Kallis kummitus (2024)

Leinav filmitegija räägib oma Kummitusega kesk muutuvat loodusmaastikku.

Film algab hilissuvel. Esimeste päikesekiirte paistmisel läbi hommikuse udu seguneb hüvastijätt parajalt tõrksa eitusega. Äkitselt jõuab tõde suure lainena kohale, kisub vihmale. Sügis toob endaga kaasa äreva püsimatuse. Aja kulg on liiga vali, liiga kiire, liiga selge. Ei jõua millestki kinni haarata, enne kui see on juba jälle läinud. Ämblik saab saagi kätte, kõik aeglustub. Nüüd on masendava tühjuse kord. Tunne on küll rahulikum, ent ikka sama lämmatav. Vaikse merega vastanduvad kivide ja lindude mustad kontuurid. Päike läheb looja. Kuutõus annab veidi jõudu ja hingamisruumi. Öösel hakkab lund sadama. Lõpuks suudab filmitegija oma Kummitust kogu tema valus ja ilus aktsepteerida.

Märksõnad: eneseavastus | isiklik lugu | lein | loodusmaastikud | Vaata kõiki »