Avaleht

Vestlusring filmiõpetusest Eestis
                                                                                                                                                    Sirp, 06.04.2007
Kõnelenud ja kirjutanud Tarmo Teder

Marianne Kõrver, Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) magistrant
Mikk Rand, Kinobussi juhataja ja kinoliidu juhatuse esimees
Raivo Kelomees, Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia ja reklaami osakonna juhataja
Olev Viitmaa, stuudio Noorfilm juhataja 25 aastat
Ülo Pikkov, animafilmitegija, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) animafilmi osakonna doktorant
Kristiina Davidjants, endine filmitudeng, -õppejõud ja Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) ekspert; vabakutseline kriitik
Martin Aadamsoo, Balti Filmi- ja Meediakooli  arendusjuht

Mis seisus ollakse praegu BFMis filmiõpetuse andmisega? Kuidas oli enne ja kuidas on praegu?

Aadamsoo: Huvitavam oleks vaadata seda, kust me tuleme, kuhu me liigume, mida meilt üldse oodatakse. Kuna oleme filmi- ja meediahariduse pakkujad, siis tahavad ju hariduse rahastajad ning filmi- ja meediatööstus teada, mida me pakkuda suudame. Kas vastame nende lootustele ja vajadustele?

Mida me suudame praegu pakkuda?

Aadamsoo: Praegu on pakkumine Eesti-suguse väikese riigi kohta erakordselt lai: õpetatakse animatsiooni, seda ka üle Eesti igasugustes töötubades, õpetatakse nii bakalaureuse- kui magistritasemel enamikku filmierialasid.

Tundub, et asi on liiga pluralistlik, kirev, harali. Ehk peaks asja ökonoomsemalt ja sünergilisemalt ajama, koostööd tegema? Kuidas üldine filmiõpe peaks edasi minema?

Rand: Kui sa ütled, et pluralistlik, siis nii on. Aga kust me tuleme ja kuhu me läheme – väga lihtne! Hästi palju võimalusi on, aga keegi pole veel teinud süstemaatilist tööd sellega, kuidas tegelikult põhikooli tasemel huviharidusena filmikeele õpetus pihta hakkab. Praegu on tehtud suurt tööd selleks, et kõrghariduse vormis saaks asi katuse alla. Tegelik vundament aga pannakse filmikeele tarvis alla juba siis, kui lapsed tegelevad sellega viieaastasena. Laia pildi nägemine ja filosoofiline taust tuleb kõrgharidusega.

Kas laste ja noortega tegeldakse praegu filmihariduses piisavalt?

Rand: Täiesti piisavalt. Küsimus on aga selles, et kogu see filmialase alghariduse maastik on hästi segane. Asjaga tegeldakse mitmel viisil, aga tihti ei teata, kuhu peaks välja jõudma. Huvihariduse maastik on meie kultuuri hall tsoon – kusagil kunstialade ja haridusalade vahepeal.

Aadamsoo: Loogiline see tegelikult on, et esmalt on hakanud korrastuma filmihariduse ülemine ots, sest see on kindel ühe struktuuri osa haridusministeeriumi halduses ja loodetavasti ka vedur, mis veab AV-hariduse kõigepealt kooliõppekavadesse ja edasi ka huviringidesse. Järgmine samm olekski see, et audiovisuaalne õpe jõuab kooliprogrammi. Kinobussi tegevus on suurepärane, aga see ei suuda iial katta kogu riigi vajadusi.

Rand: Filmitootmine on meil enam-vähem paika saanud kümne viimase aasta jooksul, filmi levitamine on Eestis aga probleem. Filmihariduse ülemine ots hakkab ka paika saama, aga alumine on ikka väga segane.

Aadamsoo: Marianne oli kunagi filmitudeng ja nüüd on magistrant. Kas sa tunned praegu seal ülemises otsas, et sul olnuks kunagi keskkoolis või põhikoolis vaja mingil kujul filmiharidust?

Kõrver: Ma ei saa öelda, et filmiharidust olnuks vaja keskkoolis, seda olnuks kindlasti vaja bakalaureuseõppes.

(Naerupursked.)

Millal see oli?

Kõrver: Viimati aastal 2005.

Rand: Kuna mul oli õnn õppida Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja meedia eriala esimesel kursusel, mida vedas Arvo Iho, siis seal oli küll huvitav, kuna oli midagi täiesti uut. Iho tõi oma laiast tutvuskonnast igasuguseid filmiinimesi, kes meile ikka midagi andsid. Ma ei saa nõustuda sellega, et mind pole õpetatud.

