Õppus Inglise kerge 18-ne naelalise suurtükiga (1930)

Toonasest ajakirjandusest

Kaitseväe suured õppetunnid

Voldi manöövrite eelsündmused edenevad ladusasti. Täna algab liikumine “lahinguväljade” poole.
Voldi manöövrite ettevalmistajad ütlesid eile: Nüüd võib alata!

Väeosad olid kohtadel väljaastumisvalmis. Tarvitses ainult käsk anda ja liikumine oleks alanud. Tehnilised komandod seadsid fugaase, korraldasid telefoniühendust ja muid sideabinõusid, majandusosad hoolitsesid toitlustamise ja tagavarade eest. Üldjuhatuse juurde jõudsid eile ka 6 lennukit Tallinnast, keda kasutatakse samuti side pidamiseks. Peale nende on pooltel käsutamiseks oma lennukid. Üldjuhataja staapi saabusid ka 1. diviisi ülem kindr. A. Tõnisson ja 3. div. ülem kindr. J. Jonson, kes manöövrite käiku pealtvaatajatena jälgivad. Kindralid sõitsid eile hommikul üldjuhatuse staabist Tabivere (Voldi) jaamast rohelise poole staapi Vägevale, et ülevaatust teha. Sealt kavatsesid lennukitel sõita sinise poole juure, kes asub Haaslava ja Reola joonel. Täna hommikul antakse pooltele käsk tegutsemiseks. Algab rännak “lahinguväljade” poole. Tegevust jatkatakse ka öösel. “Lahingud” algavad pühapäeval, kuna otsustavad kokkupõrked arvatavasti esmaspäeva e.l. tulevad. Lõpp on esmaspäeval p.l.

Eilseks oodati kohale ka Läti lennukeid, kes manöövrist külalistena osa võtavad. Läti vägede juhataja võetakse vastu laupäeva hommikul kell 8 Tartu jaamas, kust autodel üldjuhatuse staapi sõidetakse. Riigivanem, mõned ministrid, riigikogu liikmed ja ajakirjanikud sõidavad Tallinnast manöövritele laupäeva õhtul, jõudes kohale pühapäeva hommikuks.

Kaitseväe järjekorralised suured õppetunnid, üldmanöövrid, millised viimati peeti 5 aastat tagasi Otepää piirkonnas, võivad alata.

Ametlikult teatatakse: Kaitseväe üldmanöövrid algavad täna. Pärast kahepäevalist rännakut taktikaliste õppustega jõudsid manöövritest osavõtvad väeosad 18. septembril poolte koondusrajoonidesse. Ka veokorras liikuvad osad on juba oma kohtadele jõudnud. 19. september oli väeosadele puhkepäevaks, ühtlasi toimetas eile manöövrite üldjuhataja kindral Tõrvand koos staabiülema kolonel Tombergiga väeosade ülevaatust.

Vaatamata vihmadele ja vilule ilmale koondamisrännaku päevadel oli väeosade meeleolu täiesti hea ja põnevusega oodatakse tegevuse algust, s.o. 20. septembri hommikut. Manöövrite juhatuse rong asus juba 18. sept. Tabivere jaamas. Siin on käimas viimased ettevalmistustööd sõjategevuse alguseks. Külalistena on siia saabunud ka 1. diviisi ülem kindral Tõnisson ja 3. diviisi ülem kindral Jonson, kes jäävad pealtvaatajatena manöövreid jälgima.

Soome eridelegatsioon jõudis Tallinna.

Eile pärast lõunat jõudis Tallinna Soome eridelegatsioon vägede ülemjuhataja Walleniuse juhatusel. Eridelegatsioon võeti vastu sõjaväeliste auavaldustega. Õhtuse rongiga jatkavad külalised reisi manöövrite paigale.

Ajakirjanikud manöövritel.

