Vabatahtlikud (2006)

Eesti Vabadussõjast on väga vähe ülesvõtteid. Lahingute vaheaegadel tehtud juhuslikele fotodele lisandub vaid paarkümmend minutit tummfilmi, mis vändatud taani vabatahtliku kinomehe Asbjorn Bech'i poolt. Võttes aluseks need must-valged kaadrid, jutustab film kolme Vabadussõjast osavõtnud vabatahtliku saatusest. Need on soomlanna Aino Mälkonen, rootslane Einar Lundborg ja taanlane Søren Opffer'i. Viimasest jäid pärast langemist Petseri all järele väga tundlikud kirjad emale. Oma viimases lahingueelses kirjas aimab Søren surma ette ning see on kirjutatud värsivormis. Luuletus trükiti ära taani pressis ning muutus rahva hulgas hästi populaarseks. Seda lauldi vene rahvalaulu "Stenka Razin" viisil… Einar Lundborg oli soomusauto “Kalevipoeg” komandöriks ning sai kuulsaks hulljulgete sissetungidega vene rindejoone taha. Lundborgile tõi hiljem maailmakuulsust kindral Nobile ekspeditsiooni päästmine Põhja-Jäämerelt pärast õhulaeva “Italia” purunemist ning hukkumine Saabi uue hävituslennuki katsetamisel Rootsis. Aino Mälkonen võltsis oma passis eesnime Aimoks, ajas juuksed maha ning lasi end mehena rindele saata, sest Soome seadused ei lubanud tollal naistel sõtta minna. Aino sai Narva all raskelt haavata ja suri paari kuu pärast Viiburi haiglas… Film meenutab ja tänab neid, kes andsid oma elu või osa sellest Eesti rahva ning kogu Euroopa ellujäämise nimel.