Eesti näitlejad, kes on teinud kõige rohkem (30 ja enam) filmirolli

Aarne Üksküla

1937 - 2017

Näitleja ja teatripedagoog Aarne-Mati Üksküla sündis 21. septembril 1937 Tallinnas vedurijuhi perekonnas. Jäi varakult vanemateta ja koos kahe õega vanaema ning lelle kasvatada. Kooliteed alustas ta Rahumäel ja jätkas reaalkoolis, kus tema esimene “teatriprofessor” Jaanus Orgulas proovis teda Kiire rollis. Pärast 2. ja 7. keskkooli segakoolideks muutmist jätkas õpinguid 7. keskkoolis. Uues koolis sai Aarne Üksküla teiseks “teatriprofessoriks” Silvia Laidla. Aastatel 1956–1957 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis. 1961. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja erialal.

Töötas aastatel 1961–1968 Rakvere teatris, 1968–1978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris, 1985–1988 Eesti Draamateatris, 1988–1993 Vanalinnastuudios ja 1993–2002 Eesti Draamateatris. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris Theatrum. Vaheaegadega töötas Üksküla Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis, kus ta oli aastatel 1978–1982 kateedri juhataja ja 1998. aastast professor. Lisaks oli ta 1997-1999 Eesti Humanitaarinstituudi teatriala õppejõud. 2002. aastast vabakutseline näitleja.

1998 pälvis Üksküla Eesti kultuurkapitali aastapreemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2004 riikliku kultuuripreemia osatäitmiste eest VAT Teatri lavastuses "Teener" ja Linnateatri lavastustes "Isad ja pojad" ning "Kuritöö ja karistus", 2006 Riigivapi IV klassi teenetemärgi. 2009. aastal riigi kultuuripreemiat saades oli Üksküla mänginud enam kui 130 teatri- ja ekraanirollis.

Aarne Üksküla suri 29. oktoobril 2017. aastal.

Lembit Ulfsak

1947 - 2017

04.07.1947–22.03.2017

Näitleja, lavastaja ja filmirežissöör Lembit Ulfsak sündis 4. juulil 1947 Koerus. Alghariduse sai Räpina seitsmeklassilises koolis. Tema vanemad olid 1947 esivanemate sünnimaale naasnud Siberi eestlased (isa ametiühingutegelane, ema õmbleja). Lõpetas 1966 Tallinna 7. Keskkooli ja 1970 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso). Töötas näitlejana 1969–78 Noorsooteatris, 1978–85 (vaheaegadega) Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris, 1985–94 näitleja ja lavastajana Tallinnfilmis, 1994–2017 näitlejana Eesti Draamateatris.

Ita Ever

1931 - 2023

Näitleja Ita Ever (kodanikunimega Ilse Ever) sündis 1. aprillil 1931 Paides. Isa Alfred Ever oli meesterõivaste kaupluses äriteenija, ema Nadežda Ever (neiuna Stepanova) pidas juuksuriäri. Kui Ita oli nelja aastane, kolis pere Tallinnasse. Haridustee algas Tallinna 14. algkoolis (1939–1940), jätkus 1940. aastal Tallinna 8. algkoolis, mis liideti 1944. aastal Tallinna 4. keskkooliga, mille Ever lõpetas 1950. aastal. Keskkoolist sai alguse ka tema kirjanduse- ja teatrihuvi, mis viis tüdruku töönduskooperatsiooni näiteringi, kus õige pea pakuti talle nimiosa Aleksei Arbuzovi „Tanjas“. Järgnes rida teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi – noori naisi. Ja kuigi Everi üks soove peale keskkooli oli minna Tartusse arstiks õppima, valis ta siiski Moskva Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatriinstituudi (GITIS), mille eesti stuudios ta õppis aastatel 1950–1953. Lõpetamise järel 1953 suunati kogu lend, 24 inimest, tööle Tallinna Draamateatrisse, mis jäi Everi koduteatriks kogu eluks, kuigi mõned rollid tegi ta ka Vanalinnastuudios.

