Intiimne linn (2003)

Tootjafirma sünopsis

Dokfilmi lähtepositsiooniks on vene kirjandusklassiku Sergei Dovlatovi raamat “Kompromiss”, mis on kirjutatud kirjaniku emigratsiooniperioodil USA-s. Raamatus kirjeldab Dovlatov oma Tallinnas veedetud ajakirjanikuaastaid (1972-1976 ) – aega, mida ta ise nimetas “siseemigratsiooniks”.
Eesti film /Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 375.

Sergei Dovlatov

Sergei Dovlatov (3.09.1941 Ufaa - 24.08.1990 New York) - armeenia-juudi päritolu vene kirjandusklassk ja ajakirjanik. Õppis 1959-1962 Leningradi Riiklikus Ülikoolis soome keelt, kuid katkestas õpingud ja võeti nõukogude armee sundteenistusse, kus ta 1962-1965 teenis NSV Liidu Siseministeeriumi sisevägedes vangivalvurina Komi ANSV-s. Pärast sõjaväge töötas ajakirjanikuna ning alustas kirjanduslikku tegevust. Ta kuulus Leningradi kirjanike rühmitusse "Linlased" ("Горожане").
Elas aastail 1972–1976 Tallinnas, töötades ajalehe "Sovetskaja Estonija" reporterina. Seda ajajärku käsitleb ta jutustuses "Kompromiss" (New York, 1981, e. k. 1995). Aastal 1976 kolis Dovlatov tagasi Leningradi, kus töötas ajakirjas "Kostjor".
Nõukogude Liidus ei õnnestunud Dovlatovil ühtki raamatut avaldada, samuti nurjus see tsensuuri tõttu Eesti NSV-s. Tema jutustuste kogumik pidi ilmuma kirjastuses Eesti Raamat, kuid tiraaž hävitati KGB käsul. Dovlatovi teosed levisid samizdati kaudu. Selle eest, et teda avaldati lääne venekeelsetes ajakirjades, heideti ta välja NSV Liidu Ajakirjanike Liidust.
1978. aastal emigreerus Dovlatov Ameerika Ühendriikidesse, New Yorki. Sealgi tegeles ta publitsistikaga, muuhulgas oli tal 1980ndatel autorisaade Raadio Vaba Euroopas – Vabadusraadio vene programmis. New Yorgis asutas ta koos sõpradega 1979 venekeelse nädalalehe Novõi amerikanets (Новый американец, Uus Ameeriklane), mis suleti 1982. aastal. Dovlatov suri New Yorgis 1990. aastal südamepuudulikkusse ja on maetud Mount Hebroni kalmistule.

Sergei Dovlatov on väitnud, et elada on võimalik ainult kolmes linnas - Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.
Talle on paigaldatud mälestustahvel Tallinnasse Vabriku tänav 41 seinale, kus ta oma Tallinna-perioodil elas.
Alates 2011. aastast toimub Tallinnas Dovlatovi Päevade nimeline kirjandusfestival.

Sergei Dovlatovi teoseid eesti keeles

„Kompromiss. Meie omad“. Vene keelest tõlkinud Vilma Matsov; värsid tõlkinud Lembe Hiedel; järelsõna: Jelena Skulskaja. Tallinn: Kupar, 1995.
„Vertikaalne linn“. Tõlkinud ja saateks: Ott Arder – Looming, 1998, nr 8, lk 1171–1188.
„Riiklik kaitseala“. Tõlkinud ja järelsõna: Vilma Matsov. Loomingu Raamatukogu, 1998, nr 29/30.
„Leivatöö. Võõramaa naine“. Tõlkinud Jüri Ojamaa, värsid tõlk. Mati Soomre. Tallinn: Hotger, 2006.
„Tsoon. Vangivalvuri märkmed“. Tõlkinud Jüri Ojamaa, Tallinn: Tänapäev, 2006.
„Kohver“. Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tallinn: Tänapäev, 2007.
„Kompromiss. Riiklik kaitseala“. Tallinn: Tänapäev, 2011.

Sergei_Dovlatov, et.wikipedia.org/wiki/Sergei_Dovlatov (07.03.2013).

Dovlatovist lähemalt:
Genis, A. (2013).  Dovlatov ja tema ümbrus. Vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Toomas Kall. Loomingu Raamatukogu, nr 6–8.
Pesti, A. (2004). Kompromissi kommentaarid.  Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 120-122.

