Nõukogude Eesti (1946)

Stalini preemiate andmisest väljapaistvate tööde eest kunsti ja kirjanduse alal 1946. aasta eest
Kroonika-dokumentaal- kinematograafia alal

ESIMESE JÄRGU PREEMIAD 100 000 RUBLA SUURUSES:
Lidia Ilja t. Stepanovale, režissöörile, Semjon Semjoni p. Školnikovile, operaatorile, Vladimir Ernesti p. Tombergile, operaatorile, filmi „Nõukogude Eesti" eest.
Stalini preemiate andmisest väljapaistvate tööde eest kunsti ja kirjanduse alal 1946. aasta eest (1947). Sirp ja Vasar, 14. juuni.

Filmist Kadri Kanteri magistritöös

12. aprillil teatas NSVL kinematograafia minister Bolšakov Karotammele, et täismetraažilise kunstilise dokumentaalfilmi „Nõukogude Eesti“ tootjaks on Moskva määranud Dokumentaalfilmide Keskstuudio koos Tallinna stuudioga. Palveks Karotammele oli osutada võimalikku kaastööd ja abi 13-liikmelisele loomingulisele kollektiivile eesotsas reţissöör Lidia Stepanova ja filmidirektor Boris Lakmaniga. Nüüd asus kogu Nõukogude Eesti korraldama filmivõtteid – käske ja juhtnööre jagati kõigile, neid tuli nii Moskvast, EK(b)P KK-st kui ka ENSV MN-st. „Kunstilisele dokumentaalfilmile“ tuli leida konsultant (s.t leitigi – Paul Rummo), kõik maakondade ja linnade TK-d pidid abiks olema teatrietenduste (ooper, draama) ülesvõtmisel, organiseerima isetegevuslaste masse (laulud-tantsud) ja kehakultuurlaste masse. Õhuvõteteks eraldati Stepanovale lennuk, sadamas ja lahel ootasid kaatrid. Võttetehnika, valgusaparatuuri, võttegrupi veoks said korraldusi raudtee ja Vene tänava autoremondi artell Sirp ja Vasar. Kõikidele Stepanovale neljaks kuuks eraldatud veo- ja sõiduautodele anti 4 tonni bensiini ja 0,5 tonni kerosiini. Hendrikson sai käsu majutada kinomoskvalased Võõrastemaja Trusti kaudu Tallinnas hotelli, kõikjal ja kõigil tuli võttegrupp kindlustada „toiduainete ja eluasemega normaalseks tööks“. Filmidirektor Lakman arvati maist novembrini Tallinna Kinostuudio koosseisu, palka sai aga endiselt Dokumentaalfilmide Keskstuudiost.

Ja kunsti sai rohkem kui küll. Selle filmipeo lõpetas ametlikult Veimeri tänukiri Bolšakovile, milles avaldati tänu kogu kollektiivile – Stalini preemia laureaatidele S. S. Školnikovile ja V. E. Tombergile, ennekõike aga B. V. Lakmanile ja südamest L. I. Stepanovale. Saime, mida tahtsime:

„Film annab edasi eesti rahva elu, võitlust ja tööd, kultuuri ja rahvakombeid. […] näitab mitme sajandi pikkust võitlust verejanuliste teutooni rüütlitega. Näitab eesti rahva ajaloolist sõprust suure vene rahvaga ja seda suurt abi, mida vene rahvas ja teised vennasrahvad pidevalt osutavad eesti rahvale rahvamajanduse ülesehitamiseks, mis sai barbaarselt rüüstatud saksa okupantide poolt. Film on tähtsaks kasvatusinstrumendiks ja kindlustab sõprust NSVL rahvaste vahel.“ 1947. aasta juunis määrati „Nõukogude Eesti“ loomingulisele kollektiivile (L. Stepanova, V. Tomberg ja S. Školnikov) esimese järgu Stalini preemia. Dokumentaalfilmide Keskstuudio operaatoritele Tombergile, kes 1945. aasta detsembrist tuli Tallinna kinostuudio palgale, ja Školnikovile oli see teine stalinlik preemia, Lidia Stepanovale aga alles algus.

