Kümnevõistlejad (1971)

Filmi moto

Sport õpetab ausalt võitma.
Sport õpetab väärikalt kaotama.
Niisiis õpetab sport kõike - õpetab elu.
E. Hemingway

Režissöör Hans Roosipuu meenutab

„Näiteks Gennadi Alp (Tallinnfilmi peainsener – M. T.) suhtus väga hästi sporti. Kui stuudio sai 1000-se objektiivi, siis Alp tõi selle meile. Ja mis need filmid veel hästi vaadatavaks tegi, oli see, kui võtad eest. Suures plaanis. Sportlane jookseb 100 meetrit ja kogu aeg on nägu näha. Tavaliselt aga võeti külje pealt. Ma mäletan, kui esimest korda selle 1000-sega filmisime, siis läks pala vastuvõtul lõugamiseks. Mis kuradi sport see on — jookseb koha peal! Arvo Vilu aga oli minu assistent ja ta suutis hoida pildi kogu aeg teravana. Käsitsi keeras! Ja… ja… kui me tegime Peebuga (Peep Puksiga — M. T.) „Kümnevõistlejaid” (1971), siis kasutasime seda objektiivi väga palju.“
Taevere, M. (2014). Vastab Hans Roosipuu. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 9.

Väljavõtteid toonasest ajakirjandusest

Uno Heinapuu kokkuvõte Moskvas Kinematografistide Liidus toimunud arutelust Eesti dokumentaalfilide üle: „25. ja 26. jaanuaril toimus Moskvas Kinematografistide Liidus Eesti dokumentalistide päev. «Tallinnfilm» demonstreeris pealinna filmitöötajaile ja kriitikutele kaheksat 1970. ja 1971. aastal loodud dokumentaalteost. Seekord ei koostatud kava mitte niivõrd viimaste aastate paremikust, vaid püüti esindada kõiki dokumentalistikaga tegelevaid režissööre. See printsiip tõi programmi mitmekesisust nii loojakäekirja kui ka taseme poolest. Kahjuks ei lubanud aga valitud filmid («Eesti NSV», «Okkaline rada», «Tühi aeg», «Veel kord kevadest», «Üks öö», «Rikas anne», «Kümnevõistlejad» ja «Leelo») anda täielikku ülevaadet meie filmi- publitsistikast ega ka kõigist probleemidest, mis on seotud dokumentalistide loominguga. Seega haaravad mõtteavaldused ainult nimetatud ekraaniteoseid. /---/

Muusika ja muusikaline kujundus, «Tallinnfilmi» dokumentaalteoste tugevamaid külgi, ei lubanud seekord põhjalikumat analüüsi, sest kõigi originaalmuusikaga filmidele oli kirjutanud muusika üks ja sama helilooja. Kiideti küll meisterlikult illustreerivat, pilti toetavat ja täiendavat kujundlikku muusikat («Kümnevõistlejad», «Tühi aeg» — helilooja Kuldar Sink), kuid sealsamas sooviti muusikalt meloodiat, soojust, emotsionaalsust. Liigselt konkreetne ja vihjav muusika olevat isegi vananenud, läbitud etapp. Tänapäeva dokumentalistikas püütavat uuesti meloodia poole (Galin). /---/

«Kümnevõistlejad» (režissöörid H. Roosipuu ja P. Puks) on paljude spordifilmide hulgas mitmeti omalaadne. Siin pole eesmärgiks näidata sporti, hüpet või tõuget, vaid sportlast, tema psüühikat, keskendumist, pingutusi, elamusi. Film on terviklik (Levitan). Sportlast näeme ebaharilikust vaatenurgast, milles ongi suuremaid õnnestumisi (Kremljov). Palju häid momente, tugevat vaatlemist-jälgimist, kuid vahel katkeb side hästi tabatud momendi ja filmi mõtte vahel (Rošal).“
Heinapuu, U. (1972). Dokumentalistika arvustustules [filmidest «Eesti NSV», «Okkaline rada», «Tühi aeg», «Veel kord kevadest», «Üks öö», «Rikas anne», «Kümnevõistlejad» ja «Leelo»]. Sirp ja Vasar, 4. veebr.

Leo Ilves "Tallinnfilmi " dokumentaalfilmide festivalist Rakvere Filmiklubis: „Rakvere Filmiklubi tegevus on tähelepanu äratanud üleliidulises ulatuses. Klubi liikmeskonda kuulub praegu 250 asjahuvilist, kes arendavad juba aastaid õhinal ning agaralt sõprust filmikunstiga. Klubi üheks suurürituseks on iga-aastased «Tallinnfilmi» dokumentaalfilmide festivalid. Tänavu sai see teoks kuuendat korda. Huvipakkuv on meenutada, et eelmised viis on Rakvere filmisõprade hinnanguid mööda nonde aastate dokumentalistika paremateks teosteks tunnistanud 1967. a. filmid «Anton Starkopf», «Maailmaparandajad» ja «Memento!», 1968. a. — «Inimene ja loodus», «Tallinna mosaiik», «Ma olen valmis, ma lähen», 1969. a. — «Eduard Viiralt», «511 paremat fotot Marsist», «Pärnu», 1970. a. — «Enderby valge maa», «Koduküla», «Veel kord kevadest», 1971. a. — «Jääriik», «Leelo», «Suur kontsert».

