Piisa torn (2005)

Tootjafirma sünopsis

Filmi peategelaseks on Vilsandi majakavaht Avo Piisk. Piisk asus sellesse ametisse 10 aasta eest ja koondati elule jalgujäänuna 2004. aasta suvel. Kuigi Piisk on end viimased aastad lahkumismõttega harjutanud, ei taha ta majakat jätta. Ta on kindel, et ilma temata Vilsandi majakas hävib, esmalt turistide hulga, seejärel tormide ja vihmade tõttu.
Film on adresseeritud merendusest, loodusest ja inimsaatustest huvituvale vaatajaskonnale.
Vesilind, http://www.vesilind.ee/?2,14 (18.04.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Esiteks on film üpris arusaamatu, päris tume maa. Dokumentalistika lipukirjaks olgu aga selgus. Millest või kellest see film sisuliselt räägib? See jääb tabamatuks. Ma ei kutsu üles näpuga näitama või diktoritekstiga nämmutama. Aga kohati on film nagu hiina keel, mitte midagi ei mõista.

Sündmus ja probleem filmi tegemiseks oleksid justkui olemas: kümme aastat Vilsandi tuletornis leiba teeninud majakavaht Avo Piisk lastakse töölt lahti. Veeteede Amet viib aastal 1809 ehitatud muinsusväärtusega tuletorni üle automaatikale ning see jääb mehitamata. Muidugi ajab see asjaosalistel karva turri. Vana ja uue, südame ja raha, inimese ja ametkonna konflikt. Aga see kõik tuleb välja liiga hilja, hajub kõrvaldetailidesse, ülearustesse teemajuppidesse, kaob uttu. Filmis on õigupoolest ainult üks episood, milles tegevuse kaudu (nagu peaks!) käsitletakse seda teemat, siis, kui Avo Piisk rebib oma kabinetiukselt maha sildi, millel on kirjas tema nimi ja komandandiamet. Kõik ülejäänu on inimeste jutt, tihti tühi loba. Tõsi, jutustamise viis iseloomustab rääkijaid, loob neist miniportreed (nagu filmi lõpus spiiker Ene Ergmastki), kuid milleks? Mis eesmärgil on need miniportreed loodud? Ma ei nõua publitsistlikku teravust, ehk on autoritele omane mingi pehmus, aga mingi keskendatus peaks ju ikka olema. Aga “Piisa tornis” ei ole. Vahetub teema, Avo Piisa portreteerimine hüppab üle Jaan Tätte portreteerimiseks, viimaks külastavad saart poliitikud, mis on samuti probleemiga seostamata. Annab koguni vaielda, kas tegemist on probleem- või vaatefilmiga. Liiga vähe lahatakse muret, liiga palju näeme kaunist loodust. Samal ajal asjaolu, et tegemist on saare ja isoleeritud ühiskonnaga, tuleb ilmsiks alles pikapeale, võib jääda koguni kahe silma vahele. Liiga hilja näeme isegi enam-vähem kohustuslikku kaadrit, ülalt tuletornist avanevat panoraami, mis nagu ilmestab saare saarelikkust, kuna ümberringi on vesi.

“Piisa tornis” lükatakse ülepea vaataja informeerimine ikka edasi ja ikka edasi, viis w-d (who, when, what, where, why) selguvad alles lõputiitrites, mis tähendab, et mäng vaataja huvitatusega ei lähe käima.
/---/
Audiaalse infoga, muusika ja helitaustaga on “Piisa tornis” siiski tipp-topp, kui seda võtta täiesti eraldi reana. Tätte lauljana on omas bardiklassis number üks, laulud ja laulja on nii-öelda kontekstis, omas maailmas ning see aina kasvatab laulude mõjujõudu. Hoiame silmad ja kõrvad lahti, elame helile kaasa ja saame audiaalse elamuse. Muugi muusikaline taust on valitud õigesti, Tätte koolitamata vokaal vastandub ja harmoniseerub klassikalise muusika instrumentaaliga.

Ei kõla aga kokku heli ja probleem. Tätte üleekspluateerimine on filmile koguni kahjuks tulnud, mõnes mõttes sarnaneb filmi lõpupoole lauluvideoklipiga, millel ei ole Avo Piisa ja tema töölt vallandamisega mingit pistmist. Niisiis, jutustuse  ülesehituses on Tätte Piisa kõrvale tõrjunud, nõnda et majakavaht ei ole minema löödud üksnes tuletornist, vaid ka filmist. Mis õigus on autoritel enam süüdistada Veeteede Ametit, kui nad ise teevad enam-vähem sama?“
/---/
Tundub, et autorid ei hooli sugugi töö kaotanud inimese tragöödiast, nad lihtsalt vilistavad selle peale. Abstraktset infot jagav teemaga harmoneeruval häälel loetud diktoritekst oleks aidanud kiiva kiskuvad komponendid kokku liimida, kuid seda on välditud. Miks? Ei tea. Kui on mõeldud nii, et Tätte laulude sõnad võivad diktoriteksti asendada, siis on märgist kõvasti mööda lastud. Laul räägib ikkagi kujundikeeles, meie aga vajame fakte. Eesti dokumentalistikas levinud mõningane põlgus diktoriteksti vastu on üldse vaieldav, “Piisa tornis” aga lausa hukutav.

