The Database suggests: a selection of the latest documentaries

Venemaa üks suuremaid suvekuurorte Sotši on valitud 2014. aasta taliolümpiamängude toimumiskohaks. President Putin on olümpiamängudeks lubanud küllaldaselt lund, liiklusummikute puudumist ja suuri investeeringuid olümpiarajatiste ehitusse. Kuidas muutub aastatel 2008 kuni 2014 see piirkond? Mida toovad need muutused kaasa väikesele Eesti külale seal piirkonnas? Kas ümberkaudsetel väikestel küladel õnnestub alles jääda ja säilitada oma endine elurütm?

Mati on 25-aastane noormees, kes pole oma elus kordagi kogenud armastust. Kõik tema sõbrad on abielus või elavad koos oma pruutidega. Mati aga ei ole tüdrukuga isegi suudelnud, kõik katsed luua tõsine armusuhe on tal ebaõnnestunud. Mati ei anna alla ning otsustab leida selle õige tüdruku, kellega jagada armastust ning jõuda oma elu esimese intiimsuhteni.

Pagulaskeskus väikeses Vao külas. Keskuse juht, kohalik elanik Jana on kaksikrollis. Ta on äsja saabunud võõrkeelse pere vastuvõtja ja samas külaline nende ajutises kodus. Kui Eesti linnade väljakutel väljendavad sisserände vastased oma protesti immigrantide vastu, siis ühises eluruumis pagulaskeskuses on raske eristada eraelu avalikust ja isiklikku elu ametlikust. Rõõmude, murede ja kultuuriliste ebakõladega täidetud keskuse argipäevas hägustuvad piirid Jana ametlike ja isiklike, solidaarsusest kantud südamlike tegude vahel.

Veronika on neljandat kuud rase ja kolmandat kuud joomatsüklis. Veronika armastatu Fred on endine kriminaal, keda naine on joomingu käigus pussitanud. Veronika teine hea sõber, homoseksuaalne Ivo on kindel, et just see naine on tema elu armastus, kahjuks küll vales kehas. Nende kolme päevad mööduvad tsüklijoodikute seltsis, kellega koos ei näe nad siin ilmas millelgi suuremat mõtet ega pea vajalikuks seetõttu kellelegi ennast tõestada.

Väike Kristo õpib Kasari algkooli esimeses klassis. Nädala sees elab ta sealses juba koduseks saanud õpilaskodus koos kahe õe ja vennaga. Laste ja õpetajate-kasvatajate vahel on tekkinud soojad suhted. Koolis õpib ainult üheksa last, seepärast on otsustatud kevadeks see Lihula vallas asuv väike kool ja õpilaskodu sulgeda.

Režissöör Vitali Manski film Suguvõsa jutustab loo, mis tegelikult toimub Ukrainas peale Maidani sündmusi 2014. aastal. Miks on jäiselt tülli läinud varasemalt lähedased inimesed, kes nüüd elavad ühes riigis, aga justkui erinevatel planeetidel? Just läbi intiimse ja lähedase oma pere loo püüab režissöör ka ise aru saada, mis on toimunud rahvaga - inimestega, kes kunagi olid ühe suure riigi kodanikud - ja esitab lõpuks küsimuse: "Kas Ukraina ida ja lääs saavad üldse enam kunagi kokku?" Rännak viib režissööri oma suure ukraina pere erinevatesse elupaikadesse: läänemeelsesse Lvivi ja Odessasse, Kiievisse, Venemaa ajupestud Donbassi regiooni ja okupeeritud (paljude arvates vabastatud) Krimmi. Konflikt on raskeim Ukraina rahva katsumus peale Teist Maailmasõda ning on tülli ajanud õed ja vennad, vanemad ja lapsed. Suguvõsa paneb mõtlema laiemalt Vene-Ukraina suhetele ja varemalt lihtsad küsimused polegi enam nii üheselt mõistetavad, kui meie meedia ja poliitikud kinnitavad.