Kanter, Kadri (2014). Eesti NSV kinematograafia ministeerium 1946-1953: eellugu, tegevuse põhisuunad ja likvideerimine. Magistritöö. PDF. Juhendaja: prof. Tõnu Tannberg. Tartu Ülikool: Filosoofiateaduskond: Ajaloo ja arheoloogia instituut: Eesti ajaloo osakond.

Vastab Semjon Školnikov (intervjuu Jaan Ruusile):

Kuidas te Eestisse tulite? Või on õigem küsida: sattusite?

Sattusin Eestisse tõepoolest juhuslikult. Mind kutsus operaatoriks filmi juurde "Nõukogude Eesti" selle režissöör, moskvalanna Lidia Stepanova. Oli 1946. aasta. Stsenaristideks olid Paul Rummo ja Moskva ajakirjanik Ilja Batšelis. Sõitsin Tallinna ja äkki meenus mulle, et olin Moskvas tutvunud Eesti neiuga. 1945. aastal korraldati Moskvas kehakultuurlaste paraad, neiu Zinaida Vesselova, baleriin, osales sellel. Ja kui tulin siia, otsisin ta üles. Ta töötas filmilevis. Stepanoval oli vaja tõlki ning Zina oli varem töötanud firmades "Üksfilm" ja "Paramount". Ning ma armusin temasse. Sõitsime pärast filmi koos Moskvasse. Sõja ajal läks mul korter käest ära ja pärast sõda sain Moskvas ühe toa. Elasime siis selles ühes toas ja kui Zina, siis juba minu abikaasa, poeg Viktorit ootas, 1947. aastal, palusin ma Moskva täitevkomiteest teist tuba. Olin Stalini preemia laureaat ja sain suurepärased iseloomustused. Kuid paari nädala pärast anti mulle mingi standardne paber, kus oli öeldud, et seoses raske olukorraga elamispinna asjus pole võimalik minu taotlust rahuldada. See solvas mind rängalt. Zina aga ütles mulle: "Meil läheb hea korter Tallinnas kaduma. Kolime sinna." Kohtasin Moskva stuudios uut Eesti kinoministrit Olga Lauristini, kes ütles, et tahab just minuga kohtuda. Ta teadis, et minu abikaasa on Tallinnast, et tal on Tallinnas korter. Lauristin nimetas minu Tallinna kolleegidena Vladimir Tombergi ja Vladimir Parvelit, keda ma juba tundsin. Lauristin küsis: "Tulete siis Tallinna?" "Jah," vastasin mina. - "Annate sõna?" - "Annan sõna."

Tallinna tulekul olite siis juba Eestit filminud?

