Avaleht

Molotov-Ribbentropi salasobing tõi juba 1939. aasta sügisel Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid, nende toel 1940 ka Nõukogude võõrvõimu. See vahetus II MS käigus küll natsirežiimiga, et seejärel jälle idanaabri korraga asenduda (Tallinn „vabastati” sügisel 1944). Seekord pikkadeks aastakümneteks kuni laulva revolutsiooni ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991.

Eesti Kultuurfilm natsionaliseeriti septembris 1940. Leningradi Kinokroonika Stuudio toel valminud propagandafilm „Rahva tahe” (1940) pidi demonstreerima N. Liidu koosseisu astumise nö. vabatahtlikkust, kuigi filmikaadrites võis näha demonstrantide seas Nõukogude laevastiku madruste kolonne. Paar aastat hilisem propagandafilm „Punane udu” (Roter Nebel, 1942) jutlustas III Reich’i rassipoliitikat, täiendades seda punavõimu poolt Eestis korda saadetud kuritegudele viitamisega.

Nõukogude Eesti esimesed mängufilmid valmisid Lenfilmi toel. Austria päritolu Lenfilmi lavastaja Herbert Rappapordi (1908-1983) filmikarjäär oli alanud G.W. Pabsti assistendina Saksamaal, 1936 emigreeris ta Hollywoodist N. Liitu.

Rappapordi „Elu tsitadellis” (1947) tõi vaatajani elust irdunud intelligendi, kes filmi lõpukaadriteks oma seisukohti revideerib ning soovib aktiivselt kaasa lüüa ühiskonna elus. „Valgus Koordis” (1951) pidi kujutama ümberkorraldusi meie maaelus ja muinasjutulise heaolu saabumist seoses kolhoosikorrale üleminekuga.

Rappapordi tööd talletasid filmilindile meie näitlejate paremiku, olid professionaalsemad kui mitmete järgnevate võõrlavastajate tööd, samas järgisid aga püüdlikult ajastu stalinlikku punaideoloogilist mustrit.

Täna võivad mitmed tolleaegsed filmid ju naljakadki tunduda (näiteks „Eesti NSV hümn” 1945 nö. karaoke-filmi eelkäijana), siis aga oli asi naljast vägagi kaugel.

Stalini surma järel ideoloogiline surve nõrgenes ning osutus võimalikuks inimlikuma, hiljem ka kunstiväärtuslikuma filmiproduktsiooni teke. Omaaegset näitlejate paremikku pakkus Viktor Nevežini „Tagahoovis” (1956) Oskar Lutsu järgi.

Kümnendi lõpus valminud Juli Kuni ja Kaljo Kiisa „Vallatud kurvid” (1959) on vaatajate seas populaarne tänini. Film tuli nö. kordamisele „maailma esimese kunstilise panoraamfilmina” (ameerika Cinerama ekraanikujutise kolmele filmilindile jäädvustamise nõukogude analoog). „Ohtlikke kurve” (1961) said meie vaatajad näha alles 1964, kui avati Eesti ainus panoraamkino Kosmos.

1958 valmis Elbert Tuganovi (1920-2007) käe all meie esimene nukufilm „Peetrikese unenägu”, mis pani aluse regulaarsele nukufilmide tegemisele Eestimaal.

1950ndate teise poole nõutavaim näitleja oli Rein Aren (1927-1990), polnud vahet, kas nn. positiivse või negatiivse tegelasena.

Ometi jäi filmikunst veel pikkadeks aastateks „suureks üksiklaseks” ning kunstlikult siirdatud „transplantaadiks”, nagu iseloomustas meie filmi asendit teiste kunstide seas literaat ja filmitegija, hilisem Eesti Vabariigi president Lennart Meri aastal 1968. Põhjuseks filmitootmise vahetu suunamine Moskvast ning sügavamate omamaiste filmitraditsioonide eelnev puudumine.

Lauri Kärk: Eesti filmiloo lühikonspekt

1890-1910ndad 1920-1930ndad 1940-1950ndad 1960ndad 1970-1980ndad 1990-2010ndad Eesti filmiloo lühispikker (kronoloogia)