Traditsiooniliselt oli «Tallinnfilmi» mullune dokumentalistika arutlustules ka nüüd. Nagu varematel aastatel, võttis festivalist seekordki osa Sverdlovski filmiklubide esindaja. Kinnine hääletus (miinuspunktide süsteem) kujundas VI festivali edetabeli. Avaldame selle täielikult: 1. «A. H. Tammsaare» (131 miinuspunkti), 2. «Kümnevõistlejad» (167), 3. «Eesti metsloomad» (178), 4. «Okkaline rada» (208), . 5. «Sipelgad» (246), 6. «Eesti NSV» (251), 7. «Tormipoeg» (270), 8. «Eldoraado» (297), 9. «Tere, Gruusia!» (321), 10. «Rikas anne» (326), 11. «Tühi aeg» (355), 12. «Lõhestatud taevas» (358), 13. «Savikülast tsemendilinnaks» (433), 14. «Meile tuli Hannes» (433), 15. «Läbinähtud nähtamatud» [487), 16. «Töö ja võitluse lipu all» (532). Selline oli Rakvere Filmiklubi liikmete arvamus «Tallinnfilmi» dokumentalistide filmiaasta tulemuste kohta. Vaadatud ekraaniteoste arutamisest võtsid osa ka «Tallinnfilmi» töötajad. Palusime rakverlaste foorumit kommenteerida stuudio dokumentaalfilmide toimetajal Leo Ilvesel.

Paremuselt teiseks hinnati P. Puksi ja H. Roosipuu «Kümnevõistlejad». Tähelepandav on selles sportlase näitamine lähivaates, võidu nimel tehtavate pingutuste ja nende raskuste esiletoomine. Samal ajal äratas film diskussiooni selles laadis inimese ekraanile toomise võimalustest ja piiridest.“
Ilves, L. (1972). Filmidokumentalistika vaataja ees. Sirp ja Vasar, 25. veebr.

Olümpiavõitja Nikolai Avilovi arvamus filmist üleliidulisel spordifilmide festivalil Odessas: „IV üleliidulise spordifilmide festivali paigaks oli valitud Odessa. Elavat vastukaja leidis Odessas ka meie kineastide töö - "Tallinnfilmi" viimased spordifilmid "Kümnevõistlejad" ja "Lumi ja liiv". Allpool toome ära ajalehes "Sovetski Sport" avaldatud muljed "Kümnevõistlejate" kohta. /---/

Film "Kümnevõistlejad" algab isemoodi vändatud sprindiga. Filmi loojate E. Teemäe, H. Roosipuu ja P. Puksi kaamera võttis sportlasi suures plaanis ja me nägime kümnevõistlejatest vööportreesid. Nad jooksid sadat meetrit. See rakurss võimaldas näha detaile, mis muidu paratamatult kaovad sprindi peadpööritavasse kiirusse - stardis võidetud sentimeetreid, jooksjate kangekaelset püüdlikkust ja indu...

Odessa Ohvitseride Maja saalis süttis mõne minuti pärast tuli ja olümpiavõitja kümnevõistluses Nikolai Avilov alustas oma kommentaari:  /---/

"Ennekõike nägin ma selles filmis ausat ja täpset jutustust ühest raskemast ning huvitavamast kergejõustikualast. Isegi need, kes pole kunagi käinud staadionil, mõistavad "Kümnevõistlejaid" vaadates, et meie ala nõuab sportlaste kõikide füüsiliste omaduste sünteesi - jõudu ja sitkust, kiirust ja vastupidavust, teravust ja elastsust. Ja veel kanget iseloomu. Minust arust on see film tehtud eelkõige näitamaks kümnevõistleja iseloomu, tema oskust koondada kogu oma tahe, anda kõik võidu heaks. /---/

Kuid minu arvates on filmis veidi ülearu tähelepanu pööratud kümnevõistlejate kurnavale tööle.
Muidugi, see ala pole hapra keha ja hingega inimestele. Ent ta toob nii mulle kui ka paljudele mu kolleegidele mitte millegagi võrreldavat rõõmu - rõõmu võistelda paljude tugevate vastastega, rõõmu neid võita. Kui võistlused ja treeningud oleksid ainult raske ja kurnav töö, keda võiks siis sport üleüldse ahvatleda?

Ning üleüldse pannakse paljudes spordifilmides, mida ma viimasel ajal olen vaadanud, liiga suur panus sellele, et näidata, kuidas sportlane suudab "ületada ennast". Ent sportlane mitte ainult ei ületa ennast, ta ka avastab ennast, tunnetab oma tugevust. Selles ongi sportimise üks suuremaid rõõme. Aga kui võistlemine ei pakuks rahuldust, kui sportimine ei valmistaks rõõmu, siis polekski ju sporti."
Avilov, N. (1972). Kümnevõistleja "Kümnevõistlejatest" [ajalehest Sovetski Sport]. Spordileht, 1. nov.