Otsingutulemused

Lugu Eesti tipp-rallisõitjatest 1980ndatel aastatel sportlastena Nõukogude Liidu absurdses süsteemis. Eestlased olid 80ndatel nii kiired, et N.Liidu koondises sõitis igal hooajal mitu meie ekipaaži. Ott Tänaku ja Markko Märtini kombel maailma tipptiimides sõitmine oli tollaste sportlaste jaoks siiski kättesaamatu unistus. Nende jaoks oligi tipp Nõukogude Liidu koondise liikme staatus, sest kaugemale ei olnud võimalik raudse eesriide tõttu pürgida. „Ei olnud mõtet unistadagi, see oli meie saatus,“ ütleb filmis endine kaardilugeja ja Harju KEK-i rallitiimi juht Toomas Diener. N. Liidu koondise sõitja koha nimel käis tihe rebimine, seal sõitmine oli iga võidusõitja unistus teiselgi põhjusel - riigis, kus kõik ...

Ühel augustikuu päeval esitleti kinos filmi, kus publiku elamust jäädvustati nende endi teadmata kinosaali pimeduses.

Filmituna looduses, Mehhiko ja Peruu troopilistes vihmametsades, püüab film filmilindile igavese elu ja surma tantsu nii, nagu seda tunnetavad portselanist võluelukad – loomad, linnud, putukad ja lilled – ühteaegu õrnad ja vastupidavad. Loodusliku valguse, kiirelt mööduva aja ning peene animatsiooni unikaalne kooslus loovad omapärase poeetilise reaalsuse, mis paneb meid märkama meie enda elava maailma maagilisust ja materiaalsust.

Morten on uudishimulik ja leidlik poiss. Saatuse tahtel on ta sunnitud elama koos kasuvanematega, kes ei näe tema loovas tegevuses muud kui pahatahtlikku huligaanitsemist. Emata Morten ei ole siiski orb. Ta isa on kapten, kes töö tõttu peab suurema osa ajast merel viibima. Morten soovib isa eeskujul samuti kapten olla. Ta ehitab endale mängulaeva, mille mehitab erinevate putukatega. Unenäoline paralleelmaailm kirjeldab Morteni elu groteskses võtmes. Mingil hetkel maailmad segunevad. Nii Morteni päris kui ka fantaasiamaailm ähvardavad kokku kukkuda. Mõlema maailma päästmiseks on vaja julgelt tegutseda. Morten võidab ohud kangelaslikult. Tema kindlameelse tegutsemise taga on põhimõte - kapten ei jäta kunagi ...

Vanem naine sõidab külgkorviga mootorrattaga mööda rannikuäärseid lumiseid teid, külgkorvis tema surnud abikaasa, kellest ta soovib teha pildi koos ühe majakaga.

Mõni objekt meie elus on tähenduslikum kui teised, olgu selleks jumalakuju või oluline mänguasi, mille elulugu on meie omaga põimunud. Mängimisel on kosmoloogiline iseloom, ta on mõistuseülene ja muudab kõik võimalikuks. Oluline asi peegeldab tagasi neid väärtusi, mida me vajame ja loome. Inimene aga hülgab oma iidolid ja unustab maagia võimalikkuse. Ta köidab ennast vabatahtlikult argipäeva ja determinismi ahelatesse. Ta ei näe, et kõik ümbritsev on illusioon ja et küsimus on vaid selles, millise reaalsuse me ise endale luua oskame. Unenäoliste kujundite, stop-motion animatsiooni ja dokumentaalsete lugude abil lahkab film seda, kuidas olulised objektid meid mõjutavad, andes meile võime olla ...

Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on Tuhamägede elanikkond vähenenud enam kui poole võrra ning kasvu või leevendust ei ole kusagilt paista. Koht, mida tunti kunagi proletariaadi Eldoraado nime all, on saanud surma ja laostumise sünonüümiks. Ent siiski, legendid püsivad: päkapikkudest poolkoksimägede otsas, pagulastest maapõues andestust otsimas, öös luusivatest Mercedese-Kauboidest ja imelinnust, kes peab ära põlema, et uuesti tõusta.

Lugu mehest ja maost, alkoholisõltuvusega pingviinist ja lindude kadumisest. Lugu õunapuust ja õuntest, juurtest ja juuretusest. Lugu paradiisist ja sellest väljalangemisest. Kibemagus suhtedraama pöörleb Lindmehe ja Madunaise romansi ümber. Mees tahab Naist, Naine tahab mehe sees elutsevaid linde. Lõpuks, kui mõlemad on kõigest ilma jäänud, leiavad nad üksteist, tõsiselt. See on armukolmnurk, mis viib järjekordse paradiisi hävinguni.

Süsimusta huumoriga vürtsitatud tragikomöödia tegevus toimub 1990. aastate teises pooles ühes väikeses vaeses maakohas. 27-aastane Allar, pisut rumalavõitu ja tahtejõuetu noormees liigub ühelt südasuviselt peolt teisele. Tempo on laes ja sündmused segased, värvikatest tegelastest rääkimata. Pingelised ja jaburad sündmused panevad Allari oma elu üle tõsiselt järele mõtlema ning ees ootab pöörane eneseotsing Eesti üheksakümnendates.

On 1989. aasta, nõukogude aja viimane aasta Baltimaades. Leedus asutavad kolm 18-aastast sõpra Seneca vennaskonna. Nende motoks saavad sõnad, mille nad omistavad filosoof Senecale: „Ela iga päeva nii, nagu oleks see viimane.” Kuid just sel ajal, mil kogu baltimaade rahvas üheskoos ja käsikäes Balti ketis osaleb, lõhub sõprade vahele tekkinud ebasiirus vennaskonna. 25 aastat hiljem: kõigis Balti riikides on kriisijärgne võõrandumise ja pettumise aeg. Esmapilgul elab Simonasedukat elu, kuid ta mõistab, et on reetnud oma nooruse ideaalid ja muutunud kalgiks kõrvaltvaatajaks. Elu sunnib Simonast avama oma mineviku Pandora laeka.