Ajakirjanikkudest sõidavad manöövritele: O. Mänd (“Postimees”), J. Animägi (“Päevaleht”), H. Rahamägi (“Kaja”), E. Treufeldt (“Maaleht”), H. Vellner (“V. Maa”) ja P. Kanarik (“Postimees”). “Postimehe” erikirjasaataja tegi juba eile sõidu manöövrite piirkonda.

Manöövrid filmitakse.

Laupäeval algavad manöövrid jäädvustatakse filmis. Selleks sõitis kohale Th. Luts, kes manöövrite aja kestel “sõja” üld- ja üksikasju jäädvustab.

Kaitseväe suured õppetunnid (1930). Postimees, 20. sept, lk 3.

Eesti relvad Teise maailmasõja eel

Vanade asjade korjamine ei aita võita järgmist sõda. Seda mõisteti II ilmasõja eel paremini kui 1920. aastatel. 1937–1939 püüti ka Eestis luua uue, moodsa relvastustasandi aluseid, kuid sellega ei saadud valmis, nagu teisteski väiksemates maades. Uue sõja hinguses alanud suurriikide relvastusvõidujooks jättis väikeriigid kaitsevõimelt kaugele maha.

Eesti sõjaväe juhtidel tuli sõjaeelsel kibekiirel ajal peale kallite uute asjade ostmise tegeleda ka 1920. aastate tegematajätmiste silumisega. Vanad piirikindlustamise plaanid jäidki paberile, 1937-1938 tuli sellega alustada otsast. Sama lugu oli motoriseerimisega.

1920. aastatel ei ostnud Eesti värsket laskemoona juurde, kuid väljaõpe neelas igal aastal ligi 5-6 miljonit padrunit. Padrunivaru kahanes 1930. aastate alguseks poole peale ning järelejäänugi vananes jõudsalt. Padrunite-mürskude korrastamine ja uuendamine oli 1930. aastate kõige mahukamaid ja tulemuslikumaid töid, kuid see jäi väliselt märkamatuks.

Laskemoon on tegelikult kalleim relvastusliik ja Eesti padrunite-mürskude seis oli tänu eelnenud pingutustele 1939. aastal selgelt lähikonna parim. Sõdurite ja relvade kohta oli Lätil-Leedul-Soomel laskemoona märksa vähem. Elu näitas, et Soomel kulus hiljem Talvesõjas padruneid sama palju kui olid Eesti varud, ja Saksa Wehrmachtil kulus Poola, Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi vallutamiseks 1939-1940 padruneid ja suurtükimürske kokku vaid 10–20 korda rohkem.

Sündimata relvaühtsus

Läänemere ümber edenes – niivõrd/kuivõrd – iga riik omaette. Soomel domineerisid 1918. aastast peale Vene püssid, kuulipildujad ja suurtükid. Läti armee suutis  üle minna valdavalt Inglise relvatüüpidele ja Leedu Saksa 7,92 mm padrunitele (püssid-kuulipildujad) ning Prantsuse välisuurtükkidele. Mandri-Euroopas jäid Eesti ja Läti ainukesteks Briti maaväerelvade jüngriteks. Eesti oli tegelikult see, kel hulk asju sõbralike naabritega siiski kokku langes: pooled püssid, kuulipildujad, suurtükid ja padrunid-mürsud olid sama (Vene) tüüpi nagu Soomel ning ülejäänust enamik sobis Läti omadega. Ühisotsuseid ei sündinud ka uue sõja eel. Neli lähiriiki – Eesti, Läti, Leedu ja Soome – tellisid otsustava tähtsusega õhu- ja tankitõrjekahureid kokku tosin erinevat tüüpi.

