Avaleht

Karlo Funk

                                                                                                                                                                         Sirp nr 41, 05.11.2010

Tavapärane avaliku huvi retoorika ütleb, et iga avalikult rahastatav teenus peab võimalikult hästi vastama avalikkuse huvile. Defineerida  seda, mis on täpsemalt see avalik huvi, on samavõrd tulutu kui defineerida ühiskonna huvisid – need on killustunud ja fragmenteerunud. Filmi kohta on olemas mingisugune ebamäärane üldine arvamus, et see justkui ei vasta avalikule huvile, mida kõige paremini peaks väljendama vaadatavus – hea film on see, millel on palju vaatajaid.

Siiski on täiesti eksitav pidada avaliku huvi väljenduseks ainult kinokülastuste arvu. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring näitab, et kinos käib vähemalt korra aastas 53% inimestest, samas kui televiisorist vaatab aastas filmi 98% inimestest. Kui lisada kasvav vaatamine Internetis  ja DVDd, siis on selge, et ka eesti filmide tegelik vaadatavus on teatavas osas lihtsalt mõõdetamatu erinevalt näiteks teatrist, kus peaaegu kõik külastused on mõõdetavad. Samast uuringust selgub, et Eesti filmide taset peab kõrgeks või pigem kõrgeks 37% ning rohkem eesti filme soovib näha 39% inimesi. Oma elukoha läheduses linastuvate filmide taset hindab samas kõrgeks või pigem kõrgeks 22 % vastajatest. See lubab oletada, et Eesti filmide taset hinnatakse kõrgemalt kui linastuvate filmide oma keskmiselt.

Arvestades, et eesti vaatajal on paljude kanalite kaudu ka üldpilt maailma filmikunstist olemas, tuleb kultuuritarbimise uurimuse tulemusi tõlgendada rahvusliku filmi seisukohalt pigem positiivsena. Kõrvale võib tuua ka sel aastal televisioonis linastunud eesti filmid ja nende vaatajaskonna: „Pangarööv” (176 000 vaatajat), „Kuhu põgenevad hinged” (59 000), „Vanad ja kobedad” (93 000), „Sigade revolutsioon” (40 000), „Malev” (25 000), „Nuga” (12 000, ETV 2). Seega väidan ma, et eesti filmi üldpildi hindamisel avalikkuses on tegemist tajumoonutusega.

Euroopa riikides üldiselt aktsepteeritud veendumuse kohaselt seisab filmikunst majanduse ja traditsiooniliste kunstide piirimail. See tähendab, et ühelt poolt finantseeritakse seda otseselt riigieelarvest, nagu näiteks ka ringhäälingut, teiselt poolt on kogu filmitootmine korraldatud nii, et toetatakse eraettevõtteid,  kes algatavad filmiprojektid ja viivad need täide. Klassikalises majandusmudelis peaksid need ettevõtted olema kasumile orienteeritud ehk taotlema võimalikult suurt vaatajaskonda ja piletitulu. Nagu mujal Euroopas ja üha enam ka Aasias ei ole see tingimata nii. Euroopas on filmikunst olnud traditsiooniliselt suunatud autoritele ja originaalsele nägemusele. Lisaks peetakse filmikunsti rahvuskultuuri osaks, sellele laienevad vastavas kultuuris kehtivad, sageli hierarhilised väärtusskaalad. Ka Eestis rahastatakse filmi kultuuriministeeriumi kaudu ja film on kultuuri tervikpildi osa. Me võime Eesti filmitootmise mudelit nimetada kultuuriliseks filmitootmiseks.

Tänapäeva film ja väiksuse efekt 

 Me võime pikalt analüüsida, mis on Eesti tootmiskeskkonnas teisiti kui Euroopas. Erainvestorite, levi ettemaksude, uskumatul viisil isegi telekanalite rahastamise puudumine on filmikeskkonnas kõigile märgata. Ideed, stsenaariumid ja valminud filmide kommunikeerimine avalikkusele on järgmine suur teema, millest edaspidi loodetavasti räägitakse. Ent isegi, kui usuksime, et Eestis on geniaalsemad filmitegijad ja projektid kui Euroopas keskmiselt, jääb püsima kultuurilise tootmisega kaasneva tsentraliseerituse probleem. Tugeva filmi rahastamine sünnib võimalikult laia huvitatud otsustajate ringi kaasamisel. Sisuliselt ainsast huvitatud ja otsustavast avalikust fondist ei piisa, kui puudub vahetult  turuga seotud tagasiside mehhanism. Kultuurilise filmitootmise mudel Eestis võib küll üldjoontes rahuldada keskkonna hetkelised vajadused, kuid see ei vii filmikeskkonna arengut edasi. Mil viisil ja kas on liberaalse majandusideoloogia kandjad üldse huvitatud kultuurivaldkonna kaasajastamisest ja arendamisest, on eraldi küsimus.

Moonutused, mis iseloomustavad eesti filmi avalikku tajumist, tulevad sisse elementaarsest vastuolust. Kunstiliselt originaalne ja hinnatud teos on suunatud pigem spetsialistile  kui tarbijale. Spetsialist tähendab antud juhul vaatajat, kes otsib kunstilisi väärtusi ega rahuldu masstoodanguga. Samas on film algusest peale olnud laiatarbekunst, demokraatlik fenomen, rahvale suunatud meelelahutus. Õnneliku juhuse tahtel langesid need kaks suunda kokku 1960. aastatel, kui näiteks Fellini filmid pälvisid ka publikumenu. Euroopa filmi ja autorifilmi jaoks on ajalugu sealt edasi tähendanud Hollywoodi kui meelelahutuse  mõju kasvu ja autorifilmi positsiooni nõrgenemist. Eestis on ajalooliselt olnud tugevam autorifilm, algupärased lood omanäolises visuaalses keeles.

