Otsingutulemused

Film jälgib noorpaari Jacot ja Sabinat, kes valmistuvad lapse sünniks ja kohanduvad uue eluga vanematena. Jaco ja Sabina kohtusid 2020. aasta suvel ja on sellest ajast saati kogu aeg koos olnud. Aastaga on nende elus palju toimunud - nad kolisid kokku, külastasid Sabina kodumaad Kolumbiat ja Sabina jäi lapseootele ning neist said lapsevanemad. Sabina töötab Wise'is ja soovib jätkata eksperimentaalfilmide tegemise ja fotograafiaga. Jaco aga peab hauakaevaja ametit ja tahab õppida haljastust. Nende suurim unistus on elada maal looduses, väikeses suvilas, kasvatades oma aeda ning põllusaadusi. Sabina ja Jaco on paar, kes on nii erinevast kultuuriruumist kui ka generatsioonist. Sabinal ...

Film koostab galerii nii sellest, mis eesti hingesid murendab kui sellest, mis neid ühendab, koondades teravamad, ilusamad ning kõnekaimad meeleavalduste sõnavõtud visuaalseks esseeks.

Suur-Emajõgi moodustab võimsa veemaailma, mis varjab endas ürgset elu. Väike Aleksander Remek avastab koos filmimehest isaga selle lummava maailma saladusi. Vaataja saab isa ja poja vahendusel osa kotkaste ja kobraste, saarmaste ja siidisabade, rohunepi ja ronkade varjatud elust.

Kuidas jutustada kunstnikust, kes elas 100 aastat tagasi? Võib-olla räägib kunst ise oma loojast ja sellest piisab? Mis on meie jaoks tähtsam – inimene ise, tema maailm või tema looming? Heino Elleri elulugu avaneb läbi tema abikaasa Ellu Elleri käsikirjaliste ülestähenduste. Heliloojat ja õpetajat meenutavad Heljo Sepp, Valter Ojakäär, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Ivalo Randalu, Avo Hirvesoo, Olev Sau, Alo Põldmäe, Igor Garšnek, Jaak Ojakäär, Eri Klas, Tõnu Kaljuste. Kõlab Elleri muusika, näeme arhiivikaadreid ja fotosid Heino Ellerist ja tema ajast. Dorian Supini muusikaline eluloofilm heliloojast ja õpetajast Heino Ellerist on ühtlasi ka eesti kultuurilugu oma dramaatiliste ja helgete hetkedega.

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt. 2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

Dokumentaalse filmirännaku keskmes on pühaks peetud Ararati mägi. Filmigrupp liigub Parroti jälgedes ümber Ararati, otsib jälgi Parrotist ja Noa laevast, tutvub piirkonna kultuuri ja ajalooga ning vallutab Ararati tipu just nagu Parrot 180 aastat tagasi. Eestist pärit baltisakslane Friedrich Parrot (1791-1841) tõusis koos viie kaaslasega 1829. aastal esimese lääne inimesena Ararati (5137 m) tippu. Tema rühmas oli ka Hatšhatur Abovjan, kes pärast mäevallutusele järgnenud õpinguid Tartu Ülikoolis pani aluse Armeenia moderniseerimisele.

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.