esimesena on Rannu tunnistanud ka tehisaru kasutamist filmiloomes — „Lapsmasina” subtiitrite tõlked, graafiline disain ja muusika valmisid tehisaru kaasabil.

„Lapsmasin” viib peategelase, rabasse eksinud üheksa-aastase tüdruku (Anna Elisabeth Leetmäe esimene roll) tehisaru arendajate salapunkrisse, kus viimistletakse inimesest võimekamat tehisintellekti. Rannu astub siin dialoogi ka Stanley Kubricku/Arthur C. Clarke’i „Kosmoseodüsseiaga” („2001: A Space Odyssey”, 1968), tõstatades eesti filmis esmakordselt küsimuse tehisaru ülimuslikkusest. Vaatamata hüperboolselt naiivsele apokalüptilisele lõpule on „Lapsmasina” lugu ise lihtsa lineaarse ülesehitusega, mis on arusaadav ka põhikooli õpilastele. Suured küsimused väikestele vaatajatele. „Vaba raha” paneb aga väikese vaataja ette selliseid küsimusi, millele ei pruugi rahuldavat vastust saada ka vanematelt. Ehkki filmi tegevustik keerleb krüptoraha ümber, jääb digivaluuta toimemehhanism, selle tõus ja langus segaseks, hajuma kipub ka filmi fookus. Samas sobib „Vaba raha” mõttevahetuse algatuseks, et keeruline teema selgemaks rääkida. „Vaba raha” täidab oma ülesande, kui võtta seda õppefilmina krüptovaluuta ja hangeldamisega seotud riskidest.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.