Mul olid filmid "Nõukogude Eesti" (1946), "Nõukogude Leedu" (1947), "Võitnud maa päev" (1947), "Rahu kaitsel" (1947) - kõik täispikad filmid. Muidugi olin ma "Nõukogude Eesti" filmimisel külaline, elasime hotellis "Euroopa". Sõitsime koos Mihhail Prudnikoviga, operaatoriga, siia 5. mail 1946. Siis läks Eestisse tulemiseks veel vaja lube. Mäletan, et esimene filmivõte oli Vabaduse väljakul 9. mail, täpselt aasta pärast sõja lõppu. 1947. aastal sain Ilja Kopalini käest ettepaneku filmida Eesti episood filmi "Võitnud maa päev". Tallinn, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva. Mul oli kaasas kiri Nikolai Karotammele. Ta võttis mu vastu öösel kell 12. Stalini ajal töötati ka öösiti, sest Kremlist võidi igal ajal helistada ja tuli valmis olla. Karotamm oli lennukas inimene ja maalis kauneid tulevikupilte. Ta andis käsu mulle auto anda ja kõik läks normaalselt. Enne võtteid pidin ära käima veel NKVD-s. Näitasin ametlikku kirja ja mind paluti oodata. Tuleb üks mees ja küsib: "Kas te Tallinna Kinostuudios kedagi teate?" Muidugi ma teadsin Parvelit ja mõnda veel. Aga ma küsisin siis: "Miks Konstantin Märska stuudios ei tööta?" Olin kuulnud, et NKVD ei anna talle tööluba, kuigi ta oli "Elu tsitadellis" juures olnud teine operaator. "Enkavedeelane" läks teise tuppa, tuli tagasi toimikuga ja ütles: "Meil ei ole mingeid pretensioone." Ja ma otsisin üles Konstantin Märska ning soovitasin tal minna tööle 'Tallinnfilmi". Kui vihjatakse NKVD-le, siis palusin viidata minu jutuajamisele. Et teda tööle ei võetud, see oli stuudio isetegevus. Võimalik, et tollane stuudio juht Vladimir Parvel ei näinud heal meelel enda kõrval oma kolleegi "Eesti Kultuurfilmist" ja kartis, et mees võib tema endise elu kohta midagi öelda. Ma tundsin hästi Vladimir Parvelit. Ma ei tea, kuid Parvelil olid kõige paremad suhted oma endise šefi Konstantin Märskaga. Seda kinnitab fakt, et Parvel oli soe režissöör, kes pärast Märska surma tegi oma õpetajast filmi ("Okkaline rada"). Pärast igatahes tegi Märska stuudios filme. Tal oli n-ö puhas elulugu, saksa ajal ta stuudios ei töötanud.
/---/
1946. aasta "Nõukogude Eesti" oli romantiline. Kasutasime Konstantin Märska vanu võtteid, mis olid tehtud Rakvere lossist ja rüütlitest. Näiteks pulmaepisood, kus üliõpilased Võru-Kubijal abiellusid, tuli välja liigutav. Hilisem "Nõukogude Eesti", 1950. aastal, mis sai koos teistega auhinna Cannes'is, oli kuivem ja rohkem politiseeritud. Stsenarist Ilja Batšelis ja režissöörid Jossif Gindin ja Vladimir Tomberg olid väga kuivad mehed.

Võib-olla oli aeg ka kitsamaks tõmbunud?

Võimalik. Tean, et Goskinol olid filmi asjus pretensioonid. Esimeses "Nõukogude Eestis" olid paljud asjad veel uudsed. Elus on mul alati õnnestunud see, mida olen teinud eksprompt. Kui sõitsime Võrru, ei teadnud me pulmadest veel midagi. Režissöör sattus võimalusest vaimustusse, aga minu assistent, kellega elasime hotellis "Euroopa", ütles, et pole filmi, jätsin selle Tallinna. Ta pidi Tapa kaudu Tallinna sõitma ja selle ära tooma. Aga juba valmistuti pulmadeks ja režissöör leidis pulmalaua jaoks vabas õhus sobiva koha. Leppisime kokku, et kui film jõuab kohale, alles siis algab pulm. Assistenti pole ka teisel päeval. Liha läheb halvaks, õlu hapuks, oli ju suvi. Ja kui assistent tuli, läks kohe pulm lahti. Tegin kahest lauast veel kelgu ja lasin vedada kaamerat nööriga, et saaks teha panoraami. Koik oli väga ilus, režissöör Stepanova aga tahtis kogu aeg lõpetada, et hoida filmi kokku. Enne seda filmisin külaliste tulekut: missugused tüübid, sõidavad hobuvankritel. Ja pärast viimast kaadrit algas vihm, mis kestis nädala. Eksprompt filmimine aga õnnestus paari tunniga.

Eksprompt ja instseneerimine koos?

Pulm kui niisugune toimus. Muidugi oli ta sobitatud meie jaoks. Vaevalt nad oleksid pulmalaua korraldanud vabas õhus. Muide, assistent kaotas selle tembuga oma koha, kuigi ta oli tore poiss, praegu elab ta Ameerikas. Aga tema kohale tuli minu naine. Mis on instseneering? Kui see on fakti kordamine, võib seda teha, kuid ainult kahel tingimusel: need peavad olema samad esitajad ja te peate uskuma, et see on tõde. See sõltub režissöörist ja operaatorist ja see peab õnnestuma. /---/

Ruus, J. (1994). Vastab Semjon Školnikov [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 3-16, ill.