Davidjants: Meie kursus vaatas imetluse ja kadedusega eelmist kursust – oh, kus teil olid alles võimalused – ja Marianne kursus vaatas jälle niimoodi meid.

Rand: Kusagilt on see vedur tõesti vedama hakanud – BFMi ja EKA animatsioonikursus on täna paigas.

EKAs õpetavad animatsiooni Priit Pärn ja Ülo Pikkov, aga animatsiooni asja aetakse ka Tartus kõrgemas kunstikoolis. Kas siin pole tegu n-ö ressursside raiskamisega?

Kelomees: Meil on kunst ja animatsioon koos. Meil on filmi, liikuva audiovisuaalse pildi keel nagu üks osa paljudest moodulitest, mida õpetatakse eri kursustel. Põhimõtteliselt õpetame me uue meedia disainereid. Samas on ju väga erinev suhe multimediaalsesse liikuvasse pilti ja meie kujutava kunsti ajaloost ja disainist lähtuvate inimeste vaatenurk on natuke teistsugune kui filmihariduse oma. Õpetame film pigem kui kujutamisviisi võimalust, mitte nii väga kui jutustamisviisi. Üks kursus on kui punane joon, mis jooksnud läbi viie viimase aasta. See on interaktiivse filmi kursus, mis kuulub rohkem eksperimentaalse filmi valdkonda.

Te olete nende viiside ja võimaluste paljususega rahul?

Kelomees: Jah, oluline on õppijatele näidata, et need on olemas, aga filmiprofessionaale me otseselt ei koolita. Kui inimesed saavad käe valgeks mingi pildilise narratiivi alal, siis on väga hea.

Jõuame EKAsse, kus õpetavad Turu kunstiakadeemia tausta kodumaale toonud Priit Pärn ja Ülo Pikkov, kes on kõrgprofessionaalsed, aga mitte Kinobussi naljaga pooleks gurud. Milline on teil õppejõudude ja tudengite vahekord?

Pikkov: Mul tekkis selline võrdlus nagu spordis, et ühed on harrastajad ja teised on olümpiakoondises. Üks nagu baseerub teisel, neil on side olemas. Mis animasse puutub, on teinekord väga üllatavaid näiteid – hoopis mõni maalikunstnik hakkab animatsiooni tegema. Järelkasvu mõttes on see õpetamine väga vajalik, aga teisest küljest on see kummaline.

 Aadamsoo: Mida suuremal hulgal õpilastel on võimalus audiovisuaalsesse maailma siseneda, seda rohkem hakkame mõtlema süstemaatilisele tegevusele selles valdkonnas.

Pikkov: Eelneva jutu taustal, võrreldes Tartu kooliga, julgen öelda, et EKA animatsiooni õpe on palju traditsioonilisem. See, keda me kolm pluss kaks süsteemis koolitame, on animafilmi režissöör. Vastuvõtukatsetel sõeluti välja inimesed, kellel on selleks kõige paremad eeldused. Ja kui ta režissöörina tööd ei saa, siis ta peab suutma olla näiteks animafilmi kunstnik või kas või animaator, mis on mängufilmiga võrreldes nagu näitleja töö.

Palun Martinil lühidalt kokku võtta, mida BFMis õpetatakse.

Aadamsoo: Ühest küljest oleme kõige uuem kool, esimene vastuvõtt oli alles 2006. aasta suvel, aga teisest küljest oleme ka kõige vanem kool, sest BFM asutati Tallinna ülikooli filmi ja meedia õppetooli ja endise Concordia ülikooli meediateaduskonna kokkupanemise ja põhjaliku ümberkorraldamise tulemusel. Koolil on praegu kaks peamist haru: meedia ja film. Filmialal on võimalik õppida kolm aastat eesti keeles bakalaureusetasemel ja kaks aastat nii eesti kui inglise keeles magistritasemel. Meediapoole peal õpetatakse teletegemist, suhtekorraldust ja kommunikatsioonijuhtimist, sellest aastast ka magistritasemel. Seoses uue kooliga on suhteliselt radikaalne muutus see, et  kui varem võeti terve kursus ühe eriala tudengeid korraga, siis nüüd võeti nii magistri- kui bakalaureusetasemele tulevased režissöörid, produtsendid, stsenaristid, operaatorid, monteerijad, helimehed ja teoreetikud eraldi.

