Otsingutulemused

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

Ühes Tallinna troostistus ja lagunevas puumajas elavad kirjanikud, kes ise ei hooli millestki ega kellestki, ka iseendast mitte. Kirjanikele on odav öömaja pelgupaik, aga võib muutuda ka lõksuks, millest on kahju lahkuda. Vaeste kirjanike maja on soodne ja boheemlik loomepaik. Siin otsitakse varjupaika keset mäslevat elutormi, õigustust oma eksistentsile kunstnikuna, sellega kaasnevale kannatusele, heidetakse selle üle nalja, aga paljastatakse ka oma varjatumaid, isiklikke ja valusaid tundeid - traagilisemat poolt, mis kunstniku narrimütsi alt ehk kohe väljagi ei paista.

Mark Soosaar käis Torontos 1981. aastal filmile jäädvustamas Kihnust pärit meremeest ja harrastusmaalijat Jaan Oadi (1899 – 1984). Oad alustas oma maalimist alles peale Eestist põgenemist. Ta maalib mälestusi Kihnu saarest. Kihnu ajalugu on vaja üles tähendada, ütleb Oad. Naivistlikel piltidel ärkab ellu Kihnu argipäev: kala- ja hülgepüük, laevaehitus ja kivivedu, sepatöö ja salapiirituse vedu. Jutuajamine Oadi Kanada kodus vaheldub kaadritega talvisest Kihnust, kus Oadi eakaaslane, meremees ja hülgekütt Juhan Vesik meenutab nooruspõlve ja kunagist eluolu.

Üks kõige erakordsemaid nähtusi eesti kultuuriloos on kahtlemata kirjanik, lavastaja, publitsist, õppejõud ja seltskonnategelane Mati Unt. Dokumentaalfilm “Unditund” viib meid tagasi 1960ndate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui teatrimaailmas. Ta avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuendajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninägematuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel.

Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Leo Rohlin (1939) on mainekas Eesti keraamik ja keraamikapedagoog. Teda on pärjatud mitme riikliku tunnustusega, sh 1979. aastal Kristjan Raua nimelise preemiaga. Eesti Kunstiakadeemiaga seob teda ligi poole sajandi pikkune pedagoogitöö. Tema kirjutatud raamatud on kontsentraat praktilistest kogemustest ja informatsioonist, mida autor on kogunud ja fikseerinud pikaajalise loomingulise ja pedagoogilise tegevuse jooksul.

Tundeline teekond ajas ja ruumis läbi Vanemuise teatriõhustiku hooajal 1986/87. Järjekorras 117. hooaeg algas nagu ikka teatrikülastajate konverentsiga, kus vaatajatega kõneleb ametist lahkuv teatri kunstiline juht Kaarel Ird. Mõni kuu hiljem saadetakse ta samast viimsele teekonnale. Teatri peanäitejuht Ago-Endrik Kerge kõneleb uuest olukorrast enese ja teatri jaoks. Katkendeid erinevatest proovidest ja lavastusest "Aeg tulla, aeg minna" Jaan Toominga ja Helje Soosaluga.

Esmakordselt tutvustatakse eesti isetegevuslike kunstnike loomingut. Omapärane kihnu kunstnike meremaalistiil, Paul Kondase naiivsed kompositsioonid, Armilde Orno ja Linda Lepiku jt kunstnike primitiivsed loodusmaalid on kokku üks rõõmsameelne pildikogu. Lihtsad inimesed leiavad endale natuke vaba aega, et tegelda kunstiga. Soosaar uurib kunstnikelt, kuidas pildid on sündinud. Kunstnike igal pildil on oma lugu. Vanaduspäevil Kanadas elanud Kihnu mehe Jaan Oadi piltidel on kujutatud Kihnu saare ajalugu. Kodumaja uksele ilmub endine kooliõpetaja Paul Kondas rohutirtsu kostüümis, kääksutab viiulit ja esitab luuletuse. Tutvustab oma maale ja sündmusi, mis seal kujutatud.

Voldemar Panso (1920 – 1977) portreteerib iseennast ja teatrimaagiat, mõtiskleb elu ja teatrimaailma üle. Katkendid tema lavastustest „Kevade“, „Seitse venda“, „Hamlet“ ja „Ehitusmeister Solness“ ning lavastuse "Richard III" proovist. Filmitud üliõpilastega erialatunnis ja eksamil, teatrimehe kodus Nõmmel ja Hiiumaal, mida Panso nimetab oma "elurõõmu tankimise kohaks". Panso mõtted meie algupärasest dramaturgiast, A. H. Tammsaarest ja Juhan Smuulist draamakirjanikuna, ilusast eesti keelest.

Vanemuise teater sajandal hooajal. Evald Hermaküla dokumentaalfilmi kese on Kaarel Ird, kelle kaudu avanevad nii teatri köögipool, proovid kui ka uue teatrihoone pidulik avamine.

EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktori Adolf Pässi stsenaariumi alusel loodud dokumentaalfilmis kujutatakse 1917. aasta revolutsioonilisi sündmusi Eestis ja Petrogradis, illustreerimiseks kasutatakse rohkelt foto- ja filmiarhiivimaterjale ning katkendeid mängufilmidest.