Sven Grünberg on helilooja, muusik, budistlik mõtleja, Dalai-laama maaletooja, isa – kui nimetada mõnd rolli tema elus. Muidugi on ta ka poeg, abikaasa, vend, õppejõud, inimene. Ta on isiksus, oma väljakujunenud maailmavaatega. Vaatamata kokkupuudetele budismiga on ta karmi ütlemisega mees, kes samas on oma seisukoha või hinnangu eest valmis ka vastutama. Mõne aasta eest elas Grünberg üle raske südameoperatsiooni ja hakkas elule teise pilguga vaatama. „Bonus track” portreteerib Sven Grünbergi operatsioonijärgsel ajal, mil ta jätkuvalt loob uut muusikat, hoolitseb, et varasem looming saaks veatult talletatud, kasvatab oma eelkooliealist tütart ja korraldab juba kolmandat korda Tema Pühaduse XIV Dalai-laama vastuvõttu.

Käsitööõlu, microbrewery, väikepruulikoda, IPA, IBU, mustlaspruul, pinna- ja järelkääritus – see on vaid väike valik märksõnasid, mida viimase paari aasta jooksul tõsisemate õllehuviliste hulgas üha sagedamini kuulda võib. Täna veel alla paari protsendi koguturust hõlmavad uued väikepruulikojad ning nendega seonduv on huviliste keelel ning ka laiemas meedias sedavõrd sagedased teemad, et tekib õigustatud küsimus: millega on tegemist? „Õllerevolutsioon“ ei anna küll otseseid vastused, ent pakub kaleidoskoopilist ülevaadet käsitööõlle tootjatest, müüjatest ja tarbijatest Eestis aastal 2015.

Eestis tegutseva sõjaajalooklubi Front Line liikmed tähtsustavad mälestust Teisest maailmasõjast ning jäljendavad autentselt selles sõjas osalenud sõdurite elu. Suurejooneliselt taaslavastatakse rohkem kui 70 aastat tagasi toimunud lahinguid. Rivistused, laagrielu ja relvade tärin on justkui ettevalmistus tulevaseks sõjaks. SS-Untersturmführer Reimo juhib Waffen-SS 20. diviisi ja seersant Andrei marsib Punaarmee 11. Laskurdiviisi "Valga" eesotsas. Lahingud ajaloo pärast veel kestavad.

Varietees on läbi aegade olnud julget, põletavat kirge. Kirg, mis pulbitseb laval, nakkab ja kütab kuumaks publiku, tekitab iha või põlastavat vastasseisu. Kõigi eelduste kohaselt ei oleks nõukaaja tingimustes tohtinud varietee sündida. Ometi ta eksisteeris, ja veel millise menuga. Menuga, millest tänaseks on jäänud ahhetama panevad legendid. Varieteemaailma mineviku ja oleviku seob filmis kokku intervjuu tantsija ja koreograafi Kalju Saarekesega, kuid sõna saavad ka eilsed ja tänased varieteetähed.

Tallinna Balletikool on paljude tantsijate tee alguseks olnud juba 1946. aastast. Filmis põimub kokku kollektiivportree, andmaks edasi tantsija elu labi erinevate põlvkondade silmade. Alles oma unistuse lugu alustavate värskelt vastuvõetud õpilaste teed ristuvad lõpueksamiteks valmistuvate noorte tantsijatega. Neid jälgib plejaad kunagisi balletistaare, kes tänases päevas vastutavad inimsaatuste eest majas, kust kord nendegi teekond alguse sai. Kelle unistus jääb elama ja kelle oma kustub?

Unustatud maanurgas, Chicagost kuue sõidutunni kaugusel on umbtänav Estonian Church Road, mille lõpus seisab väike, lagunev ja viltu vajunud torniga 100-aastane puukirik, mis ootab oma päästjaid... Kohalike eestlaste ja vabatahtlike abiga otsustatakse taastada vanim eesti kirik Ameerikas, et luua sellest mälestuspaik 19. sajandi lõpul saabunud immigrantide asundusele Gleasonis. Taastustööde põhitegijad on puhtas eesti keeles kõnelevad uue laine sisserändajad Jaan ja Peeter Karukäpp. Jaan korraldab kiriku toetuskontserdi, kuhu kutsub esinema Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni. Pühapaiga taasäratamise üritusel annetatakse 16 000 dollarit ja renoveerimistööd saavad jätkuda.