Davidjants: Mind ajas pedas kõige rohkem segadusse ja ärritas see, et kursusele võeti korraga vastu kolmkümmend laia profiiliga bakalaureusekandidaati.

Aadamsoo: BFMi mudeli kopeerisime Taani filmikooli pealt, kust tulevad Euroopa ühed paremad noored filmitegijad. Katame laias laastus oma jõududega filmi ja televisiooni valdkonna. Ja BFM on hetkel ainus ülikool kogu Põhja-Euroopas, kus saab nii filmi kui telet õppida inglise keeles.

Jõuame tehnilise varustatuse ja õpetajaskonna juurde. Kuidas need on kaetud?

Kõrver: Õppejõud räägivad asjast, kõik on meeldivalt lihtne. Magistriõppes on päris palju inimesi, kes polegi varem filmiga eriti kokku puutunud, aga nendele tehakse ka see selgeks, mida mõned meist on juba varem õppinud. Filmitegemist pole võimalik õpetada kuivalt, nagu pedas vahel tehnika puudusel protsessi seletati.

Rand: Oleme aja jooksul tänu sponsoritele tehnilist baasi laiendanud. Praegu töötatakse Kinobussi juures välja metoodikat, kuidas filmiõpet koolides korraldada. Ise õpetan praegu väikest viisi Tallinna reaalkoolis. Koolid vaikselt tekitavad omale auditooriume, kus saab filme vaadata.

Olev Viitmaa on 25 aastat juhendanud stuudiot Noorfilm. Äkki on koolipoistel kaamerad käes, äkki on Kinobussi brigaad hakanud “alumist klientuuri” üle lööma?

Viitmaa: Laiema filmihariduse andmise struktuuris haigutab tühi koht. Räägime kõrgkoolidest, magistrantidest, bakalaureustest, doktorantidest. Kunstis ja spordis ja mujal on struktuur olemas. Treenerid, baasid ja auhinnad on olemas. Kutsekoolis nr 2 on asi selge: fotograaf läheb näiteks ajalehte.

Rand: Seoses olümpiavõitja Veerpalu ja massilise suusatamisega tekkis mul selline võrdlus, et meil pole Oscari võitjat, sest esimeses klassis pole ühtegi kinotundi.

Viitmaa: Kui pole video ja uue meedia tehnilist baasi, siis pole ka oskusi neid õppida, aparaate käsitseda. Huvihariduse süsteemis pole meid, see tähendab filmiõpetamist justkui olemaski. Ei Kullot ega Noorfilmi pole haridusministeeriumi ega kultuuriministeeriumi süsteemis.

Rand: See on huviala nagu halli tsooni jätmine. Kultuuriministeeriumis vaadatakse et, ah, see on haridusministeeriumi asi, ja seal vaadatakse vastupidi.

Ka kultuurkapitalis vaadatakse – aga seda professionaalsete projektide puhul – et, vot, näe see, ütleme täissünteetiline performance võiks raha saada nii audiovisuaalse, kujutava ja rakenduskunsti, teatri ja mine tea mis sihtkapitalist veel, aga lõpuks ei saa see mitte hallitand sentigi, sest pole otseselt kellegi “oma”, ühegi sihtkapitali haldusalas. Ja multimeedia või lihtsalt ajakirjanduse sihtkapitali pole veel looma hakatud.

Viitmaa: Kui meie jaoks pole süsteemi, siis oleme süsteemivälised. Kuidas sa õpetad ujumist, kui sul pole vett, keskkonda. Näiteks meil lõpetas tugev fotograafiaring tegevuse, kuna uue digikaamera ostmiseks polnud paarikümmet tuhandet. Ministeeriumide ja kulka jaoks meid ei ole, ka Tallinna linna jaoks pole Kullot olemas.

Rand: Fotograafia oleks praegu suhteliselt lihtsalt integreeritav kooli õppekavasse.

Kelomees: Tehnika peab ikka käes olema. Peab võitlema selle eest, et end süsteemi panna, võitlema selle eest, et see nn alumine ots leiaks koha üldises püramiidis. Olen 12 aasta jooksul näinud, kuidas vaadati, suu ammuli, arvuteid ja filme, aga nüüd on need samad asjad kõigil sülearvutites ja monteerida võib kas või kusagil kännu peal.

Filme tehakse juba mobiiltelefonidega ja peetakse ka vastavaid festivale.

