Otsingutulemused

Sülekoerte glamuurses maailmas pole Nufi ja Višenka koerad, vaid staarid. Nende perenaised Nele ja Marina on sajaprotsendiliselt pühendunud oma lemmikute staatusekohasele elule kõigi selle rõõmude ja raskustega, olgu siis edukas esinemine moešõul või sobiva peigmehe valimine. Omapärasel ja ootamatul moel räägib see film eelkõige armastusest ja sõprusest.

50-aastane Georg Vinogradov on Võru Nelipühikiriku pastor. Mustlasrahvusest Georg jõudis usuni läbi karmi elukooli, kuhu mahub ka vanglaaeg Patareis, haigestumine vähki, tervenemine sellest. Georg on kaheksa lapse isa. Tema kodu on tema kirik – Georg on poole oma vanast puumajast andnud koguduse kasutada. Georg püüab mustlasrahvast ristiusu juurde tuua, et puhastada nende hingi ja mustlaste mainet. Film kõrvutab mustlaste traditsioonilist elulaadi ja Georgi kuulutatavat kristlikku ilmavaadet ning käsitleb endaksjäämise ja muutumise keerulist dilemmat.

Pühendumus, armastus ja lein. Grigori tantsis oma naise Aimega koos aastakümneid. 2008. aasta detsembris Aime suri. Kui naise surmast oli möödas 40 päeva, asus 73-aastane Grigori nukku ehitama. Ehitas valmis elusuuruse nuku, pani sellele kadunud naise riided selga ja läks tantsima. Grigori ei suuda oma kurbust varjata ja leevendab seda tantsuga, partneriks elusuuruses nukk Alice.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Kahekümne viie aasta kestel oli Lennart Meri elu ja looming tihedalt seotud Eesti filmindusega. Film kirjeldab tema soome-ugri rahvastest jutustavate antropoloogiliste dokumentaalfilmide “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989) ning “Šamaan” (1997) valmimislugu. Kasutatud on filmiekspeditsioonidel võetud fotosid, katkendeid raadio- ja telesaadetest Lennart Meri intervjuudega, tema enda videokaameraga salvestatud kaadreid, omal ajal filmidest välja jäetud lõike, kirjavahetust ja arhiividokumente. Kõnelevad Lennart Meri filmide kaasteelised, kolleegid ja sõbrad.

Mänguline dokumentaalfilm räägib ühest veidrast infosõjast 1980ndate Eesti NSVS, mil totalitaarne võim seisis vastamisi popkultuuri kangelastega. Ja kaotas. Toonaste laste maailmapildi kujunemisel etendas lääne popkultuur üliolulist, ent nüüdse pilgu jaoks veidrat rolli. Aknaks unistuste maailma oli Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon, mida võimukandjad ei suutnud kuidagi keelustada. Paralleelselt poliitilise põnevikuga kulgevad lavastatud lood, mis põhinevad tol ajal üles kasvanud laste mälestustel. Filmtegijad pakuvad humoorika käsitluse lähiajaloost, kus segunevad luuremängud ja inimlik tragikomöödia.

Filmis räägitakse Lennart Meri varasematest filmidest - `Veelinnurahvas` (1970) ja `Linnutee tuuled` (1977). Meenutavad nende filmide autori kaasteelised Tõnu Seilenthal, Enn Säde, Rein Maran, Vello Samm, Aado Lintrop, Heno Sarv ja samuti Mart Meri. Kommentaar noorelt visuaalantropoloogilt Liivo Niglaselt. Unistuseks jäänud filmikavandist `Paat` kõneleb arhiivikaadrite vahendusel Lennart Meri. Esimeses portreevisandis näeme hulganisti Lennart Meri filmiekspeditsioonidel tehtud fotosid, omal ajal filmidest välja jäänud kaadreid, mida pärast filmide valmimist polnud keegi vaadanud ja samuti lõike äsja restaureeritud filmidest.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist tutvustab rahvapille ja räägib oma folklooriteemalistest publikatsioonidest. Ta jagab selgitusi rahvariiete kandmise põhitõdede ja rahvamuusika kohta. Intervjueerib režissöör Mati Viiul.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.