Otsingutulemused

Eluloofilm kunagisest imelapsest, hilisemast maailmamainega viiulivirtuoosist Evi Liivakust (1924 – 1996) tutvustab andeka muusiku elu alates lapsepõlveaastatest Viljandis kuni elu viimaste hetkedeni New Yorgis. Filmi läbivat liini kannab lesestunud vanahärra Richard Anschuetz, Liivaku elukaaslane ja muusikapartner sõjajärgseist aastaist peale. Vanahärra imetluses, vaikmõtisklustes, möödunu eluolu ja vastastikuste suhete kirjeldustes on üllast väärikust, milles avaneb kahe inimese kiindumus teineteisesse ja oma kunsti.

Lugu vaikivast Poisist, kes saadetakse saar-polügoonile endise koloniaalmisjonäri Jakubi juurde ravile. Jakub on saarel ainuke tsiviilelanik, kes peab öiste pommirünnakute ajal vaatlusi tegema ja tulemused telefoni teel staapi raporteerima. Vaatlustorn asub varemeis kiriku tornis, mille Jakub on kohandanud silo tegemiseks. Misjonär - vana hobune - sõtkub tornis silo, koori all kirikus on mesitarud, koori peal orel, mille taga Jakub koraale laulab ja Poiss lõõtsa tallab. Kodus, vanas lennukiangaaris tõlgib Jakub Vergiliuse "Georgicat" ladina keelest suahiili keelde, et siis see raamat ükskord Aafrikasse masaide juurde toimetada. "Ja siis tuleb rõem... Ja rahu... Ja rikkus tuleb ka..." Sulev Keedus, filmi režissöör

Endine külapostiljon Nelli sõidab jalgrattaga mööda oma kunagist postivedamise ringi ning kuuleb-näeb, mis ühes kauges Lõuna-Eesti külas ühe aastaringi sees juhtub. Film püüab jäädvustada kummalist liimistlahti õhustikku selles Jumalast mahajäetud paigas, kuhu ei satu ükski europoliitik, isegi mitte vallavanem. Kes neist siis tänapäeval enam rohujuuretasandi probleeme uurib...

Film tutvustab Venetsueelas elavat eesti päritolu suurettevõtjat ja kunstikogujat Harry Männilit. See on portree mehest, kelles on peidus nii suurekaliibriline ärimees, diplomaat, kui ka maailmatasemel kunstitundja ja metseen, kes on käänulise elutee õppetundide ja sihikindlusega jõudnud ärieliiti. Üle aastakümnete kodumaast eemalolekut on ta taas leidnud ka sideme Eestiga.

Nganassaanid on samojeedi rahvas Euraasia põhjapoolseimas piirkonnas Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. Nad räägivad uurali keelkonna põhja-samojeedi alamrühma kuuluvat keelt, nende kaugemad keelesugulased on soomlased, eestlased ja ungarlased. Keelemälu ulatub 10 000 aasta taha minevikku. Šamaan Demnime loitsimist ja lovesse langemist filmiti 16. juulil 1977 sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi, "Linnutee tuultesse" läks sellest ainult väike osa. Demnime laulud on lindilt tõlkinud S. Turdagina ja A. Mihkels ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Nganassaani šamaan Demnime, Dühode poeg Namtuso sugukonnast (1913-1980) oli toona 64-aastane. Film Demnime loitsimisrituaalist valmis 20 aastat hiljem.

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.

Eesti filmikunsti silmapaistev meister, televisiooni filmiajaloo särav täht operaator Anton Mutt alustas tööd fotograafina ja jõudis filmimaailma 1950ndate teisel poolel koos Eesti Televisiooni lapsepõlvega. Anton Mutt oli õpetajaks ja eeskujuks tervele põlvkonnale, kes katsetas õnnestunult uue meediaala, telekunsti võimalusi. Eesti Telefilmi ajaloo operaatoritöö leheküljed on suuresti ühe mehe kirjutatud. Anton Mutt armastas oma tööd, oma elukutse altarile tõi ta kogu oma energia, oskused ja teadmised. Lugu andeka inimese haprusest ja haavatavusest, talendi ekspluateerimisest, meediamasina kõikvõimsusest ja ükskõiksusest.

Anna sõidab Inglismaalt oma sünnimaale Eestisse, et üles leida sõja ajal kaotatud ema. Ta satub taasiseseisvumisaja sündmuste keerisesse ja kohtab vabadusaatest sütitatud inimesi, kes aitavad tal jõuda äratundmisele, et hoolimata kauasest võõrsil viibimisest ei ole tema veresidemed kodumaaga katkenud.

Tundeline teekond läbi erinevate inimsaatuste ja eluvaadete, mida võiks nimetada meil elavate muust rahvusest inimeste koondportreeks. See on portree ühest grupist, keda seob suur lapsepõlvesõprus. Nende inimeste juured on nii Venes kui ka Eestis, nende kodu on siin, kodumaatunne igal isemoodi. Ja nii on neile Eestis toimuv kuidagi isiklikult valulik, sest tuntakse end võõrana.

Film näitleja Salme Reegist, keda on jälgitud proovides, etendustel, aiatööl ja mere ääres mõtisklemas. Muusika kirjutas Sven Grünberg, režissöör Vilja Palm.