Viitmaa: Tallinn jagas eelmise aasta lõpus välja üle kahesaja sülearvuti, aga Kullo ei saanud mitte ühtegi. Me oleme haridussüsteemi-välised.

Kelomees: Kui palju on üldse vaja tehnikat, et õpetada? Olen näinud, kuidas inimesed väga viletsa tehnikaga 10–12 aastat tagasi 166 megahertsiga täiskvaliteedis videopilti nikerdasid. Aga nüüd võid sa igasse laptop’i vabalt pool tundi videopilti sisse lükata. Meile Tartus pole kõige kõrgema tehnika lage vaja, saame seal vahepeal hakkama, aga vahepealne tase on ikkagi selline, mis võiks olla natuke kõrgem. Poolemiljonilise kaamera peale ei hakka me praegu suurt mõtlema.

Davidjants: Ilma tehnikata filmi ei tee. Kuigi, filmi teevad ikkagi inimesed eelkõige oma mõistusega, ainult tehnika ei päästa mitte midagi. Kõik ulatub palju kaugemale. Meil polegi ju kinosid, kus lapsed õpiksid filme vaatama, neid mõistma, õpiksid elementaarset arusaamist.

Rand: Nõus. Kino pole nähtus omaette, film on teiste kunstide sulam. Kui inimesed hakkasid kirjutama, siis nad raiusid teksti kivisse. Oli väga raske ja võttis aega – justkui pildi töötlemine 166 Pentiumiga. Isegi sulepeaga oli sajand tagasi keeruline, sest pastakaid polnud, pidi tinti nokkima ja hanesulge teritama. Kirjaoskus tuleb kõigepealt.

Aga kes õpetab mõtlemist? Hea tehnika üksi võib seda kohe alguses pidurdama hakata. Jaapani koolis tehakse üks pluss üks selgeks pulkade tõstmisega.

Kelomees: Asi pole tehnika hankimises. Mentaalne ja visuaalne haridus on hoopis teine rida, mis kuulub tehnilise hariduse juurde.

Rand:  Aga midagi peab ikka olema.

Kelomees: Me ei jõua siin kogu õppekava ära seletada. Oluline on see, kuidas ja mida sa näed.

Rand: Ja oluline on see, et tehnilise baasi paremus aitab igal juhul keelt söödavamaks teha – et ma vaatan parema meelega. 

Kes juba kõrgemasse kooli ja magistrantuuri on jõudnud, see peaks midagi juba ka oskama. Aga kui sa Kinobussis lastele tehnika kätte annad, siis nad võivad arvata, et mõte on juba seal tehnikas sees, et see ongi aju.

Rand: Kui me Kinobussiga laste juurde lähme, siis ma ütlen esimese asjana, et kuulge, teil on vaja kõigepealt üks lugu jutustada. Kõigepealt on tulevane filmitegija vaja panna ikka mõtlema. Tehnika on vajalik selleks, et ta näeks oma mõtlemise tulemust.

Pikkov: Mina hakkasin Kullos käima juba algkoolis. Kinobuss on väga vajalik, see populariseerib filmide vaatamist, aga kogu lugupidamise juures on Kinobuss rohkem üks rändtsirkuse moodi asi. Tullakse tehakse kiire tuur, nädal ja päev. Aga Kullos ma käisin aastaid, oli võimalik asjaga tegeleda, kuigi omal kaamerat polnud.

Kõrver: Olen olnud keskkoolides tehtud filmide võistluse žüriis ja nendest filmidest, mis tulid Kullost, paistis välja, et tegijad oskavad mõelda.

Aadamsoo: BFMis oleme praegu suhteliselt või sees, sest saime omale äsja täiskomplekti uut filmitehnikat, valguspargi, montaažid jne. Hakkasime tegema kursusetöid 35millimeetrise filmilindi peale, mida viimati tehti siis, kui filmiõpe Eestis alles loodi.

Tehnika asjus võiks kokku võtta, et enam-vähem kõik, välja arvatud Kullo, on kaetud. Muidugi võiks alati parem olla, aga võiks ka mõelda, kui vilets võiks seis olla muus ühiskondlik-poliitilises kulus.  

Kõrver: Mina tudengina leian, et kõik võimalused filmi teha on olemas.

