Otsingutulemused

Lavastaja Anna kohtub ärimehe Maksimiga pärast oma lavastuse esietendust. Neil mõlemal on kummaline tunne, et nad on juba ammu tuttavad. Nad hakkavad kohtuma, aga suhted arenevad keeruliselt. Anna läheb juhustlikult regressiooniga tegeleva psühholoogi juurde ja saab seal teada, et tema probleemid on väljaspool praegust argipäeva eelmistes eludes. Anna nõustub regressiooni seansi teraapiaga, mille ajal talle meenub, et nad kohtusid Maksimiga juba eelmistes eludes ja andsid vande teineteist igavesti armastada. Praeguses elus püüab Anna oma tookordsest vandest kinni pidada.

Tallinna vangla naisteosakonnas on emade päev - laua taha kogunevad kuus kinnipeetavat, et lugeda linti üks muinasjutt, et saata see siis oma lastele. Dokumetaalfilm arutleb sellistel teemadel nagu kuritegu ja karistus ning kuidas on taolises olukorras võimalik säilitada ema ja lapse vahelist sidet.

Endel Koplimets tutvustab enda seost filmiga, Eesti filmimaastikku, kuhu suundume ning viimaks jagab soovitusi uuele filmitegijate põlvkonnale. See on arutelu minevikust, olevikust ja tulevikust.

Dokumentaalfilm Toomas Edurist jutustab üldinimliku loo ühe eesti väljapaistvaima tantsija otsingutest, elumuutustest ja nendega kohanemisest. Muutuvad koreograafia ja tantsupartnerid, jäävad lihtsus, kirg ja usk muinasjuttudesse.

 Maise matka poolel teel vaatab Toomas Edur tagasi oma väljapaistvale tantsijakarjäärile. Kõrged hüpped maailmalavadel tegid ta suureks ka oma rahva silmis, kuigi haaravaimad tantsukaadrid jõuavad kodupubliku ette alles nüüd. Kuhu ja kellega edasi minna, kui tuleb aeg lavalt maha astuda? Kus on kodu, kuhu naaseb muinasjutumees, kes laias ilmas õnne otsis.

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Mõnedest selle planeedi saladustest oleme aru saanud. See täidab meid suure uhkuse ja rahulolutundega. Ent kas me ikka oleme maailma ära seletajad, kui meil on endastki raske aru saada, rääkimata sääsest? Madis Ligema dokumentaalfilm on mõtterännak eesti loodusest ja selle niiskest pinnast sündinud väikeste ja suurte isendite maailma. Sääsk on positsioneerinud ennast kõige väiksemate elusolendite etaloniks, inimene aga kõige olulisemaks. Film vaatleb sääskede ja inimeste vahelist sümbioosi, arutledes meie rolli üle siin planeedil.

Selle filmiloo keskmes on suured üldinimlikud teemad. Kunagi varem pole tuumperekondi elama suunatud eraldatud korterikastidesse nii nagu on juhtunud meie postindustriaalsel ajastul. Ilma sugulaste, ilma kogukonna toeta, on see meid ajanud üsna ängistavasse ja kõledasse tupikusse. Film jälgib rühma täiskasvanuid ja nende lapsi, kes 2014. aasta suvel otsustavad loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutavad Eesti esimese teadliku ökokogukonna. Nad panevad oma säästud kokku ja ostavad kamba peale vana mõisakompleksi, 3750 ruutmeetri jagu poollagunenud hooneid koos selle juurde kuuluva 33 hektari põllumaaga. Enne neid paiknes seal hooldekodu. Kokku kolib elama viis peret – 12 täiskasvanut ja 6 last. Nende eksperiment sai innustust ...

Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see ...

Meditatiivne dokumentaalessee portreteerib Balti uue laine dokumentalistide põlvkonda. Režissöörid Audrius Stonys ja Kristīstine Briede on saavutanud hämmastavalt ajastutruu atmosfääri, mis edastab samasugust sooja inimlikku ja lüürilist tunnetust nagu filmi kangelaste teosed möödunud sajandi 60ndatel ja 70ndatel. Eesti autoritest on filmis esindatud Andres Sööt ja Mark Soosaar.

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.