Otsingutulemused

1970.–1980. aastad eesti skulptuuris kujunesid valdavalt pronksiläikeliseks. Väärismaterjalist valmis arvukalt avalikke skulptuure ja vabaloomingut, mis neil "suletud" aastakümnetel liikus kindlameelselt modernismi jälgedes. Enamik Tallinna Kunstihoones 2001. aastal toimunud näituse “Pronksiaeg” eksponaate on muuseumihoonete puudumisel aastakümneid olnud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi hoidlates, noorem eesti kunstiavalikkus tunneb neid vaid reprodena. 25 skulptori taieseid ja kunstnikuisiksusi portreteerinud "Pronksiaeg" on omamoodi kataloog-film tollaste kujurite loomingulistest põhimõtetest.

Johannes Hint (20.09.1914–5.09.1985 ) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor, kirjanik Aadu Hindi vend. Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti. Tema leiutisi kasutatakse tänini Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis, Venemaal. Ometigi suri Johannes Hint 70-aastaselt Tallinna Patarei vanglas. Novembris 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti ta süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes ja karistati 15-aastase vabadusekaotusega. Tema riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ja kutse võeti kohtu taotlusel ära ning kogu tema vara konfiskeeriti.

Skulptor Anton Starkopf (1889 – 1966) oma Tartu ateljees viimasel eluaastal. Filmitegijad on jälginud vanameistrit tema loomingu keskel mõtiskleva ja ikka loovana. Ott Kangilaski tekst on justkui Starkopfi sisemonoloog, kõnelus iseenda, oma loomingu ja selle vaimse ning materiaalse ainesega. Savi, kivi, puu on ained, millele kunstnik elu annab, kõneleb Starkopf Kangilaski suu läbi. Vanameister ise endast tehtud filmi näha ei jõudnud. Eesti skulptuurilegend suri 30. detsembril 1966 oma ateljees ja ta maeti koduõuele, mis oli tolleks ajaks kujundatud väikeseks skulptuuriaiaks.