Viitmaa: Igaks arenguks on vaja selgeks õppida aabits, oskus lugeda, mõelda, väljendada mõtteid ja lõpuks luua kunstiteos. AV-hariduse areng meie infoühiskonnas – pildikujundi ja heli vastuvõtt, kultuur ja oskus neid analüüsida – peab käima kompleksselt. Kaasaegne digitaaltehniline baas on hädavajalik loominguks, koolituseks ja produktiivse mõtlemise aluseks. Kui seda baasi pole, siis on jokk.

Kas oleks vaja rohujuure tasandil AV-hariduse andmist süstematiseerida? Kas oleks vaja kollegiaalset või mingit moodi kokkuleppelist metoodikat, mida rakendada – et õpe oleks koolides ökonoomsem, efektiivsem, et entusiastlikud juhtoinad ei killustuks ega muudaks tulevasi filmitegijaid liiga vara liiga isepäisteks ja liiga omanäolisteks? Et viia põhikooli mingisugune filmi-, foto- või AV-õpetus?

Rand: Alguses peaks piisama lihtsalt filmide vaatamisest. Martin, sinu ajal ju Eesti Filmi Sihtasutus innustas seda, et eesti film läheks Eesti koolidesse. On juba püütud. Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi kirjutati kooliõpikus natuke filmist “Kevade”, mis on raamatu kõrval tänaseks samuti klassika. Ja arutlusainet on alati.

Aadamsoo: Tahes-tahtmata saavad koolilapsed infot aina rohkem liikuvate piltide kaudu. Ilmselt praegu on see jõnks ajas, kus liikuva pildi osatähtsus kultuuris kasvab, aga audiovisuaalharidus koolide õppekavadesse ja -programmidesse pole veel jõudnud. Küsimus on selles, kas suudame seda protsessi mõistuspäraselt ohjata, et asi ei läheks koolides lihtsalt filmivahtimiseks kätte.

Kelomees: Jah, on oht, et vaadatakse spontaanselt, ilma kriitilise juhendamiseta, kommenteerimata, rääkimata analüüsist.

Rand: Metoodika väljatöötamine pole kahe aasta projekt, vaid probleemistik paarikümne aasta peale. Kui praegused viieaastased hakkavad jõudma õpetaja ikka, siis alles nemad oskavad filmi analüütilisemalt mõtestada.

Mäletan, et meid viidi vist viiendas klassis karjaga kinno “Kevadet” vaatama. Kakskümmend kopikat tuli oma taskust välja käia, film tegigi kõva kassat, aga lapsi suunati ikka mingist missioonist, Lutsu vaimus. Vahel viidi ka õpetajate tuppa, kus näidati mingeid õppefilme. Projektori surin ja liikuv pilt tekitasid alati huvi ka siis, kui kasvatava filmi suunistest aru ei saanudki. Kas meil on praegu olemas mingit filmiõpetuse õpetust või mõtteid selles suunas liikumas?

Aadamsoo: Pole mõtet hakata spetsiaalselt õpetama audiovisuaalvaldkonna õpetajaid, kui sellist õppeainet pole olemas. Enamikul kooliõpetajail peaks olema ettekujutus sellest, kas ja mis kujul on meil koolis võimalik kasutada audiovisuaalset materjali illustreerimaks õppeaineid. Näiteks projekti “Eesti film Eesti kooli” raames seda, et kui Rein Maran teeb suurepärase filmi põdrast, siis milleks on vaja põdra kohta lugeda raamatust kui seda palju ilmekamalt ja sisukamalt pooletunnisest filmist võib vaadata.

Rand:  Visuaalne mälu on inimestel kaks korda pikem kui lugemise või kuulmise mälu.

Viitmaa: Koolide kunstikasvatuses on mõned teemad: film, foto, video, animatsioon, kuid õpetajate sellealane koolitus on minimaalne ja puuduvad õppemetoodilised materjalid. Ka lihtsam informatsiooni osa – märk, kujund, sümbol – oleks vaja viia ekraanile. See jääb õpilasele paremini meelde. Sellega seondub infotehnoloogia ja kommunikatsioon televisioonis. Kui vaadata, siis meie televisioonisaated on mannetud, saatejuhid ei oska näitlikustada probleeme, puudub selgitav graafika, laterdavad jututoad, rääkivad pead, keerad heli maha ja järele ei jää midagi.

Näiteks “Foorumit” ei saa raadiosse lasta, sest kus sa sealt lipsu või midagi näed, ning keerad raadios heli maha ja järele ei jää üldse mitte midagi.