Jüri Järvet

1919 - 1995

Teatri- ja filminäitleja Jüri Järvet (kuni 1936. aastani Georgi Kuznetsov) sündis 18. juunil 1919. aastal Tallinnas. Keerulised olud lapsepõlves – hülgamine, lastekodu, kasupere – ei võimaldanud korralikku kooliteed, Gustav Adolfi gümnaasium jäi pooleli ja õpingud jätkusid Tallinna õhtukolledžis. Nooruke Georgi osales koolinäitemängudes, debüüdiks Tiugu sõnatu roll Oskar Lutsu „Kevades“. 14-aastaselt avanes tal võimalus mängida teiste poistega massistseenis Draamastuudio teatris. Aastail 1933–1936 osales ta viies lavastuses, kuid teatristuudios edasi õppimise peale ta tol ajal veel ei mõelnud. Paralleelselt teatriga tegeles ta 1930ndatel ka sportvõimlemisega, tulles kolmel korral Tallinna koolinoorte meistriks. Tänu võimlemisele sai Järvet 1940. aastal Tallinna Töölisteatrisse tantsijana tööle ja peale mobiliseerimist Punaarmeesse 1941 pääses 1942. aasta veebruaris Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse (ERKA) Jaroslavlis, kus oli tantsija kuni oktoobrini 1944. Sõja ajal oli Töölisteatrist saanud Väiketeater ja sellest ENSV Riiklik Noorsooteater, kuhu Järvet võeti esimese kategooria tantsijaks, kuid hinges tundis ta ikka, et tantsimine pole tema ala ja liitus samal aastal loodud Riikliku Draamastuudio õpperühmaga. 1946 – 1949 oli ta Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi üliõpilane (viimasel aastal kooli kõrvalt ka Raadiokomitees dramaatiliste saadete toimetaja), seejärel töötas 1949 – 1950 näitleja ja peanäitejuhina Lõuna-Eesti Teatris. Septembris 1950 siirdus ta koos Voldemar Pansoga Moskvasse lavastajaks õppima, aga pidas vastu vaid paar kuud, tuli tagasi, kuid Draamateatrisse teda tööle ei võetud ja teenis ajutiselt 1951 – 1952 kunstilise konsultandina Eesti NSV Teatriühingus. Aastatel 1952 – 1965 oli ta Draamateatri näitleja. Esimesed neli aastat tegi teiste rollide kõrvalt ka estraadi Eino Baskiniga, duo sai kiiresti üle Eesti tuntuks. Siis aga loobus estraadist ja pühendus ainult teatrile. 1964. aastal ilmus Järveti huumori- ja satiirivalimik "Kits kärneriks". Novembrist 1965 kuni maini 1967 töötas Järvet näitlejana Riiklikus Noorsooteatris, kus tal oli kolm rolli: üks Narr ja kaks Kuningat. Maist 1967 kuni aprillini 1970 oli ta lepingute alusel näitleja Tallinnfilmis, Mosfilmis ja Lenfilmis. Aastatel 1968 – 1992 oli Järvet Eesti Draamateatri näitleja, 1982–1987 Eesti Teatriühingu juhatuse esimees. Jüri Järvet suri 5. juulil 1995. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

Arvo Kukumägi

1958 - 2017

Teatri- ja filminäitleja Arvo Kukumägi sündis 9. augustil 1958. aastal Setumaal Litvina külas. Õppis kuni 8. klassini (1965-1973) Saatserinna koolis, seejärel Värska keskkoolis (1973-1976). Kohe peale keskkooli 1976. aastal astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, mille IX lennu lõpetas näitlejana 1980. aastal. 1987–1989 õppis Moskvas Režissööride ja Stsenaristide Kõrgematel Kursustel, lõpetades mängufilmide režissöörina. Aastail 1980–1984 töötas Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, kust vallandati joomise pärast. Sestpeale vabakutseline näitleja. Arvo Kukumägi näitles juba kooli ajal ja on saanud ka kooliteatrite vabariiklikul festivalil parima näitleja auhinna. Filmidebüüdi tegi ta 18-aastasena, mängides Marguse rolli filmis „Tätoveering“ (režissöör Peeter Simm), mis on kolmas novell noorte režissööride kassetil „Karikakramäng“ (1977).

