Otsingutulemused

Filmis demonstreeritakse vabariigi töötajaskonna sõjajärgse ülesehitustöö grandioosseid edusamme kõigil elualadel, mis on saavutatud tänu bolševike partei ja suure Stalini targale juhtimisele. Oluliseks hinnatakse filmi patriootilise kasvatuslikkuse mõju noorsoole.

1988. aasta toovad eestlased olümpiamängudelt kaasa enneolematu medalisaagi. Kes ei mäletaks Erika Salumäe, vendade Tõnistete, Jüri Tamme või Tiit Soku medaleid Soulist? Või Allar Levandi pronksi Calgary talimängudelt? Eesti olustik on küps rahvusliku olümpiakomitee taastamiseks. Jaanuaris 1989 saab see teoks. Nüüd on sobiv aeg filmis tagasi vaadata, kuidas kõik algab. Emotsionaalsel laineharjal surfates jälgitakse, kuidas kasvab Georg Lurichi aegadest alates eestlase spordihuvi. Kuidas jõuab väärikas Argentina karikas Eestisse. Kuidas kantakse õlgadel olümpiasangar Kristjan Palusalu. Kuidas kogutakse ka läbi raudse eesriide Maarjamaale olümpiamedaleid.

Kinomehaanik Jaan Vihm on Puka kandis lugupeetud mees. Ta on ENSV teeneline kultuuritegelane, Tööpunalipu ordeni kavaler ja rahvasaadik. Jaan on sealkandi rahvale kino näidanud 28 aastat ja on valmis seda tegema veel teist samapalju.

Vaade 32-aastase perfomance’i-kunstniku Sandra Jõgeva äraspidisesse maailma. Sandra on piiride lõhkuja nii elus kui kunstis. Ta kasutab kõiki elus saadud kogemusi otsesemal või kaudsemal moel oma kunstis, kaldudes mõlemas äärmustesse. Ta tahab kõiges pakkuda alternatiivset vaatenurka ega vastata ootustele. Sandra hektiliste tegemiste ja sõnavõttude kõrval jälgitakse justkui teises aegruumis kulgevat harmoonilist vaikelu – need on Sandra vanemad Malle Leis ja Villu Jõgeva, kelle jaoks on näituste tegemine ja kunstnikuks olemine rahulik elamise vorm või isegi rutiin. Sandra puhul on aga iga uus etteaste elu küsimus – kas triumf või fiasko.

Skulptor Tiiu Kirsipuu (1957) on tuntud erakordselt mitmekülgse kunstnikuisiksusena, kes alustas aktiivse näitusetegevusega 1980. aastate keskel. Ta on loonud armsaid väikese kiiksuga skulptuure, osalenud arvukatel puuskulptuuri- ja kuuma klaasi sümpoosiumidel, lume- ja jääskulptuurivõistlustel ning mitmetel skulptuuriga piirnevatel kunstiüritustel nii Eestis kui peaaegu kogu maailmas. Tema näol võiks kõnelda ühest eesti kõige enam rändavast kunstnikust, ent samas on tema tegevusvaldkonnad ka kodumaal vägagi kaalukad.

Kaheksasilbiline regilaul pärineb vanast soome-ugri maailmapildist, olles kasvulavaks eestlaste laialt tuntud laulukultuurile. Jõulises ja monotoonses helis peitub salapärane jõud, mis innustab otsima oma juuri ja leidma regilaulule uusi kasutusvorme. Praegusel, oluliste muutuste ajastul on paljud kaotamas oma identiteeti. Küsimus, kuidas end selles maailmas kehtestada, puudutab meid kõiki. Film pakub võimsaid pilte, mille kaudu saab nähtavaks eriline kudum Eesti looduse, inimese ja laulu vahel. Regilaulu olemuse üle arutlevad Veljo Tormis, Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo, Jaak Johanson, Jaan Kaplinski, Lea Tormis, Mikk Sarv, Urve Lippus, Jane Priks, Märt-Matis Lill jpt.

Dokumentaalse filmirännaku keskmes on pühaks peetud Ararati mägi. Filmigrupp liigub Parroti jälgedes ümber Ararati, otsib jälgi Parrotist ja Noa laevast, tutvub piirkonna kultuuri ja ajalooga ning vallutab Ararati tipu just nagu Parrot 180 aastat tagasi. Eestist pärit baltisakslane Friedrich Parrot (1791-1841) tõusis koos viie kaaslasega 1829. aastal esimese lääne inimesena Ararati (5137 m) tippu. Tema rühmas oli ka Hatšhatur Abovjan, kes pärast mäevallutusele järgnenud õpinguid Tartu Ülikoolis pani aluse Armeenia moderniseerimisele.

Eesti rahvuskangelase ja spordiajaloo suurkuju Kristjan Palusalu (Trossmann, 1908 - 1987) eluloofilm. Palusalu elukäik on lugu maapoisist, kes teeb endast Euroopa kangeima maadleja ja võidab 1936. aastal Berliini olümpiamängudel kaks kuldmedalit. Lähedaste, sõprade ja kolleegide meenutused, arhiivikaadrid, raadioreportaažid ning lavastatud episoodid taasloovad Maailma-Kristjani elu- ja sporditee.

Hoogsas humoorikas jutustuses on jäädvustatud kaksikportreena nukufilmi vanameistrid Elbert Tuganov (1920 – 2007) ja Heino Pars (1925), nende elu- ja loomelugu avavad ajastu kroonikakaadrid, vanad fotod, katkendid nukufilmilavastajate loomingust ja kaasaegsete meenutused. Ligi 30 aastat nukkudega mänginud Tuganov ja Pars hingestuvad filmis ka ise nukkudena, keda liigutavad juba järeltulevad põlved, noored animaatorid.

Eri Klasi elu juhtmotiiv on rõõm – rõõm tööst, sõpradest, kolleegidest, eelkõige aga perekonnast ja kodumaast. See rõõm on kaasakiskuv ja ammendamatu, hoolimata sellest, et tema saatus pole olnud pilvitu. Ajaloo käik ja isiklikud kaotused, töötempo ja rahvusvaheline tuntus võivad inimese sisemises muusikas tekitada ebakõlasid. Eri Klasi kõla on jäänud puhtaks.