Aadamsoo: Kristiina, kui töötasid filmi sihtasutuses dokumentaalfilmide eksperdina, siis milline oli esitatud projektide juures kõige suurem probleem? Milliseid oskusi oleks vaja režissööril, et ta oleks konkurentsivõimeline mingilgi tasemel, professionaalsest aspektist vaadatuna?

Davidjants: Filmitegija peab eelkõige mõtlema ja lugu kirjutama. Kui pole piisavalt palju huvitavaid ideid, siis ei tee midagi. Ma ei taha üldistada, aga mul on tunne, et tihtipeale üritatakse mingi suvaline teema seletada atraktiivseks, selle asemel et tulla välja mingi originaalse ja põletava probleemi või ideega, et luua midagi uut.

Hakkame tänaseks otsi kokku tõmbama.

Kelomees: Näen haridusmeelt kolmes sektoris: tehniline, loominguline ja kultuuriline. Tehniliselt õpitakse, kuidas midagi teha. Loomingulisus tähendab õppes seda, et oskuste või isegi nende puudumise baasil üritatakse luua midagi, kui on mängureeglid ette antud. Näiteks lahendada minimaalsete vahenditega, kas või sule ja paberiga mingit graafilise disaini ülesannet. Kultuuriline tähendab seda, et sa õpid tundma, mida mujal ja varem on tehtud. Mida tehakse praegu siin ja mujal. Et tekiks arusaam kultuurilisest maastikust, millest saab aimu nii, et inimesed loevad, kirjutavad, suhtlevad, reisivad... Teised inimesed reisivad siia ja õpetavad, et suhtluse ja pideva inimliku tsirkuleerimisega on võimalik meie geograafilises ja sotsiaalses maailmas pilt saada sellest, mis siin üldse toimub.

Pikkov: Mis puudutab audiovisuaalset õpet, elame mingis mõttes väga tähendusrikkal ja murrangulisel ajal. Ma julgen BFMi asutamist ja EKA animatsiooniõpet võrrelda Pallase kunstikooli asutamisega esimese vabariigi algusaastatel. Selle mõjusid näeme kunstis tänase päevani ja filmiõpetamise mõjusid saame kindlasti näha ka kaugemas tulevikus. Aga filmiõppe püramiidi alumine ots, mida esindab näiteks Kullo, on päris hooletusse jäänud.

Kelomees: On tähtis, et ka kujutavad kunstnikud tegeleksid liikuva pildiga ja seda tunnetaksid, mis tuleb laiemal kultuurilisel maastikul ainult kasuks.

Aadamsoo: Kui vaatame ajalist tausta, kust tuleme ja kuhu läheme, siis filmi on ülikooli tasemel Eestis õpetatud ainult viisteist aastat. See on väga lühike aeg. Aga kui oleme 15 aastaga jõudnud olukorda, kus õpetatakse filmi kõigi peamiste erialade kaupa, kus filmitööstus on stabiliseerunud, lõpetavatel tudengitel on tööturul midagi reaalselt teha ja me oleme jõudnud sellise luksuseni, et saame arutada, kas oleks põhjust õpetada AV-meediat juba algkoolides – siis tundub, et oleme 15 aastaga jõudnud päris heale positsioonile.

Pikkov: Kahe aasta pärast lõpetab meil kooli päris palju uusi filmitegijaid ja juba praegu oleks aeg mõelda, kuidas oleks neid kõige paremini integreerida professionaalsete filmitegijate hulka. Praegu EFS ei rahasta lõputöid või tudengifilme, kulka annab, aga ei jõua anda piisavalt. Väiksemate kursusetöödega saavad koolid ise hakkama, aga kui kool on läbi, siis tekib küsimus, kas noor režissöör hakkab taotlema profina sihtasutusest või tekib sinna väike puhver vahele?

See on küsimus EFSi juhatusele ja nõukogule, uus Toompea koalitsioon lubab nelja aasta jooksul ju EFSi eelarve kahekordistada, võrreldes praeguse panusega.

Aadamsoo: Pikkovil on õige mõte. Koolis on palju õppijaid, filmitööstus ja tööturg kasvavad, sujuva ülemineku tagamine on igal juhul vajalik, aga see ei sõltu ainult rahast. Meil näiteks võib lõpetaja aasta jooksul pärast diplomi saamist kasutada BFMi tehnikat oma esimese “päris” filmiprojekti jaoks, ilma et ta peaks selle eest maksma.