Vaata intervjuud: Intervjuu Arvo Kukumäega

Heino Mandri

1922 - 1990

Näitleja Heino Mandri sündis 11. septembril 1922. aastal Kohtla-Järvel. 1924. aastal asus perekond elama Tallinna. Mandri õppis 1930–1940 Jakob Westholmi gümnaasiumis, 1941. aastal lõpetas Tallinna 7. Keskkooli (Westholmi gümnaasium nimetati 1940. aastal ümber Tallinna 7. Keskkooliks). 1941. aastal juhtus ta lugema kuulutust, et Estonia korraldab katsed noorte näitlejate saamiseks. Soovijaid oli 269. Heino Mandri oli 11 õnneliku seas, kes vastu võeti. Nii sai temast näitleja-statist. Igal õhtul tuli mängida massi-stseenides – ooperites, ballettides, operettides. 1942. aastal astus Mandri Tallinna Teatrikooli, 1946 lõpetas ta selle baasil moodustatud Draamastuudio eriklassi. Ühe hooaja, 1943–1944 oli Heino Mandri Narva Teatris, siis 1948. aastani jälle Estonias.

Tõnu Kark

1947

Näitleja Tõnu Kark on sündinud 4. detsembril 1947. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1970 Draamateatri õppestuudio ning on sellest ajast olnud professionaalne näitleja. Töötas aastatel 1971–1980 Rakvere Teatris, 1981–1996 Linnateatris ja aastast 1996 Eesti Draamateatris. Mänginud ka Estonia muusikalides ja telesarjades („M Klubi“ 1996-1998, „Kodumaa parim poeg ehk Eriagent 1188“ 2001). Oma filmidebüüdi tegi Kark juba 1967. aastal filmis „Keskpäevane praam“, kus ta astus üles radarihuvilise poisi episoodilises osas. Tema filmikarjäär algas aga 1979. aasta filmiga „Tuulte pesa“, kuhu režissöör Olav Neuland otsis 1940. aasta mootorratast ning tollasel Rakvere teatri näitlejal Tõnu Kargul juhtus just selline olema. Ratas sobis, kuid üha enam hakkas Neuland huvi tundma ratta omaniku vastu. Nii saigi Kark omale külavolinik Tiit Paljasmaa rolli, mis leidis tunnustust kriitikas ja pälvis 1980. aastal I Nõukogude Eesti filmifestivalil koos rolliga “Metskannikestes” parima meesnäitleja auhinna. Siit edasi tuli rolle juba ridamisi, paljudes filmides ka peaosad: „Ideaalmaastik“ (1980), „Karge meri“ (1981), „Nipernaadi“ (1983), „Bande“ (1985), „Keskea rõõmud“ (1986), „Äratus“ (1989), „Regina“ (1989), „Noorelt õpitud“ (1991), „Lammas all paremas nurgas“ (1992) „Ameerika mäed“ (1994) jne. Kokku on Kark mänginud rohkem kui 60 filmis. Neist suurima vaatajaskonnaga on Vene põnevusfilm "Markeerimata kaup" – Kargil on selles üks peaosadest –, mida 1984. aastal Nõukogude Liidus vaatas 35,9 miljonit inimest. Kark on mitmekordne Eesti parim meesfilminäitleja ja korra on ta nimetatud ka Läti parimaks – filmi "Kõik on korras" eest. 2009. aastal tunnustati teda  Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2017. aastal PÖFFi elutööpreemiaga ning 2019. aastal Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemiaga „mehele, kelle aastakümnete pikkune viljakas tegevus filmivallas on talle toonud kaasa hüüdnime „Eesti filmi Kark“".
Tõnu Kark on Eesti Kinoliidu auliige.

