Otsingutulemused

2013 sügisel korraldab Tallinna Noortevolikogu kavandite konkursi tänavakunstnikele, kes soovivad oma tööga kaunistada linnapilti supergraafiliste joonistustega. Dokumentaalfilm näitab väljavalitud tööde valmimisprotsessi Laagna tee tunneliseinal ning uurib kunstnike endi käest, milles seisneb tänavakunsti vajalikkus ning kus jookseb piir kunsti ja linnatänavate reostamise vahel.

Intervjuu Ilmar Raagiga teemadel nagu tema suhe filmiga, mis teda ajendas sellega tegelema, tema kogemus režii ja stsenaristikaga, filmikunsti ilust ja raskustest, õppetunnid ja seigad ning isiklikud soovitused.

Selles Intervjuus räägib Lembit Ulfsak oma tööst, inimestest, intuitsioonist, muutustest ning avaldab oma mõtteid ja soovitusi loomingu osas. Seda teeb ta kõneledes läbi iseenda. Video on suunatud kõigile tulevastele ja praegustele filmi ja teatriinimestele, et julgustada neid oma töös ja ettevõtmistes. Selle video loomisel inspireeris Eret Kuuske Lembit Ulfsaki ere isiksus ning tema varasem filmilooming.

Intervjuu filmiprodutsent Piret Tibbo-Hudginsiga lahkab teemasid hea filmi ja stsenaariumi alustest kuni produtsenditöö telgitagusteni, peatutakse ka Eesti filmi teemadel ja sellel, kuhu oleme jõudnud 2014. aastaks.

Film räägib Rao Heidmetsa kogemustest.

Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?

Islandi lõunarannikul keset Atlandi ookeani asub väike Heimaey saar. Kaheksa aasta eest kolis sinna Estonia teatri endine solist, lauljanna Annika Tõnuri. Eesti publiku silme alt kadus Tõnuri vaikselt nagu tolm. Islandlastele jäi omakorda tundmatuks ja parasjagu arusaamatuks tema eelnev elu Eestis. Kes ta oli, kuidas ja miks ta sinna sattus? Annika ratsionaalset ja kinnist, kuid samas emotsionaalset ja teatraalset karakterit aitavad avada tema kirjad ja intervjuud, põnevad arhiivikaadrid, pereliikmed ja kolleegid, õpetajad ja õpilased ning muidugi muusika.

See on filmitud labürintteatri lavastus, kus lavastaja ise teeb osalejana kaasa - kaamera on lavastaja silmad. Ta läheb veidrasse Kommuuni, kus on psühholoogilises eksperimendis osalejad jäänud kinni oma õnnelikemasse hetkedesse. Kommuunilooja loodab, et eeskuju välismaailmast suudab olukorra päästa, kuid see ei õnnestu.

Eestis on kirev autokultuur ja sellel on mitmeid erinevaid kogukondi. Üks neist on Lowlifer, mis paneb rõhku autode välimusele ja ka nende autode omanikele. Film jälgib üht neist, kes seisab keerulise väljakutse ees.

Maksuameti eest peituda ei saa!