Kas tunned maad... (1931)

1931. aasta märtsis tuli ekraanidele Theodor Lutsu vaatefim Eestist „Kas tunned maad...“, arvult teine ülevaatefilm Estonia-Filmi „Filmikaameraga läbi Eesti“ järel. Algselt 10-osaline ja 2500 meetrit pikk film nõudis kaks suve pingsat tööd. Filmi tegemise ajal kirjutas Rahvaleht, et see valmis välisministeeriumi tellimusel arvestusega näidata seda nii üksikosadena kui tervikuna.
Kuigi filmiga loodeti meelitada suuremal hulgal turiste Eestisse, oli selleks ajaks filmis kui eestlastele enestele oma kodumaa avastamise vahendis äratundmisele jõudnud laiem avalikkuski. /---/ Et Eesti-aineline dokumentaalfilm tõepoolest pälvis vaatajate tähelepanu, näitab filmi pikk demonstreerimisaeg Tallinna kinos Modern: põhifilmina 7, üldse 11 päeva.

Erinevalt Estonia-Filmi linateosest oli Lutsu ülevaatefilmi sisse toodud ka mänguline osa. Filmi algus kujutas karistussalkade tegevust Eestis 1905. aastal. Aineks sellele oli Aino Kalda novell „Bernhard Riives“ – poollegendaarne lugu talumehest, kes ei lasknud end karistussalkadel peksta, valides surmanuhtluse. /---/ Bernhard Riivesena esines filmis Osvald Lipp, parunit mängis Ferdinand Pettai, karistussalga ülemat kehastas Arnold Vaino ja ohvitseri Vambola Kurg.
Filmist „Kas tunned maad...“ on säilinud 500 m dokumentaalvõtteid.

Film esinastus Tallinna kinos Modern 23. märtsil 1931. Kino reklaamkuulutuses (Päevaleht, 24.03.1931) märgitakse muu hulgas: "See on, nii öelda, Eesti filmitööstuse pärl. Ta ei paku küll ei kulda, hõbedat, ei seedreid, ei palme, vaid näitab ühe väikese kangelasliku maa saatust ja alalisi võitlusi oma vabaduse ja olemasolu eest ja seda, mida on saavutatud visaduse ja kuulsa Eesti jonniga...".

Arvustused olid filmi suhtes heatahtlikud. Rasmus Kangro-Pool kirjutas Päevalehes 23. märtsil 1931: "Looduse ilu mererandadega ja mägiste Võrumaa maastikega, jõed, kosed, maanteed ja metsad. Üksikasjus ja panoraamides, meie linnad ja väärtuslikud ehitused üle maa /.../ meie inimesed töötamas, pidutsemas, tantsimas, sportimas - kõik need on ühendatud põnevaks tervikuks...". Arvustaja hindas kõrgelt ka filmi kasvatuslikku ja teabeväärtust - "paarkümmend aastat koduloo tunde koolides ei õpeta meid tundma kodumaad nii, kui paar tundi selle ekraani ees." 

Paas, V. (1987). Ajahetked. Eesti dokumentaalfilm 1920-1940. Tallinn: Eesti Raamat, lk 42-45.