Otsingutulemused

Film otsib vastust küsimusele, kas nõukogude võim sundis maletajat Paul Kerest 1948. aastal tiitli loovutama? Ent oma rahvast esindas Keres maailmas aastakümneid. Eestlastele sisendas ta okupatsiooni ajal eneseusku. Just sel põhjusel saatsid tema leinarongkäiku 1975. aastal kümned tuhanded inimesed. Juba 22-aastaselt sai maletaja Paul Keresest pärast legendaarse AVRO turniiri võitu maailma kuulsaim eestlane. "Ühenduses AVRO rahwuswahelise maleturniiriga kirjutawad nüüd kõik maailma ajalehed turniiri wõitjast eestlasest Paul Keresest kui lootusrikkamast maletähest, ennustades teda tulewaseks maailmameistriks," kirjutas ajaleht Uus Maa 1938. aastal. Male maailmameistriks Keres ei tulnud.

Johan Pitka oli mees, kes on kompromissitu kindlusega seisnud Eesti saatuse pöördeliste sündmuste juures, olgu selleks Kaitseliidu ellu kutsumine, soomusrongid Vabadussõjas või paljud teised olulised, ent haprad hetked, mis on nõudnud just Pitkale omast pöörast julgust. Sellised hetked ei jää vaid minevikku, ajalugu vajab sellist otsusekindlust ka täna ja edaspidi... Eesti ajaloo ühe põnevaima suurkuju elu oli sama kirev ja pöörane, nagu mehe iseloomgi. Seda huvitavam on meie kõigi lugu, Eesti lugu läbi tema tegelaskuju rääkida. „Pitka legend“ äratab tippnäitlejatega lavastuslike stseenide, animatsiooni ja dokumentaalkaadrite kaudu ellu loo esimesest Eesti admiralist, tema ajastust, võitlustest ja unistustest.

On kombeks, et paar minutit enne uue aasta saabumist peab Venemaa president uue aasta kõne, mida näidatakse kõigis peamistes telekanalites ja mis on filmitud Kremli taustal. Sel aastal kõneles Putin esmakordselt ajaloos hoopis sõjaväe ees.

Looduse lõputus ringkäigus on kõigil oma ülesanne - taimedel, seentel, putukatel ja loomadel... Nad leiavad alati oma tasakaalu, rütmi ja kooskõla. Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film viib meid Eesti kodudesse, kus elatakse eemal maailma kaosest, looduse poolt etteantud rütmis. Aga inimliku loovuse südames on alati peidus üks pisike vastuhakk, mis ei taha järgida seda, mis on meile ette kirjutatud. DokumentaalfIlm loob vaatajale ruumi, kus on hea mõelda ja tunda, mida annab inimesele kontakt loodusega ja mis võiks juhtuda, kui see kaob.

Portreefilm Eesti ühest parima vormitunnetusega skulptorist Seaküla Simsonist. Afganistani sõjast läbi käinud mehel on kogetut võimatu unustada. Ikka ja jälle saab minevik ta kätte. Ka unenägudes. Ainuke võimalus oma deemonitele vastu seista, on nende üle nalja visata. Dokumentaalis on hästi tabatud kunstniku olemust, loomeprotsessi ja meetodeid, ning selle kokku sulamist ühtseks tervikuks. Film avab looja hinge, seesmise aususe ja siiruse ning näitab skulptuure ja objekte läbi põneva rakursi, mis annab hea ülevaate kunstniku töödest, nende raskest ning keerukast valmimisprotsessist.

Aastal 2023 kannab Tallinn Euroopa rohepealinna tiitlit, mille raames tegid Joosep Matjus ja Katri Rannastu dokumentaalfilmi pealinna loodusmaastikest.

See on lugu kolmest erinevast põlvkonnast Siberi eesti naisest, kelle esivanemad saadeti 19. sajandil kurjategijatena Eestist välja. Vangla asemel satuti aga paradiisi – viljakale maale, kus inimesed ehitasid kiiresti oma elu üles. 170 aastat hiljem on olukord pöördunud: kes on juba “siinse eluga ära harjunud”, kelle jaoks on aga sõja-eelõhtu viimane aeg pöörduda ringiga tagasi paradiisi, mis sedapuhku on Eesti.

Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai. Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada? Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade ...

Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja vanad kinoklassikud, tänaseks unustusse vajunud rivaalid on läbi elu teineteteise filmiteol pilku peal hoidnud. Loomulikult ei ole see pilk poolehoidev. Kriitika kolleegi suunas on mehi toitnud ja elus hoidnud. Elus hoidnud ei ole nende puhul suusoojaks öeldud. Tänaseks on meeste tervised läbi. Kaks invaliidi kelle järel Liiva-Annus keelt limpsab, ei ole unustanud teineteise olemasolu ja jälgivad kiivalt vingamehe saatust. Paraku uudiseid ei tule enam ammu. Ja mis uudist saakski elust kõrvale tõmbunud inimeselt tulla. Kui siis ainult surmakuulutus lehes. Konkurendi lahkumine oleks teretulnud, piinlik on esimesena minna, see oleks allaandmine. Sellist kuulutust paraku pole leheveergu ...