Kaljo Kiisk

1925 - 2007

03.12.1925–20.09.2007

Režissöör ja näitleja Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925 Ida-Virumaal Voka vallas Vaivina külas. 1944 teenis ta 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi õhutõrjeüksuses, võttis osa Sinimägede lahingust ja jäi sõjategevuse lõppedes Eestisse. Lõpetanud 1946 Rakvere 1. keskkooli, astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti (erialaks maavarade allmaakaevandamine) ja aasta hiljem ka ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. 1948 vahetas Kiisk Tallinna teatrikooli Moskva „kaitsvate müüride” vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSVs. A. Lunatšarski nimelise Teatriinstituudi (GITIS) legendaarse Eesti stuudio lõpetanuna saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953. aastal Tallinna Draamateatrisse.

Salme Reek

1907 - 1996

Näitleja Salme Reek sündis 10. novembril 1907. aastal Pärnus. Ta õppis Pärnu algkoolis, Tallinna Saksa erakoolis, Pärnu gümnaasiumis ja Tallinna 2. tütarlastegümnaasiumis. Esimese teatrirolli mängis üheksa-aastane Salme Reek koolilaval klassijuhataja Marta Porti juhendamisel. Koolipäevilt oli Reegil eredamalt meeles Maeterlincki näidendi "Sinilind" lavastus, kus ta mängis väikest tüdrukut Mytyli. Aastatel 1927–1930 õppis Reek Draamastuudio teatrikoolis, mille neljanda lennu lõpetamise järel 1930 läks ta tööle Draamastuudio Teatrisse (avati 1925 ja aastast 1937 kannab see nime Eesti Draamateater) ning jäi sinna näitlejana tööle kuni oma surmani 1996. aastal. Töö kõrvalt teatris lõpetas Reek 1933. aastal ka Gerd Neggo tantsustuudio. Noore näitlejana mängis ta paralleelselt väikesi lapsi ja vanu naisi. Poisterollidest aga kujunes tema kui näitleja fenomen. Salme Reeki peetakse Eesti teatri kõige kuulsamaks meeste ja poiste rolle kehastavaks naisnäitlejaks. Väga varakult õppis ta erinevaid karaktereid looma. Esimesteks suuremateks osadeks teatrikooli lõpetanud Salme Reegile oli nimiroll A. Bridadere „Pöialpoisis“ 1931. aastal ja väike tüdruk Grete V. Baumani „Hüpiknukkude meistris“. Tema tuntumad rollid teatri- ja telelavastustes olid ema Ǻse (Ibseni "Peer Gynt" 1962 ja 1978), proua Ruhsam-Krotzi ("Homme on jälle päev" 1979) ja väike Tiina (Kitzbergi "Libahunt" 1941). Reek esines palju Eesti Raadios, lavastas lastekuuldemänge, mängis telelavastustes (Vanaema õunapuu otsas“, „Kas te armastate papagoisid?“) ja filmides („Musta katuse all“, „Püha Susanna ehk Meistrite kool“).

Enn Klooren

1940 - 2011

Näitleja Enn Klooren sündis 21. juunil 1940. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1959. aastal Türi keskkooli, õppis aastatel 1960–1961 Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool) algõpetust ja laulmist ning lõpetas 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) lavakunstikooli III lennu ja töötas seejärel Draamateatris näitlejana. Alates 1989. aastast elas ta Järvamaal, kus tegeles muuhulgas ka harrastusteatri juhendamisega. Enn Klooren suri 26. märtsil 2011. aastal.

Mikk Mikiver

1937 - 2006

04.09.1937–09.01.2006

Näitleja ja teatrilavastaja Mikk Mikiver sündis 4. septemberil 1937. aastal Tallinnas. Ta õppis Loksa koolis, Tallinna mäetehnikumis, 17. Keskkoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune Tallinna Tehnikaülikool) mäeinseneri erialal. Lõpetas 1961. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikooli I lennu Voldemar Panso õpilasena. 1961–1965 töötas Draamateatris näitlejana, 1965–1974 näitleja ja lavastajana Noorsooteatris (1970–1974 peanäitejuht), 1974–1988 ja aastast 1992 lavastajana Draamateatris. Oli 1968–1978 (vaheaegadega) ja 1980–1984 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri õppejõud. 1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990–1992 Eesti Kongressi liige, 1989–2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige. 