Kokkuvõttes jääb mulje, et kunagi on olnud plaanis teha kolm filmi Vilsandist: üks neist oleks Avo Piisa ja teine Jaan Tätte portree ning kolmas Vilsandi kui turismiobjekti vaate- või reklaamfilm. Miskipärast on need plaanid haltuurakorras kokku monteeritud üheks ligi tunni pikkuseks tohutult igavaks ja venivaks filmiks.

Arvustuse terviktekst:
Remsu, O. (2005). Tabamatu Vilsandi. Sirp, 16.sept, lk 16. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5563:tabamatu-vilsandi&catid=4:film&Itemid=3&issue=3080 (18.04.2013).

Marianne Kõrver: „Arko Oki „Piisa torn” vajas arusaamiseks selgitavat kirjatükki. Õnneks oli see käepärast. Filmi sünopsis väidab, et juttu tuleb Vilsandi majakavahist Avo Piisast, kes töötas kümme aastat Vilsandi majakavahina, kuid kes vallandati 2004. aastal. Laiem probleem seisneb selles, et viieteistkümne aastaga on likvideeritud ligi nelikümmend majakavahi ametikohta ning praeguseks on neid alles vaid alla kümne. Iseenesest saaks sellel teemal ju ehk vägagi südamliku filmi teha. „Piisa tornis” räägivad kohalikud mehed supikeetmisest, Jaan Tätte sõidab autoga, Riigikogu spiiker Ene Ergma tuleb turistidega Vilsandi saarele külla, purjus mehed laulavad Tätte laule, Tšaikovski muusika saatel näeme Vilsandi panoraami; muuseas läheb ka Avo Piisk — Vilsandi saare ainus püsielanik — tuletornist ilmajaama tööle ning supp saab lõpuks valmis.

Filmi kaootiline sündmuste jada kulgeb nii ükskõikselt ja kiretult, et võimatu on aru saada, et kõikide nende sündmuste taga on ka mingi probleem — ehk siis majakavahi ametikoha likvideerimine. Suvel viis tee mind Vilsandile, kus mul õnnestus filmile ka veidi taustainfot saada. Filmi sündmustik haakuvat täpselt „Luikede järve” libretoga ning kulminatsiooniks olevat Ene Ergma külalisteraamatusse kirjutatud sõna „Visland” Vilsandi asemel. Kahjuks ei õnnestunud ka filmi kolmekordsel vaatamisel seda täheldada, ja mis see „Luikede järv” siia puutub?

Film on väga paljuski ju vormistamise küsimus ja kui film kui vormistus ei võimalda vaatajal sellest aru saada, siis on oht, et ka filmi probleem või mõte jääb kättesaamatusse kaugusse.“

Kõrver, M. (2006). Eesti täispikad dokumentaalfilmid 2005. aastal. Teater. Muusika Kino, nr 8/9, lk 129-138.

Vilsandi tuletorn

Vilsandi läänekaldal asuv Vilsandi tuletorn on saare sümbol ja ühtlasi suurim ehitis. Tuletorn püstitati 1809. aastal ja on Saaremaal säilinutest vanim. 37 meetri kõrgune Vilsandi tuletorn on 8-korruseline valgekooniline kivitorn rõdu ja punase laternaruumiga, punasel vundamendil. Merepinnast 40 meetri kõrgusel asuv tuli hoiatab meresõitjaid arvukate piirkonnas asuvate ohtude eest ja selle nähtavuse kaugus on 18 meremiili.
 
Tuletorni ajaloost:
On kahtlus, et alguses kasutati valgusallikana kivisöe põletamisel saadud tuld. Majaka valgustehnika arenes iga aastaga ja 1810. või 1811.  aastal jõudsid Vilsandile peegelduvad valgustid. 1817. aastal võeti tuletornis kasutusele ringleva ekraaniga plinktuled, mis kellamehhanismi ja alla rippuvate pommide abil ringlema pandi. 1870.aastal asendati need Augustin Fresneli dioptriliste klaasprismadega varustatud valgustiga. 1882. aastal mindi üle petrooliumvalgustusele. 1827. aastast alates põhineb torn elektrivalgusel. 1906. aastal sai tuletorni ülemaks 22-aastane Artur Toom, kelle algatusel loodi 1910. aastal Vaikade merelindude kaitseala. Seda aastat peetakse Eesti Vabariigi looduskaitse aluseks, tänaseks on kaitsealast kujunenud Vilsandi rahvuspark.
Vilsandi tuletorn, http://www.saaremaanaturetourism.eu/Vilsandi-tuletorn1 (03.04.2013).