Lõikus (1984)

Filmi valmimine

Ettevalmistusperiood: 11.03. - 19.03.1984
Võtteperiood: 20.03. - 08.04. ja 13.04. - 09.05.1984 Tallinnas, 10.04. -11.04.1984 Moskvas,
22.05.- 23.05.1984 Kaunases
Montaaž: 25.05. - 13.06.1984
Üleandmine: 14. juuni 1984
Filmi maksumus: 21 070 rubla

Linastusluba nr MB-04572 väljastati filmile 26.06.1984: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga 31.12.1985.
Allikas: ERA.R-1707.1.2330: Dokumentaalfilmi "Skalpell südames" lepingud, aktid, eelarve, kalkulatsioon.

Filmist ajakirjanduses

Tarmo Teder: "Uudset ja tervikut hõlma­vat lähtepunkti leidmata, tuli Peep Puksi dokumentaalfilmi „Lõikus“ vahendada vana tuntud meetodiga — ümber jutustada ekspositsioon ja segada seda subjektiivse, kuid mittemoonutava arutlusega. Teisalt tingis arvustajalt kommentaaridega referaadi asjaolu, et mitte kõik lugejad pole filmi vaadanud. Ja veel: mida ikka lisada koronaarkirurgia pingelisele argipäevale, millest ilma üledramatiseerimata räägib ka film. Kunstlikke ja ki­revaid väljamõeldisi see film kujutatavale külge ei poogi. Nõnda tuleb ka kirjutajal kaasa minna filmi kui „toitva aine“ primaarsusega, kohandada end selle olemuslikkusega ning hiljem teose üllatuslikes momentides tõdeda, et pole see reaalsus nii masendav sugugi. Kui hapud tahes, aga ka tema põllul kasvavad viinamarjad!

Igal filmimisel on kusagil oma piirid. Kui lähedale võib kaameraga südamele minna, jäägu võtjate otsustada. Enamiku „Lõikusest“, mis küll rõhutatult argine, kuid mitte igav, uskusin ekraanil nähtava ja tegeliku elu täielikku vastavusse. Selles mõttes on „Lõikus“ dokument, mida hulk meie dokumentaalfilmi laia žanrisse hõlmatud teoseid ei ole. Puksi filmi kohta võib öelda, et see on ühe piirsituat­sioonis tehtava töö reportaaž, milles omakorda näitamist eriti vääriv valikuliselt esile toodud.

Epiloogis enne tiitri „Lõikus“ ilmumist näeme kardiograafi ekraanil troostitut sumbumist — impulsside amplituud madaldub nullteljele, uuritav süda seiskub ja ini­mene sureb. Ent kogu järgnev film ise avab meile vastupi­dist — võimalust ellu jääda. Ja tänavatel ulguv kiirabi tormabki üle ristmike haigla poole, mille kardioreanimatsiooniosakonnas avaneb ini­mesel südame ülesütlemise korral võimalus edasi elada. Nikolai Šarubini kaamera on pikalt-pikalt võtnud rataskanderaami lükkamist läbi koridoride. Domineerivad sünged, lausa hämarmustad toonid, mis rõhutavad surma haaret. Südamevaakuja transportimisel kiirgub mustvalges filmis lootust vaid akendest ja valguslampidest — sümboolsetest eluküünaldest. Seejärel, selles pika nimega ja keeruliste seadmetega osakonnas, muudetakse haige seisund püsivaks. Kullipilgulise kardioloogi silmad valvavad südame sondeerimist — infarkti seiskamise protseduuri, mille käigus viiakse pärgarterisse trombi 80-protsendiliselt lahustav vahend. Atakki pidurdades on vaja võita aega opereerimiseks, mis toimub haige nõusolekul. Nii sondeerimise kui ka hilisema opereerimise ajal lisavad spetsialistid oma lakooniliste kor­ralduste ette või taha mahendava sõna „palun“. Vaadates nende toimingute sünkroonsust ja välist vaoshoitust, on närviline pinge pidevalt tunnetatav. Olukorrast õhkub kõikumist elu ja surma vahel. Inimese tulevik on arstide kätes ja saatuse kaalud peavad oma poolehoiu kindlalt fikseerima. Kolmandat teed ei ole. Kiirabihaigla mitmenda-setmenda korruse aknast (vertikaalist teravalt alla) ongi näi­datud varitsevat situatsioonimuutust: kohapealsest morgist kantakse välja sark. Rahumäe pole sealt kaugel. Ent võitlus ja töö jätkuvad. Kalmistukandidaat lõigatakse lahti ja südame seiskamise tõttu lülitatakse maksimaalselt 120 minutiks sisse vereringeaparaat. Kliinilise surnu süda võetakse peopesale!! „Jumal temaga. Läksime!“ Järgnevad täpsed, otsustavad lõiked, misjärel arter aetakse korda ning juba näemegi juuspeeni õmblusi. Corona saab jälle südame omaks, aga kui vatsakesed organismi jõul ise ei käivitugi, süstitakse südamele elektrilöögiga takt uuesti sisse. Kui see püsivaks muutub, näib inimene aastateks päästetud olevat.

Võrreldes sondeerimisega, kus valitses nimetu pinge ja argipäevatöö rutiingi, oli opereerimine dramaatilisem. Ko­hatine negatiivne ilu (seisatatud süda, mis pärast ise tööle ei hakka) tingis uue närvi­lise tundekvaliteedi. Mõneti müstilisena mõjus filmis intervjueeritav opereeritu, aga lõikuslaua nägemuse täpsuse tõttu kirjutaja noa alla küll ei kipu. Kas elu ja surm olid operatsioonihetkedel teinetei­sele lähemal kui sondeerimise ajal või kiirabis või ratasraamil? Ei või teada. Igatahes vastutuse aste tundus opereerimisel kõrgem olevat, mis aga ei tähenda, et see sondeerimi­sel madal olnuks. Vahe on väike, aga kui kriteeriumiks on inimene, siis on pisimgi muutus tähtis. Sest terve teekond kokkuvarisemisest ülestõusmiseni on ju lõpuks oma kulminatsioonides ühtne, ast­meliselt laabuv, kus pisimgi viperus võib otsustav olla. Ettevaatlikkust, väärikust ja püha ameti värisevat kainust oli kirurgi ja ta abiliste filmi püütud lausekatketest küll kuulda. Ühte prof. A. Linkbergi õpilast märkis film eral­di — Toomas Sulling. Teose lõpus polnud kahtlust, et koronaarkirurgia on üks loomingulisemaid kirurgiaharusid ning südame pärgarteri operatsioonid peegeldavad ilme­kalt rahva kultuuri ja vaimset arengutaset."
Teder, T. (1984). Elu ja surma vahel [filmist "Lõikus"]. Sirp ja Vasar, 19. okt, lk 7, foto.