Ülle Kaljuste

1957

Vaata ka Ülle Side

Näitleja Ülle Kaljuste (aastani 1981 Ülle Side) on sündinud 10. aprillil 1957. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1975. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1980 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IX lennu. Kaljuste töötas aastatel 1980-1989 Vanalinnastuudios, aastast 1998 on ta Eesti Draamateatri näitleja. Lisaks teatrirollidele on Kaljuste mänginud paljudes kuuldemängudes ja telelavastustes: „Golemanov“ 1981, „Mona-Lisa“ 1983, „Lumekuninganna“ 1986, „Viimane suvi“ 1987, „Sa oled koor minu kohvis“ 1999, „Stella Stellaris“ 2000, seriaalides „Salmonid“ 1993–95, „V.E.R. I.“ 1995–97, „Me saame hakkama“ 2001. Tema paljude filmirollide seast tõusevad esile: „Savoy ball“ 1985, „Keskea rõõmud“ 1986, „Nõid“ 1988, „Regina“ 1989, „Äratus“ 1989, „Noorelt õpitud“ 1991, „Need vanad armastuskirjad“ 1992, „Lammas all paremas nurgas“ 1992, „Koera surm“ 1998, „Kohtumine tundmatuga“ 2005, „Ruudi“ 2006, „Vana daami külaskäik“ 2006, „Georg“ 2007, „Perekonnavaled“ 2016.

Leida Rammo

1924 - 2020

Näitleja Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1942. aastal Tallinna 4. Gümnaasiumi humanitaarharu. Aastatel 1944–1945 elas Tšehhoslovakkias, Austrias ja Belgias. Õppis lühikest aega Viini teatrikoolis, kuni kool sõja tõttu suleti. 1950. aastal lõpetas Eesti Riikliku Teatriinstituudi. Töötas 1946–1947 töölisteatri baasil loodud nn esimeses noorsooteatris näitlejana, 1947–1948 Estonias näitejuht-assistendina, 1950–1951 Endlas ja 1951–1953 Rakvere teatris näitlejana, hiljem vabakutseline näitleja. Oli lavastaja, näitejuht, näitleja ja õppestuudio juhendaja mitmes harrastusteatris: 1958–1963 ja 1972–1984 Anton Hansen Tammsaare nimelises rahvateatris, 1963–1965 Paul Pinna nimelises rahvateatris, 1966–1968 rahvateatris Noorus. Aastatel 1956–1963 ja 1968–1977 töötas linnaametnikuna Tallinnas.

Rammo mängis rohkem kui 30 filmis, sealhulgas tegi meeldejäävad rollid filmides „Noor pensionär" (1972) ja „Viini postmark" (1968), osales telelavastustes („Püha paberi tuli“, 1974; „Rudolf ja Irma“, 1985 jm) ning raadioteatris. Kirjutas näidendeid („Villu“, 1965; „Kulisside taga“, 1967; „Ülalpeetav“, 1977), kuuldemänge („Hortensiaga igav ei hakka“, 1979 Eesti Raadios) ja lühiproosat, tegi kaastööd ajakirjandusele.

Ants Eskola

1908 - 1989

Vaata ka Ants Esperk

Näitleja Ants Eskola (kuni 1935. aastani Gerhardt Esperk) sündis 17. veebruaril 1908. aastal Tallinnas. Ta õppis 1918–1924 Tallinna Reaalkoolis ja 1924–1925 Riigi Kunsttööstuskoolis (praegune Eesti Kunstiakadeemia) Günther Reindorffi graafikaklassis. Õppinud laulu Armanda degli Abbati ja Helmi Eineri juures. Eskola võeti 1925. aastal teater Estonia õpperühma, samal ajal asus ta Estonias tööle ka näitlejana (1925–1941). Oli 1941–1946 väljasaadetuna Solikamskis, peale seda töötas uuesti Estonias ja Rakvere teatris, aastatel 1949–1965 Draamateatris ning 1966–1983 Noorsooteatris (praegune Linnateater). Mänginud rohkem kui 30 filmis („Päikese lapsed”, 1932, Theodor Lutsu stuudio; „Pöördel”, 1957, „Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964, „Indrek”, 1975, „Kõrboja peremees”, 1979, kõik Tallinnfilm; „Jäljed lumel”, 1955, „Vaikne hooaeg”, 1968, mõlemad Lenfilm; „Nõukogude Liidu suursaadik”, 1969, Mosfilm; „Kolme katku vahel”, 1970, Eesti Telefilm), telelavastustes (Hauseri „Valge veri”, 1959; Gruszezneski „Suur Bobby”, 1962; Dürrenmatti „Meteoor”, 1969; Bunini „Öisel merel”, 1977) ja kuuldemängudes (Tolstoi „Elav laip”, 1956; Cronini „Tsitadell”, 1956; Büchneri „Dantoni surm”, 1963). Toonase töö suurima tunnustusena pälvis 1964. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Ants Eskola suri 14. detsembril 1989. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