Filmi saamisloost

"Intiimne linn" valmis 2003. aastal ja see oli noore dokumentalisti kolmas dokk. Sellest, kuidas ta jõudis Dovlatovi juurde, räägib Kristiina Davidjants oma filmi esilinastuseelses intervjuus järgmist:

"Minu ema ostis umbes kümme aastat tagasi Balti jaama tagant ühe krooni eest Dovlatovi venekeelse jutustustekogu. Leides sellest ka "Kompromissi", sai ta šoki, kui hästi on niivõrd kontsentreeritud kujul raamatusse kinni püütud nõukogude olustik, ühtlasi sundis ta kõiki lähikondseid raamatu läbi lugema. Lugesin siis minagi ega ole seda tänaseni kahetsenud.
/---/
Põhjus, miks ma filmi tegema hakkasin, ei peitu siiski üksnes tahtmises populariseerida üht vene kirjanikku, kes on elanud Eestis. Pigem on tegu katsega lahti mõtestada nõukogude aja kogemust."

Dokumentaalset proosat esindav "Kompromiss", milles on üsna pikantsel moel jäädvustatud moonutatud nimedega, kuid äratuntavatena paljud kirjaniku teekaaslased tema 1970ndate Tallinna-perioodist, nägi ilmavalgust 1981. aastal New Yorgis. Küsimusele, kui altid olid raamatu prototüübid 22 aastat hiljem kaamera ees rääkima, vastab Davidjants nii: "Siin on vastus ühene. Kõik vene rahvusest osalised, kelle poole pöördusin, on mu filmis olemas, ainus eestlane, kelle poole ma pöördusin, mind kuulda ei tahtnud."
Tuumalu, T. (2003). Intrigeeriv film vene geeniusest [intervjuu Kristiina Davidjantsiga  dokumentaalfilmi "Intiimne linn" esilinastuse puhul]. Postimees, 17. dets, lk 16.

Film jõudis ekraanile 18. detsembril 2003 Tallinna kinos Sõprus. Teos on pälvinud preemiaid mitmetelt filmifestivalidelt.

Põhjalikumalt:
Davidjants, K. (2003). Intrigeeriv film vene geeniusest [Kristiina Davidjantsi  intervjuu T. Tuumalule oma dokumentaalfilmi "Intiimne linn" esilinastuse puhul]. Postimees, 17. dets, lk 16.
Ulfsak, M. (2004). Kristiina Davidjants usub rahvaste sõprusesse [Dovlatovist jutustava dokumentaalfilmi "Intiimne linn" saamisloost. Lisaks Andres Maimiku ning Marianne Kõrveri kommentaarid Kristiina Davidjantsi isikule]. Eesti Ekspress: Areen, 5. veebr, lk B10.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: ""Intiimne linn" /.../ ei ole mitte ainult väärtuslik kultuurilooline dokument kuulsast kirjamehest, kes on jäädvustanud Tallinna "maailmakaardile", vaid ka ajastuportree 1970ndate Eestist"
Tuumalu, T. (2003). Intrigeeriv film vene geeniusest [intervjuu Kristiina Davidjantsiga  dokumentaalfilmi "Intiimne linn" esilinastuse puhul]. Postimees, 17. dets, lk 16.

Arvo Pesti: "Davidjantsi sümpaatne dokumentaalfilm on Dovlatovi Tallinna-seiklusi käsitleva jutustuse "Kompromiss" kommentaarid. Taustaks läbimõeldult valitud ja suurepäraselt monteeritud kaadrid tolleaegsest linnast. Film kajastab hästi ajastut, intervjueeritavate jutud on sageli kantud nostalgiast, kuid see on igati mõistetav. Noore režissööri suhtumine jääb meeldivalt neutraalseks, hoolimata sissetungist filmi tegevusse. "Intiimne linn" koosneb "Kompromissi" tegelaste prototüüpide käsitlemisest ja taustade avamisest. Samas säilib dovlatovlik groteskne huumor, avaneb nõukogude intelligendi absurdne olemine. Enamasti moonutatud nimedega reaalsed tegelased on otsekui "prepareeritud küülikud", nagu raamatu ja filmi üks tegelasi õiglaselt täheldab".
Pesti, A. (2004). Kompromissi kommentaarid.  Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 121-122.