 Kuigi see eristus on kunstlik, tuleb tõdeda, et nii rahvuskultuurilise jätkusuutlikkuse kui puhtalt kõrgkultuuri väärtusskaala seisukohast sisaldab avalik huvi nii autorifilmi kui kommertslikku filmi. Filmitegemine on ressursimahukas. Eesti-suguse maa puhul on probleem selles, et isegi vaid puhast kasumlikkust silmas pidades ei ole süstemaatiliselt kulusid  tasa teenivate filmide tegemine meil ilma avalike toetusteta võimalik. Ühel filmil võib vedada, kuid rahvuslikku, täielikult erakapitalile tuginevat kommertsfilmi Eestis olla ei saa. Sel juhul võiks uskuda, et avalikku arvamust filmikunsti kohta parandaks see, kui teha avalike toetustega ainult nn kommertslikke filme. Jätame kõrvale eelarved ja ressursid, mida see nõuaks, teades rahvusvahelist tootmiskeskkonda. Üks mõne aasta eest tehtud  uurimus kinnitab, et globaalselt teenib 20% filmidest 80% tulu. Ükskõik kuidas ka ei püüta, pole isegi mitte Hollywood avastanud eduka filmi mudelit – tõenäoliselt põhjusel, et sellist asja pole olemas. Eesti keskkonnas tähendaks selline suund ehk ainult kommertslike filmide eelistamine autorifilmide arvelt oma oskuste ja tugevuse tasalülitamist millegi ebamäärase nimel. On tehtud katseid kirjutada žanrifilme vaatajakesksest perspektiivist, ent need ei ole  praegu väga veenvad.

 Rohkem filme oleks paremini tajutav

Pessimistlik järeldus on, et laiemalt võttes ei saa väikeriik, mille siseturg ei ole kuidagi kaitstud rahvusvaheliste filmide impordi eest,  oma rahvuslike filmide vaadatavuse suurendamiseks mitte midagi teha. See ei pea paika. Robin MacPhersoni uurimuses „Kas suurem on parem?” on vaadeldud edu mudeleid Euroopa väikeriikides Iirimaal, Šotimaal ja Taanis pikema aja vältel. Tema järeldus on, et valitseb korrelatsioon toodetud filmide arvu ja rahvusliku filmi turuosa vahel: mida rohkem filme, seda suurem turuosa. Teisal on ta öelnud, et väikeriigi suurusest sõltumata on  12 filmi aastas see piir, millest alates ei ole filmide iga-aastane vaadatavus enam volatiilne, vaid stabiilne ja suunatav. Sellise hulga filmide seas on aga juba piisavalt nii kommertsfilme, erinevatele sihtgruppidele suunatuid kui ka autorifilme.

 See tähendab, põhimõtteliselt on filmide vaadatavus ja parem avalik arvamus neist suunatav ega sõltu igast üksikust filmist, vaid pigem nende hulgast. Aastatel 2005–2010 esilinastus Eestis koos vähemuskaastootmistega 34 mängufilmi. Aastas on seda niisiis 5,6 mängufilmi.  Jätame kõrvale asjaolu, et Eestis võib sisuliselt levisse tuua iga filmi, kusjuures vähemuskaastootmised ja kontseptsioonilt võõrapärased filmid ei paku eesti vaatajale huvi. Seega, kui Eesti vaataja kohtub omamaise filmiga ainult viis korda aastas, ei saagi tekkida usalduslikku püsisuhet. Isegi kui 12 filmi aastas, see on stabiilne ja jätkusuutlik filmitootmiskeskkond, jääb unistuseks veel kümneteks aastateks, on filmi arenemiseks suurem hulk  teoseid hädavajalik. Seni elame täiesti ennustamatus olukorras, kus kasvava muukeelse filmi impordi juures ähvardab eesti filmi üha jätkuv marginaliseerumine. Eestis ei valitse selline olukord üheski teises kunstivaldkonnas. Tänases reaalsuses võime küll püstitada loosungi „rohkem filme!”, ent piisavalt riiklikke ressursse see lähematel aastatel ilmselt kaasa ei too. Eestis puudub riiklikul tasandil huvi maksusoodustustega loodava majandusliku efekti vastu. Rahvustelevisioonile keegi filmide toetamiseks rohkem vahendeid ei eralda, erainvestorite isiklikust huvist saavad kasu ainult väga üksikud projektid. Samade summade „efektiivsema” ümberjaotamise katse on juba tehtud ja selle tulemused ei ole samuti vastuvõetavad, sest kvaliteet langeb filmikeskkonna hinnangul alla kriitilise piiri. Pole just palju väljapääsuteid. Õigupoolest jääb loota ainult kõigi filmikeskkonna osaliste  suuremale valmidusele ühistegevuseks oma eesmärkide selgitamisel. Praeguste tingimuste juures vastuolud ei kao, sest need on ainult sügavamate ja püsivate probleemide veepealne osa.