Uute relvade hanked

Eesti relvastuspoliitika kohta võiks utreeritult öelda, et kui 1920. aastatel ehitati käepärastest materjalidest välikindlust, siis II ilmasõja eel ettevaatlikumalt tulevikulossi. Võinuks ka vastupidi. Raha oli, kuid seda ei rutatud kohe kulutama. Lennuväe uuendamisel otsustati üks kaalumisel olnud hävitajate põlvkond (Fokker D21, Gloster Gladiator, Morane-Saulnier 405 ja isegi Hawker Hurricane) lõpuks üldse vahele jätta ning telliti tipptase – Spitfire’d. Sellega kaotati 1-2 aastat. Uue varustuse tootmist püüti maksimaalselt juurutada Eestis. Kuid Šveitsi 20 mm tankitõrjepüssid, Soome 81 mm miinipildujad jm jõudnuks väljast ostes rutem kohale. Mõningase leevendusena jäi 1939 suvel Eestisse Belgia–Inglise relvakaupmehe Grimardi suur, valdavalt Poolas toodetud relvapartii (sh 12 Boforsi 40 mm õhutõrjekahurit) ning see võeti osaliselt kasutusele.

Hilineti ka soomusrongide ja jalaväeüksuste struktuuri reformiga. Milleski aga „varaneti” – näiteks 1936-1937 tellitud Saksa automaat-õhutõrjekahurid olid alles „toored” ehk arengujärgus. Tankitõrjevahendite (vastavate kahurite, püsside ja kodumaiste miinide) hankimist alustas Eesti varem kui Läti ja Soome ning viimatinimetatu oli ses osas Eestist maas veel sõja puhkedes septembris 1939. Sõja eelõhtul telliti Saksamaalt uued partiid automaatõhutõrjekahureid ja oma aja parimad 105 mm ja 150 mm haubitsad laskekaugusega vastavalt 12 ja 15 km. Miinipildujaid alul alahinnati. Teisalt kulutati gaasikaitse varustusele palju raha ja tööd. Kuid Euroopas uskusid kõik, et uus sõda tuleb keemiasõda.

Eesti – lihtsalt väike

Lihtsas „mahamagamise” kriitikas jäetakse armee tegelik tase tihti märkamata või unustatakse riikide väga erinevad rahavõimalused. Eesti eraldas kaitsele 20–25% kogu riigieelarvest (nüüd üle 5%). II ilmasõja eel olid Eesti sõjalised kulutused ühe elaniku kohta sama suured nagu Lätil, Leedul, Soomel ja Poolal ning natuke kõrgemadki kui jõukamatel Taanil või Norral. Kuid Eesti oli lihtsalt kõigist kõige väiksem ja nii tuli kaitsekulutuste kogusumma Lätil 1,5, Taanil 2, Soomel 4 ja Rootsil 10 korda suurem. Moodne kahur ja lennuk maksid aga kõigile ühepalju. Peale selle koormasid Eestit 1939. aastani allveelaevade hanke suured osamaksed, mida Lätil-Leedul polnud. Vabadussõja lõpuaegse vägevuse kaotus oli olude muutudes paratamatu.

Kokkuvõtteks

1940. aastal oli Eestil üle 130 000 vintpüssi ja 450 igasugust kahurit-haubitsat (neist 48 tankitõrjekahurit ja 290 väli- ning soomusrongisuurtükki), 90 miljonit püssipadrunit ja 234 000 lasku/mürsku välisuurtükkidele. Hoolimata eri relvatüüpide suurest hulgast oli enamik üksusi varustatud mõistliku arvu relvamudelitega. Kuid püssid, kuulipildujad ja välisuurtükid olid vanad, pärinedes I maailmasõjast. Suurem osa tellitud moodsatest relvadest ei jõudnud enam kohale või ei saanud Arsenalis valmis, sh 34 automaatõhutõrjekahurit, 41 haubitsat, 70 tankitõrjepüssi, 120 miinipildujat, lennukid, raadiojaamad, maastikuautod jmt. Ajalugu võib olla armutu.