Poeetiline dokumentaalfilm sõdadest räsitud tšetšeeni küla elust, mille sümboolne keskpunkt on surnuaed. Küla elab ja hingab ühes rütmis. Hauakaevajatel on alati käed tööd täis. Surm on mägikülas igapäevane külaline. Polegi tähtis, et järjekordne sõda on lõppenud. Rahvas elab kättemaksu suletud ringis. Ringis joostakse ka Jumala poole palveid korrates. Sõjast allesjäänud noorte ja vanade meeste palve kõlab jooksujalu ringis lauldes kaugele ning aitab meestel unustada iseennast. Naiste ülekaal on silmaga märgatav, kuigi millegipärast tundub, nagu neid polekski nii palju. Tähelepanelikud silmapaarid jälgivad kõike ja mõistavad kõike. Kui tšetšeenid lahku lähevad, jätavad nad nägemist sõnadega: tule tagasi vabana!

Ajakirjanik Raini ja maastikukujundajat Andrest ühendab peale armastuse ka pidev vajadus ennast täiendada ja midagi ära teha ning nad teevad seda suure pühendumise ja usuga selleks, et maailm saaks olla parem paik meie kõigi jaoks. Nõnda on loodud avalik õnnelikuks olemise koht Häpi Kodustuudio, mis on avatud kahe­toalises Kalamaja korteris. Nende kodu on restoran, massaažisalong, fotostuudio. Lisaks sellele pakuvad nad coach­surfingut ehk rendivad oma niigi väikesest korterist välja nurgakest, kus välismaalased ööbida saavad. On tekkinud olukord, kus tegutsetakse, tsiteerides peategelast Raini: „Mitte 24/7, vaid 25/8“. Dokfilm „Sihtpunkt – olla õnnelik“ aitab vaatajal saabuda sellesse sihtpunkti, et saada osa meeste igapäevaelust, kirgedest ja konfliktidest, et lõpuks olla õnnelik.

Leedu liustiku-uurija Aušra Revutaite on veetnud 30 aastat Tjan Šani mäestikus. Ta uurib vanas nõukogudeaegses uurimisjaamas 3500 meetri kõrgusel merepinnast kliimamuutuste mõju Tuiuksu liustikule. Aušra on harjunud üksinduse ja vaikusega. Maagilistele kaadritele ümbruskonnast ja igapäevasest tööst on vahele pikitud arhiivivõtted poole sajandi tagusest ajast, kui liustikujaama alles ehitati. Tundub, et eriti palju sellest ajast muutunud ei ole. Näeme tilkuvaid jääkoopaid, vete voolamist mööda mäe nõlvu ja Aušra lemmikloomi, kes mängivad peaaegu vaikuses. Kahel loomal, kes elavad vabatahtliku üksinduse valinud Aušraga, pole kedagi peale teineteise. Pühalikku vaikust mägedes lõhub aegajalt muusika. Kusagil eemal, allpool mängib muusik või hoopis loovestja traditsioonilist kasahhi instrumenti.

Abebe ja Ashenafi on tavalised 10-aastased poisid, kelle vanemad saatsid Etioopia pealinna Addis Abeba tänavatele kingapuhastajateks, et pered nälga ei jääks. Abtu on orvust käskjalg, kelle veri vemmeldab ja töö on tema peas viimasel kohal. Bertukan on kolme lapse ema, kes tassib rahateenimiseks seljas endast raskemaid koormaid. Mulugeta on haritud giid, kes tänu keeleoskusele on teistest peajagu üle. Kõiki neid etiooplasi ühendab Aafrika suurim turg - lõputu ja värviküllane Mercato. Dokumentaalfilm jälgib viie tavalise inimese tööpäeva maailma ühes vaesemas riigis, kus filmimine oli lausa omaette katsumus.