Sulev Luik

1954 - 1997

Näitleja Sulev Luik sündis 16. aprillil 1954. aastal Kilingi-Nõmmel Pärnumaal. Tema muusika- ja teatriande esimeseks kujundajaks sai Kilingi-Nõmme Keskkoolis tuntud muusikaõpetaja Olev Sepp. Luik lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)  lavakunstikateedri VII lennu. Aastatel 1976-1988 töötas Luik näitlejana Noorsooteatris (praegune Linnateater) ja 1988-1997 Eesti Draamateatris.
Sulev Luik oli omapärase näo ja kummaliselt nihestunud võluga näitleja. Lavakunstikateedri lõpetamisega samal aastal astus ta nagu ilmutus Estragonina publiku ette Lembit Petersoni kuulsas lavastuses "Godot’d oodates" (Noorsooteater 1976). Paljude jaoks ta ilmutuseks jäigi. Ka oma teise tipprolliga – Raimond Valgrena "Valge tee kutses" (Noorsooteater 1985). Väga paljude teatrirollide kõrvale mahub üle 30 filmirolli, millest kindlasti tuntuim on Luarvik Luarvik „„Hukkunud alpinisti“ hotellis“ (1979).
Sulev Luik mõrvati 29. juunil 1997. aastal Tallinnas.

Maria Klenskaja

1951 - 2022

Näitleja Maria Klenskaja sündis 29. jaanuaril 1951. aastal Tartus. Ta lõpetas 1974. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 6. lennu. Aastatel 1968-1970 töötas Klenskaja Noorsooteatris rekvisiitori ja grimeerijana. Näitlejana asus ta Eesti Draamateatris tööle 1974. aastal (esimese rolli tegi seal juba tudengina 1972. aastal). Aastatel 1988-1989 töötas ta Vanalinnastuudios, alates 1989. aastast taas Eesti Draamateatris. Maria Klenskaja osales teatritöö kõrval ka paljudes filmides, telesarjades ja kuuldemängudes. Oma parimad rollid tegi ta filmides „Indrek“ 1976, „Surma hinda küsi surnutelt“ 1977, „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ 1984, „Naerata ometi“ 1985, „Keskea rõõmud“ 1986, „Saja aasta pärast mais“ 1986, „Doktor Stockmann“ 1988, „Äratus“ 1989, „Varastatud kohtumine“ 1989, „Ystävät, toverit“ 1991, „Noorelt õpitud“ 1991, „Armuke“ 1999, „Georg“ 2007, „Vee peal“ 2020. Ta dubleeris ja andis hääle tegelastele animafilmides „Naksitrallid“ I–II, 1984, 1987 ja „Karlsson katuselt“ 2002. Peale arvukate teatriauhindade on Klenskajat tunnustatud ka filmirollide eest: 1978. aastal võitis ta üleliidulisel Jerevani filmifestivalil naisosatäitjate II preemia peaosa eest filmis „Surma hinda küsi surnutelt” ja 1989. aastal parima naisosatäitja preemia Kalininis I üleliidulisel näitlejate festivalil peaosa eest filmis „Varastatud kohtumine”. Maria Klenskaja suri 6. jaanuaril 2022. aastal.