Eestis kasutatud maaväesuurtükid

Tanki- ja õhutõrjekahurid

37 mm Rheinmetalli tankitõrjekahur L50

47 mm Austria Böhleri tankitõrjekahur VV

37 mm Rheinmetalli õhutõrjekahur

40 mm Boforsi õhutõrjekahur L60

75 mm Kruppi õhutõrjekahur

76 mm Vene õhutõrjekahur M1914/15

76 mm NL õhutõrjekahur M1931

Välisuurtükid

76 mm Vene välikahur M1900

76 mm Vene välikahur M1902

76 mm Prantsuse välikahur M1897

77 mm Saksa välikahur M1896 n.A.

77 mm Saksa välikahur M1916

84 mm Inglise välikahur M1904

87 mm Vene välikahur M1877/95

105 mm Schneideri välikahur M1913

107 mm Schneideri/Vene välikahur M1910

107 mm Vene kindlusesuurtükk M1877

107 mm Vene patareisuurtükk M1877

114 mm Inglise välihaubits M1910

119 mm Inglise raskekahur

122 mm Vene haubits M1909 ja M1910

150 mm Saksa 150-mm raskehaubits M1913 L17

152 mm Schneideri/Vene raskehaubits M1909

152 mm Inglise Vickersi raskehaubits M1915

152 mm Vene kindlusesuurtükk M1877

Muud

102 mm raudteekahur

152 mm Canet' raudteekahur

229 mm Vene rannamortiir M1877

76 mm (3tolline) Vene välikahur M1902

Esimeses ilmasõjas Vene suurtükiväes valitsev ning sõdade vahel Poola, Soome ja Eesti oluline relvatüüp. Toodeti kuni 1920. aastani 14 000 tükki. Septembris 1939 oli Punaarmeel 2100 M1902 ja 2500 moderniseeritud M19002/30, Poolal 514 (valdavalt tehtud Prantsuse 75 mm kaliibrile), Soomel 213 ja Leedul 19.

Eestil oli 78 M1902 (neist 24 Soomusrongirügemendis) ning veel 12 vana mudelit M1900 Tallinna merekindlustes õhu- ja dessanditõrjeks. Lisaks lasksid sama tüüpi Vene 76 mm mürskudega Eesti 24 Prantsuse välikahurit M1897. Viimaseid tootsid prantslased Venemaa aitamiseks, kuid bolševike võimuhaaramise tõttu 1917. a jäid Venemaale tarnimata ning 1920. a ostis Eesti neist 24 tükki endale.

84 mm (18naelane) Inglise välikahur M1904

Esimeses maailmasõjas ja sõdade vahel oli see Briti põhiline ning hinnatud välikahur, toodeti 1918. aastani 10 469 tükki, kasutati ka Teise maailmasõja algul. Oli ka Eesti ja Läti üks põhirelvi – Eestil 1940. aastani 59, Lätil 199 ja Leedul 12 tükki. Soome sai neid inglastelt 30 tükki Talvesõjas ning kasutas Teise maailmasõja lõpuni.

107 mm (42liinine) Schneideri/Vene raskekahur M1910 ja 105 mm Prantsuse M1913

1907 ehitas Prantsuse Schneideri firma Venemaa tellimusel uue 106,7 mm kaugelaske välikahuri M1910 ja tarnis neid Venemaale 460 tükki. Seejärel juurutas nende tootmise ka Venemaa ise ning valmistas aastail 1916–1920 veel teist samapalju juurde. Schneideri kahur osutus nii õnnestunuks, et võeti 1913. aastal ka Prantsusmaa enda relvastusse kaliibriga 105 mm (M1913).

Kõnesolevad 105 ja 107 mm kahurid olid hinnatud relvad ning kasutuses mitmel pool ka II ilmasõjas. 1939. aastal oli neid Soomel 11, Lätil 19 ja Eestil 20 tükki.

114 mm (4,5tolline) Inglise välihaubits M1910

Briti tähtsamaid välisuurtükke Esimeses ilmasõjas, toodeti 1918. aastani 3339 tükki, kasutati ka Teises ilmasõjas. 114 mm haubits oli Eesti (43 tk) ja Läti (44) peamine kergehaubits. Eesti müüs kõik oma 43 suurtükki jaanuaris 1939 hea hinnaga kellelegi Mylonasele Pariisist, kuid 28 seda tüüpi haubitsat jõudis 1939. a suvel Eestisse tagasi ning võeti jälle põhirelvastusse.