Afganistani sõja projekt on Eestile lõppenud, aga jätkuvad mitmed tsiviilmissioonid, töö hariduse ja nõustamise vallas läheb edasi. Film jälgib kolme viimase Eesti kaitseväelase lahkumispäevi Camp Bastionis, Tallinna Ülikooli inimeste püüdeid koolitada Kabuli ülikooli IT-doktorante ja magistrante, inimõigusnõunik Pille Alaveri kohtumist väärkoheldud afgaani naisega Kabuli politseijaoskonnas ning ämmaemandate koolitamist Dare Soufi külas. Mosaiik raske saatusega riigi elu erinevatest kildudest, kus oma asja ajavad ka mõned tublid eestlased.

Film tudengisatelliidi Estcube ehitamisest, taevasse läkitamisest ja elust pärast edu. Filmi üks peategelastest on Mart Noorma – projekti algataja ja mootor, ametlikult juhendaja. Seda satelliiti ehitasid valdavalt tudengid, keda on aastate jooksul olnud projektiga seotud ligi 90. Estcube projekt seisab paljuski Mart Noorma entusiasmil ja veendumusel, et noorte energia võib üles kaaluda auväärt kosmosteadlaste kogemuse. Estcube lennutati kevadel 2013 suure meediakära saatel taevasse, aga protsess pole veel läbi. Tegelikult on ESTCube-1 satelliidil ka sügavam teaduslik eesmärk – Soome teaduri Pekka Janhuneni poolt leiutatud elektrilise päikesepurje esimene katsetus kosmoses. Tudengisatelliidi lennu käigus loodetakse kerida kevadel 2014.a. satelliidist välja 10 meetri pikkune traatidest kõrgtehnoloogiline struktuur nn Heytether. Kui see peaks õnnestuma, oleks tegemist esimese sammuga tuleviku kosmosereiside jaoks. Võimalikuks lohutuseks on Murphy seadus, mis ütleb, et Kosmosetehnoloogias pole kunagi midagi kindlat. Ebaõnnestumise protsent on alati suurem kui õnnestumise. Kriiside ahelana me seda Estcube saagat ka näeme. Alates probleemidest satelliidile sobilike insenertehniliste lahenduste leidmisest kuni ärevate katsetusteni ja närvesööva ning pikaleveninud lanseerimiseni Prantsuse Guajaanas.

Me elame globaalse tarbimise ajastul, kus tarbimistempo üha kiireneb. Ei ole saladus, et moetööstus on selle tarbimisralli esirinnas. Tuhanded vabrikud kolmandas maailmas ei tooda mitte ainult rõivaid erinevatele suurfirmadele, vaid ka tonnide viisi mürgiseid jäätmeid. Moedisainer Reet Ausil on ambitsioonikas plaan muuta maailma. Ausile näib, et ainus viis kahjuliku moetööstusega võitlemiseks on süsteemi muutmine seestpoolt. Film “Moest väljas” jälgib Reet Ausi teekonda Tallinnast läbi Euroopa moelavade ja Lõuna-Ameerika puuvillaväljade otse masstootmise epitsentrisse Bangladeshi.

Jón Baldvin Hannibalsson, endine Islandi välisminister sattus 1991. aastal mõneti enesegi jaoks ootamatult ajaloosündmuste näitelavale ja sai hiljem omamoodi Baltimaade hääleks rahvusvahelisel areenil. Augustiputši järel astus väike Island esimesena suure sammu, taastunnustades Eesti Vabariiki juba kaks päeva pärast iseseisvuse väljakuulutamist. Hannibalsson kutsus kolme Balti riigi välisministrid kohe Islandile ja 26. augustil kirjutasid nad Reykjavíkis alla ühisdeklaratsioonile diplomaatiliste suhete kehtestamisest. Lugu kõigist neist, kes julgesid siis, kui teised olid vait, midagi ära teha. Linateos on valminud Islandi, Eesti, Läti ja Leedu ühistööna.

Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on Tuhamägede elanikkond vähenenud enam kui poole võrra ning kasvu või leevendust ei ole kusagilt paista. Koht, mida tunti kunagi proletariaadi Eldoraado nime all, on saanud surma ja laostumise sünonüümiks. Ent siiski, legendid püsivad: päkapikkudest poolkoksimägede otsas, pagulastest maapõues andestust otsimas, öös luusivatest Mercedese-Kauboidest ja imelinnust, kes peab ära põlema, et uuesti tõusta.