150 mm Saksa haubits M1913 pika rauaga L17

Saksa tähtsaim raskehaubits I ilmasõjas, mida toodeti 3409 tükki. Prantsusmaa müüs 1920. a Eestile üheksa selle relva moderniseeritud ja pikema rauaga arendit L17. Tegu oli ilmselt kaotajalt rekvireeritud relvadega. 1940. a oli Eestil veel 8 M1913 L17 relvastuses.

152 mm (6tolline) Schneideri raskehaubits M1909

Prantsuse Schneideri raskehaubitsat, mida Venemaal toodeti nimetuse all „kindlusehaubits 1909. a mudel”, 1920. aastani üle 500. Veidi moderniseerituna toodeti neid Nõukogude Liidus edasi kuni 1941. aastani ja vana tüüpi sahkalusega M1909/30 oli Punaarmee diviisides veel 1939–1940 valitsev raskehaubits!

152 mm „Vene Schneiderid” olid Eestis hinnatud. Lisaks Vabadussõja saagile hangiti neid 1920. aastatel juurde Pariisi kaudu Tuneesiast Wrangeli pärandist. 1939. a oli Eestil 29 sellist haubitsat.

152 mm Vickersi raskehaubits M1915

Briti standardraskehaubits Esimeses ilmasõjas, toodeti sõja lõpuni 3633 tükki.

Kasutati ka II maailmasõjas, sh Põhja-Aafrikas, Eritreas ja Birmas. Eestil oli 1939. aastal 5 ja Lätil 9 Vickersi haubitsat.

152 mm (6tolline 120puudane) Vene kindlusesuurtükk M1877

See vana, algselt musta püssirohuga tulistanud, kuid tagantlaetav relv osutus hämmastavalt elujõuliseks. Jäiga lafetiga 3,2tonnine kahur vajas laskmisel üldiselt suurt palkplatvormi, tagasipaiskumist pidurdavaid kiile jm, kuid lasketäpsuselt ja -kauguselt (ca 8,5 km) oli see võrdne Esimese ilmasõja haubitsatega. 1914–1918 kasutasid taolisi relvi kõik osapooled. Tuhandest toodetud 120puudasest jäi 1918. a 102 Soome ja 94 Eestisse. Relvana võeti arvele Eestis neist 64 ning kasutati aktiivselt Narva rindel. 1937 müüdi 40 sellist 1877. a 6tollist hea raha eest Hispaaniasse ning Eestile jäi neid arvele 25. Viimastest 11 kahurit ning laskemoon seati korda Narva piirikindlustuste tarvis, 4 olid arvel merekindlustes ja ülejäänud 10 seisid laonurgas.

229 mm (9tolline) Vene rannamortiir M1877

Selliseid 9tolliseid suurtükke valmis Venemaal 19. sajandi lõpukümnendeil sadu. Peeter Suure merekindluste rajamisest Esimeses ilmasõjas jäi Eesti relvastusse 4 kõnesolevat mortiiri. Neist 2 seati juba Vabadussõjas üles Narva linnas. 229 mm mortiirid olid Eesti maaväe suurima kaliibriga relvad. II maailmasõja eel 1938 ehitati neile neljale korralikud rauast ja betoonist alused: 2 mortiiri positsioonid ehitati välja vanasse kohta Narvas, ülejäänud kahele aga Jaanilinna (Ivangorodi) kindluse hoovis. Viimased on säilinud koos Eesti alustega oma algses, 1938. aasta kohas, 3. mortiir (ilma alumise aluseta) aga ilutseb Hermanni linnuse hoovis. Rohkem pole säilinud Eesti Vabariigi suurtükke teada.

Nõmm, T. (2008). Eesti relvad Teise maailmasõja eel. Tehnikamaailm, nr. 8